Afganistani projekt (2015)

Afganistani teema Vahur Laiapea loomingus

"Afganistani projekt" on Vahur Laiapea teine dokfilm Afganistanist, esimene oli 2011. aastal valminud "Charikari tüdrukud".

Katke Kaarel Kressa intervjuust Vahur Laiapeaga:

Materjal filmiti mullu juunis ja oktoobris [2014], sisaldades Camp Bastionis Eesti kaitseväelaste baasi sulgemist ning erinevaid Afganistanis tegutsevaid tsiviilmissioone. /---/

2010 käisite samas riigis tegemas filmi „Charikari tüdrukud”. Kuidas õhkkond selle ajaga võrreldes muutunud oli?
Sisetunne ütleb, et ärevamaks ja keerulisemaks. Juba 2010. a, kui ma käisin koolitüdrukutega kodudes, ütlesid paljud emad, et nad kardavad Talibani tagasitulekut. Muide, oli inimesi, kes ütlesid, et ma ei pääse iialgi afgaani naistega kohtuma. Aga enamasti kohtusingi emadega, isasid lihtsalt ei olnud, need olid hukka saanud. Välja arvatud paar isa, kellest üks oli füüsiliselt ja teine vaimselt sandistatud.

/---/

Afganistanis oli ikka turvameest vaja?
Ülikooli inimestega ringi liikudes meil turvamehi ei olnudki. Kui käisin kohalikku politseijaoskonda külastamas, siis oli Eupoli poolt korralik turvameeskond. Aga kui läksin hiljem Põhja-Afganistani, siis kohalike koostööpartneritega ja tavalise autoga. Seda teekonda tuleb küll tagantjärele hinnata kõige ohtlikumaks. Maantee kontrollpost kuulus formaalselt politseile, aga oli teada, et see oli tegelikult Talibani küla. Aga ei juhtunud midagi.
Kressa, K. (2015). Afganistani ooteaeg enne Talibani tulekut. Eesti Päevaleht, 26. veebr, lk 14.

Filmist kriitiku pilguga

Aarne Ruben: „„Afganistani projekt“ jätkab sama režissööri mõne aasta eest valminud „Charikari tüdrukud“ teemasid. /---/

Enam kui esimeses filmis hakkab siin mängima maastik: viljatu kõrb, mis kaetud kiviklibuga; mäed, kus päeval on liiga palav ja öösel liiga külm. Mägede külgedele ehitatud majad, mis said pihta sõjas talibaniga. Idamaa kõver poolkuu ja kõverad saablid on lummavad, ligitõmbavad, kuid ka ohtlikud. Valged mehed talitavad siin sellepärast, et tegu on nii Venemaa kui Hiina pehmeks kõhualuseks peetud piirkonnaga: niihästi USA kui Suurbritannia on eksportinud ja ekspordivad sinna ristisõdijate-rüütlite tsivilisatsiooni, mille laienemispüüud olid tuntud juba 1500 aastat tagasi.

Vahur Laiapea film ei mõtiskle üldinimlikest teemadest ega arutle, milline kultuur on küps ja mis teeb kultuurist kultuuri. Selle asemel näitab ta inimesi, kes on läinud meie omast nii erinevale maale missiooni täitma. Just meile väga tuntud ja hinnatud noorsoopolitseiniku Pille Alaveri tegevus afganistanlaste perekonfliktide lahendajana tekitab suuri küsimusi: miks me oleme saatnud lääne kultuuris üles kasvanud spetsialisti ida asju lahendama? /---/

Või seegi küsimus, et afgaani magistrid tulevad ühte kauge põhjala ülikooli infotehnoloogiat õppima – mis toob neid peale turisti huvi võõrasse konteksti? Miks tallinlased Kabulis teadmisi ei omanda? Juba Sartre hoiatas Fanoni „Rõhutute piibli“ eessõnas selle eest, et mitte läänlased ei peaks idamaalastele oma lõkkeasemetele ligipääsu võimaldama, vaid vastupidi. Meile võivad seal paljud asjad imelikud tunduda, kuid meie ei päde neid õpetama.

Üldiselt on hea, et Vahur Laiapea on viinud fookuse kaugesse itta, et näidata sealseid eluraskusi. Lääne filmijat väga kahtlustavalt piidlev poisike filmi „Afganistani projekt“ lõpuks võtab kokku tema positiivsed eesmärgid, meie filmimaastik on aga taas rikastunud kahe hea teosega.“

Ruben, A. (2015). Noorte ja vanade ühiskonnad Vahur Laiapea filmides [„Mesipuu poole“ ja „Afganistani projekt“]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 96-100.