Avaleht » Filmiliigid

Vehkleja (2015)

Originaalpealkiri: Miekkailija

Mängufilmid | Spordifilm | Draama Kestus: 98:00

Huviinfo

Endel Nelise elu andis aluse filmile

Endel Nelis (28. september 1925 Karuse vald, Läänemaa – 12. aprill 1993 Haapsalu) oli eesti vehklemistreener.
Täpsemalt: http://www.esbl.ee/biograafia/Endel_Nelis (9.03.2015).

1993. aastal surnud Nelis oli legendaarne kuju, kes pani 1950ndatel aluse Haapsalu vehklemisele ja viis selle maailmakaardile. Siiani ringleb spordirahva seas legend, kuidas ta alustas: tõi metsast kadakased kepid ja sidus neile kaltsud otsa, et silmi kogemata välja ei torkaks – tema esimesteks õpilasteks said poisid, kelle ta oli leidnud tänavalt, kus nad puumõõkadega veheldes rüütleid mängisid.
Tuumalu, T. (2013). Soomlased said indu Eesti vehklemislegendi elust. Postimees, 5. dets, lk 15.

"Nii kui ma stsenaariumi lugesin, teadsin kohe, et peategelase Endel Nelise rolli sobib kõige paremini Märt Avandi," ütleb /---/ uue täispika mängufilmi "Vehkleja" üks produtsente Ivo Felt.

Filmi tegevus leiab aset 1950. aastatel Haapsalus ja kuigi see põhineb legendaarse Eesti vehkleja ja Haapsalu vehklemiskoolkonna rajaja Endel Nelise elulool, on soomlase Anna Heinämaa stsenaarium pigem fiktsioon kui tõsielule tuginev lugu. "Mingid faktid on küll õiged, aga see, mida me filmis nägema hakkame, on siiski väljamõeldis," ütleb Felt.

"Vehkleja" režissöör on Soome tipp Klaus Härö, kes Felti sõnul oli stsenaariumist lausa võlutud. "Härö teeb filme küll harva, aga paljud auhinnad – muu hulgas Berliini Kristallkaru – näitavad tema kvaliteeti," tunnustab Felt. "Pealegi sobib tema tööstiil kokku "Vehkleja" tundlikkusega, kus mängitakse veerand- ja pooltoonidega," iseloomustab Felt režissööri käekirja. "Lugu on natuke kurb ja natuke naljakas. See on just see ampluaa, mida ta väga hästi valdab," ütleb Felt.
Kulli, J. (2014). Märt Avandi saab peaosa Soome-Saksa-Eesti mängufilmis. Õhtuleht, 20. veebr, lk 12.

Tähelepanuväärne on see, et filmi algataja ja peatootja on Soome, aga lugu räägib Eestist, see filmitakse üles Eestis ja selles mängivad ainult Eesti näitlejad – mõistagi eesti keeles.
Tuumalu, T. (2013). Soomlased said indu Eesti vehklemislegendi elust. Postimees, 5. dets, lk 15.

Filmi saamisloost

„Puhkasime pojaga aastaid tagasi suvel Haapsalus ja ühel hetkel märkasime, et inimesed kõnnivad mõõkadega ringi,” räägib stsenarist Anna Heinämaa  filmiidee sünnist. Tal tekkis küsimus: kuidas tekkis 11 000 elanikuga Haapsalus vehklemisklubi, mida pole ka kolm korda suuremates Soome linnades? Vastus selgus, kui Heinämaa tutvus Endel Nelise tütre Heleniga, kes jutustas oma isa loo. „Alguses mõtlesin, et sellest loost saaks raamatu,” ütleb Heinämaa. „Hiljem jõudsin stsenaariumite kirjutamiseni ja leidsin, et sellest saaks ka hea filmi, mis on nii visuaalselt kui ka sisuliselt huvitav – pisike Haapsalu ja suur Leningrad. Väikesed lapsed vehklemistrennis.” /---/

Lavastaja Klaus Härö ei ole vist tüüpiline soomlane. Ta räägib kirglikult ja kiiresti ning enne „Vehkleja” tegemist ei olnud ta kunagi üle lahe käinud: „Minu teadmised Eestist olid Vikipeedia tasemel.” Aga kui Härö nägi stsenaariumi, kus eesti sportlane asutab Stalini-aegses Haapsalus vehklemisklubi, sai ta kohe aru, et see lugu tuleb linale tuua. „See oli minu jaoks kõige raskem filmiprojekt,” ütleb ta esilinastuse eel. „Võõras riik, võõras keel, lapsnäitlejad, vehklemisteema: see ei olnud kahe palliga žongleerimine, palle oli vähemalt kümme.”

Ka Haapsalu legendaarset vehklemistreenerit Endel Nelist kehastanud Märt Avandi nendib, et töö oli raske. „Kui sa vaatad vehklemist telekast, siis ei jäta see muljet, et ta nõuaks suurt vastupidavust, aga ta nõuab. Ja teine asi, mis välispidisel vaatlusel võib tunduda, et nad lihtsalt kekslevad seal ja natuke sudivad üksteist. Aga tehniliselt on see väga keeruline ala, mida peab õppima väga kaua, enne kui oskused külge jäävad. Teatrikoolis õpetati küll lavavõitlust, aga seda ei saa vehklemisspordiga praktiliselt üldse võrrelda. Nii et enne võtteid õppisin kaks kuud vehklemist täiesti nullist alustades.” /---/

Härö arvab, et Avandi, Ratasepp ja filmis küünilist koolidirektorit mängiv Hendrik Toompere noorem võiks sama hästi olla märgitud kaaslavastajateks. „Nad pakkusid väga intelligentseid ideid, õppisin Eesti näitlejaid väga austama,” ütleb Härö. „Soome pinnal ei tohiks küll nii öelda, aga ma ütleksin, et nad on sügavamad kui soomlased. Vundament, näitlemistraditsioon on lihtsalt tugevam. Ja need lapsed! Filmi heli ja muusika tehti Saksamaal ja sakslased küsisid, kust me nii palju näitlemiskogemusega lapsi leidsime. Tegelikult ei olnud enamikul mingit kogemust.”

Millisena Endel Nelist filmis kujutatakse? „Ta on väga visa, tahtejõuline ja eesmärgile suunatud mees,” arvab Avandi. „Esmaspilgul mitte kuigi empaatiline, aga see on petlik. Ta on väga põhimõttekindel, aga ka kaval – filmis pole minu tegelane seda võib-olla isegi nii väga, kuid mulle tundub, et Nelis ise oli väga nupukas.” Filmis näeb muide ka Nelise lapsi Helenit ja Peetrit, kellega töö käigus tihedalt konsulteeriti: üks neist mängib Leningradi vehklemisvõistluse kohtunikku, teine treenerit. /---/

Artikli terviktekst: „Vehkleja”: lootuskiir läbi punakanga - Eesti Päevaleht
Kressa, K. (2015). „Vehkleja“: lootuskiir läbi punakanga.
Eesti Päevaleht: LP, 7. märts, lk 24-25.

Koostööfilm

Filmi eelarve küünib 1,95 miljoni euroni, millest Soome osa on 60%, Saksa osa 24% ja Eesti osa 16%. Filmi toetas 300 000 euroga ka Euroopa Nõukogu kaastootmisfond Eurimages – seda on rohkem kui ühegi varasema Eestiga seotud filmi puhul.
Tuumalu, T. (2013). Soomlased said indu Eesti vehklemislegendi elust. Postimees, 5. dets, lk 15.

Filmist kriitiku pilguga

Tiit Tuumalu: „Just vehklemisest – sellest feodaalaja jäänukist, mis pole töölisnoortele –, saab siin see, mis annab kõigi katkiste inimeste elule ses filmis eesmärgi, nii Endlile endale kui ka lastele, kellele ta seda õpetab. See on väga ilus tõdemus.

Ilmselt tõepärasuse huvides – ja ka ilusa kummardusena – on film tehtud suisa eestikeelsena, siinseid näitlejaid ja võttepaiku kasutades, ometi ei saa lahti tundest, et 100-minutilises loos on küll dramaatikat, suuri konflikte, mida Klaus Härö oskab meisterlikult välja mängida, aga ka stsenaarset hõredust, etteaimatavust ja naiivseid klišeesid.

Justkui kõmiseks lugu kohati oma suure narratiivi vaimustusest, ilmeksimatust usust selle kandvusesse. Jah, just nii seda kõike ilmselt seal kusagil ka ette kujutatakse, sellist kujutust oodatakse: karikatuurseid tšinovnikuid, kusagil spordisaali rõdul end puuslikest jumalatena eksponeerivaid julgeolekumehi…

Teisalt jälle tabab Härö hästi emotsiooni, saab pihta tundele ja hoiab seda pea kogu filmi vältel, ei peida endagi pisaraid, mida (ülekantud tähenduses) on ka ekraanile tilkunud. Mitte igaüks ei julge seda. Ta on ka osav suuri hetki veel suuremaks mängima ja tühjemaid auke varjama.

Märt Avandi on peaossa õnnestunud valik, roll suur ja uhke, tema esialgset jäikust ja nõutust suhtluses lastega, selle järkjärgulist muutumist ja arusaamisele jõudmist, et ka nende elud on sõja tõttu katki, nagu tema enesegi oma, on ekraanilt nauditav jälgida.

Ja lapsed … neid oskab Härö valida ja mängima panna.

Mitte kõigiga pole ta siiski ühtmoodi osavalt ümber käinud. Direktori abist (Jaak Prints) näiteks võinuks saada värvika tegelaskuju, siin astub ta üles ainult ühe ebamäärase märgina.

Pildiesteetiliselt, aga ka kunstnikutöölt on tegu ilusa filmiga inetust ajast. Ka nii võib, kuigi alati jääb küsimus, kas siin siiski vastuolu ei teki, kas keskkonda pole mitte üle estetiseeritud.“ /---/

Arvustuse terviktekst Postimees+ tasulisel digilehel:
Vehkleja sees on suur hing - Postimees +
Tuumalu, T. (2015). Vehklejas on suur hing. Postimees, 12. märts,  lk 19.

Tiina Lokk: „On olemas lugu ja inimsaatus ajas, mis läheb korda – see on suur asi. Märt Avandi teeb väga hea rolli. Dramaturgiliselt on olemas töötav skeem, aga võiks olla rohkem liha luudel. Ei meeldinud, et kõrvalrollid olid lahendatud grotesksete tüpaažidena, mis lihtsustab lugu ennast ja annab toimuvale mustvalge dimensiooni. Võinuks siis juba groteski, üle võlli minna või siis tulnuks ikkagi vanast heast psühholoogilisest draamast kinni hoida. Ei meeldi ka klanitud stalinism kunstnikutöös, millest oleks võinud teha dramaturgilise võtte: hirmus asi ilusas rüüs.“

Roman Baskin: „Südamlik ja kauni sõnumiga film. Oleks rohkem selliseid õpetajaid! Tublid osatäitmised (eriti konformist Toompere). Täiuslikust elamusest jääb lahutama melodraama vindi kohatine ülekeeramine.“

Postimehe žürii hindab: „Vehkleja“ (2015). [Tiina Lokk, Olle Mirme, Lenna Kuurmaa ja Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 14. märts, lk 9.

Jaan Ruus: „Stiilne vastupanufilm Stalini ajast. Suur verine ajalugu on enamalt jaolt jäetud kaadri taha, fookus on mereäärse väikelinna esivanematelt pärit oskusel inimeseks jääda ja edasi elada. Eestlased ise oleksid selliseid filme pidanud tegema juba ammu. Selle filmi autor on soome tuntud lavastaja Klaus Härö. /---/

Märt Avandi Nelise rollis loob vaoshoitud, kuid endale kindlaks jääva eesti mehe tüübi. Film on avatult melodramaatiline ja selgete, sirgjooneliste karakteritega. Pisarad toob silma päris mitmes kohas, eriti lõpus, kuid üle ometi ei pakuta. Näeme tõeliselt positiivset ja moraalset eestlast, kes ei löö araks, kes täidab endale võetud kohust, sisustab laste elu õppetööst vabal ajal sportlikult hasartse tegevusega ja kehastab isakuju paljude laste jaoks, kelle isad olid langenud sõjas, emigreerunud välismaale või pandud vangi.

Koolisport oli Stalini ajal tõega au sees, selle abil loodi hirme täis tavaelu kõrvale reipam ja köitvam paralleelmaailm. Lapsed said toonased ellujäämisoskused ruttu selgeks: kui su pinginaaber enam kooli ei tulnud, siis ära esita küsimusi, mõned õpetajad on punased ja ohtlikud, hoia neist nii kaugele kui saad, need teised õpetajad aga on nagu meie vanemad, nagu meie kõik, neid võib usaldada. Staadionil joostes, hüpates, kuuli tõugates, võimlas rööbaspuudel turnides või veheldes said lapsed olla rõõmsad, nagu lapsed loomupäraselt ju ongi.

Härö filmide firmamärk on ikka olnud hästi mängitud lapsosad, lapsed on siin peategelased (Liisa Koppel ja Joonas Koff), selles pole lähimaades talle võrdset. Ka oma viienda filmi on Härö seadnud täpselt, stiilselt ja terviklikult (stsenarist Anna ­Heinämaa). Operaator Tuo­mo Hutri on osanud filmida eestiaegset, küll juba remonti vajavat koolisaali, tuttavlikke koolitreppe ja peaasjalikult ikka neis ruumides ringiliikuvaid lapsi sel viisil, et äratab üles koolimälestused ajast, mil suuremad hirmud asusid väljaspool kooli ega tuntud veel mitte isegi sõna “koolikiusamine”.

Vaatajat lummab idüllilise Haap­salu miljöö: meri, kõrkjad, kõverad ja kitsad tänavad udus, majesteetlik lossipark. Kunstnik ­Jaagup ­Roomet ja kostüümikunstnik ­Tiina ­Kaukanen on loonud ajastutruu pildi. Hendrik Toompere ja Lembit ­Ulfsak annavad väheste vahenditega ilmekad karaktertüübid. ­Ursula Ratasepp kuvab portree ­lapselikult puhtast ja ustavast neiust ajal, kui tütarlapsed unistasid õnnelikust abielust ja lastest ja mitte keegi ei tulnuks selle peale, et aset võivad leida vaidlused kooseluseaduse ümber.

Aeg oli hirmus, kuid rahva enamiku jaoks oli piir hea ja halva vahel selge. Ja nende aegade tagasipeegeldamiseks on melodraama kui lihtsameelne, ent inimlik žanr igati õigustatud.

Ruus, J. (2015). Piir hea ja halva vahel oli selge. Eesti Ekspress, 18. märts, lk 60.

Jaak Lõhmus: „Klaus Härö ja Märt Avandi pakuvad „Vehklejas“ meile tähtsa korduskujundi: peategelase keskplaanis tume siluett ekraanil, kuklaga meie poole, vaatajast eemaldumas, kuhugi minemas. Me saame küll aru, kuhu ta läheb, kooliaeda või turuplatsile, aga me ei näe minnes tema nägu. Võrdluseks tõusevad meelde Bergmani ja Tarkovski filmide tegelaste seljad ja kuklad, mis olulisel hetkel „kõnelevad kõnelemata“. Filmi autor küsiks nagu vaatajalt asja, mida ta ise vaid osaliselt teab: kuhu see mees läheb, kes see mees õieti on, mis teda ees ootab? Quo vadis?

Märt Avandi valik peaossa on erakordselt õnnestunud. Esmapilgul Buster Keatoni „kivinägu“ meenutav mask mängib nüanssides harukordselt ilmekalt ja kõnekalt, mõnikord ainult ülisuures plaanis uurima kutsuvates mikroliigutustes. Aga seda ülisuurt plaani meile ei antagi. Aeg, milles „Vehklejas“ elatakse, ongi kivinenud nägude aeg, aga ometi elavate inimeste aeg. Lastes on veel alles see vetruvus ja õrnus. Sellepärast nad tahavadki vehelda.

Näitlejatest veel. Vana(vane)mate näod koolikoosolekul, ses ilma noorte meesteta ajapildis, on muljetavaldavad. Ja Hendrik Toompere filminäitlejana on tagasi! Mullu pidi ta keskeakriisis mossitajana Jaan Toomiku debüüdis ekraaniaja täiteks vorstivõileibu tegema ja kaua edasi-tagasi käima. „Vehkleja“ koolidirektor on aga roll par excellence, sümpaatselt vastik, salakaval, klanitud, higistamaajavalt plaanitsev, arg ja võiduhetkel isegi kergelt (seda varajata proovides) heldiv. Aga Lembit Ulfsaki vanaisa hüvastijätupilk lapselapsele hetkel, mil must auto õue sõidab, on vähemalt aastapreemiat väärt kui mitte väikest Oscarit.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
Õnn tuli meie õuele … — Sirp
Lõhmus, J. (2015). Õnn tuli meie õuele... Sirp, 20. märts, lk 26-27.


Klaus Härö filmidest:

http://www.temuki.ee/2015/09/parem-kristlane-kui-kinomees/

Velmet, A. (2015). Parem kristlane kui kinomees. Teater. Muusika. Kino, nr 9, lk 102-109, ill.

 

Filmi vahetiitrite tekst

Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eestis

Haapsalu, 1952

Jossif Stalin suri 5. märtsil 1953. Miljoneid inimesi hakati vangilaagritest vabaks laskma.

Endel Nelis suri aastal 1993, kaks aastat pärast Eesti taasiseseisvumist.

Tema loodud vehklemisklubi on toonud Eestile maailmameistritiitleid ja tegutseb Haapsalus tänaseni.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm