Avaleht » Filmiliigid

Kontakt (2015)

Lühifilmide antoloogia

Reeda sünnipäev, Superbia, Metanoia, KuuKu kontakt, Mann tanzt

Mängufilm Kestus: 84:00

Huviinfo

Filmikassett „Kontakt“

Lühimängufilmide kassett, mille autoriteks on viis eesti filmi tulevikulootust, kelle Von Krahli teater oma katuse alla võttis. Igal režissööril oli vabadus luua koostöös teatritrupiga midagi ambitsioonikat. Midagi sellist, mida nad varem polnud julgenud või jõudnud proovida. Ülesanne polnud kerge. Aega oli vähe ja eelarve väljakutsuvalt napp. Kuid need piirangud ületati pidurdamatu fantaasia ja julge pealehakkamisega. Tulemuseks on viis omanäolist linateost, mida hoiab koos kontakti motiiv: kokkupuude tuttava ja tundmatu vahel. Motiiv avaldub inimese ja jumala, maise ja ebamaise, argise ja üleloomuliku ootamatutes kokkupõrgetes. Kogumik on žanriliselt kirev, näha saab komöödiat, psühholoogilist draamat, tulevikudüstoopiat ja muudki. Igas filmis on autorid võtnud riski, teadmata, kas tulemuseks on šedööver või läbikukkumine. Selline julgus ongi eeldus imede sünniks. Niimoodi me edasi liigumegi.

Tuumalu, T. (2015). Sinimägedest Siberini, Supilinnast Tiibetini (2015. aastal esilinastuvaid filme). Postimees, 23. jaan, lk 15.

Von Krahli teater lubas filmitegijatel taas «hullu panna»

Esimest korda andis Von Krahli teater noortele filmilavastajatele vabaduse teha mida iganes, panna kasvõi «hullu», pea kümme aastat tagasi, kui kutsus «Tabamata imet» interpreteerima Rainer Sarneti, Jaak Kilmi, Andres Maimiku, Marko Raadi, Marianne Kõrveri ja Arbo Tammiksaare. Sellest sai sündmus.

Nüüd minnakse uuele ringile, sedapuhku inspireerituna märksõnast «kontakt», autoriteks Martti Helde, Raigo Saariste, Triin Ruumet, Vallo Toomla ja Maria Reinup – enamikul neist vanust vähem kui 30 aastat. Reedest on selle tulemus, filmikassett «Kontakt», ka vaatajate hinnata.

Teatrijuht Peeter Jalakas, Von Krahl väntas üle mitme aja jälle filme. Traditsiooni pärast või sellepärast, et eesti film ei paku muidu pinget?
Eesti film pakub viimasel ajal vägagi pinget. Ja teha ainult sellepärast, et teisiti teha, pole mõtet. Pigem on põhjus isiklikum: sideme hoidmine või loomine meile sümpaatsete inimestega, võiks öelda isegi mõttekaaslastega. Nemad saavad meie juures filmi teha, meie jälle neid teatris kasutada. Nii oli see siis, nii on see ka nüüd. Näiteks Martti Helde valmistab praegu ette lavastust, mis peaks meil kevadel välja tulema. Näis, kuidas teistega läheb.

Miks just need autorid ja selline teema?
Eelmine kord oli meil aluseks konkreetne teos, Eduard Vilde «Tabamata ime». Arutasime nii- ja naapidi, aga sellist teksti, mis kõigiga oleks haakunud, enam ei leidnud. Siis otsustasime proovida teisiti, leida ühendava märksõna, milleks sai pärast pikki arutelusid «kontakt», mis iganes sellega seostub.

Aga miks just need lavastajad? See selgus taas arutluste käigus, meie noore trupi valikuna: ju nad otsisid mõtteklaaslasi või neid, kellega tahaksid koostööd teha. See on uus põlvkond, nii et mingi selline koondvaade neid huvitavatest ideedest ja stiilidest peaks samuti kasseti põhjal kujunema, nagu oli ka «Tabamata ime» puhul.

Mis neid eristada võiks?
Toonane põlvkond oli palju raevukam, praegune on mõtlikum. Ma arvan, et see on ka aja märk. See, mille vastu sõdida, on ebaselgem. Millest kinni võtta, hägusem.

Millised olid täpsemalt mängureeglid?
Kõigile ühed. Seesama märksõna, võimalus kasutada meie näitlejaid ja ruume, ja ega rohkem väga olnudki. Või kui, siis see, et raha oli väga vähe. (Kassett läks maksma 23 000 eurot, mille sees ei ole Von Krahli meeskonna kulusid – T. T.) Ja aeg ka.

«Tabamata ime» seadis lati üsna kõrgele. Kas te ei karda, et see «Kontakti» puhul kolinaga alla tuleb?
Võistlusena polnud asi plaanitud. Mis sa ikka iseendaga võistled. Aga kui kukub, siis kukub. Ju me siis sellised oleme praegu. Kuigi ma loodan, et ei kuku.

Tuumalu, T. (2015). Uuele ringile läinud Von Krahli teater lubas filmitegijatel taas „hullu panna“. Postimees, 6. märts, lk 16-17, ill.

Kassetist kriitiku pilguga

Laurence Boyce: „Lühifilmide kogumikud on osutunud Eestis viimastel aastatel mõneti populaarseks. Kuigi need ei löö kassarekordeid, on sellised kassettfilmid nagu „Karikakramäng II“ (2013) ja „Mitte keegi peale sinu“ (2014) pakkunud publikule võimaluse näha alles oma karjääri alguses olevate filmitegijate loomingut. Kõigis nendes näidatud filmides oli silmapaistvale talendile osutavaid hetki, kuigi mõlema antoloogia filmivalik tundus ebaühtlane ning katse ühendada filme üsna üldsõnalise teema kaudu oli veidi punnitatud. Need kassetid võimaldasid küll nautida üksikuid filme, aga jätsid kogu mulje veidi lünklikuks.

„Kontakt“ on uus, Von Krahli tiiva all kokku pandud lühifilmide antoloogia, mis läheneb ülesandele ehk veidi holistlikumalt. Valikus olevad viis filmi on küll kahtlemata erinäolised (kõigi nende inspiratsiooniks pidi olema idee „kontaktist“), aga „Kontakt“ mõjub terviklikuma komplektina kui paljud teised lühifilmikogumikud. See ettevõtmine tuua Von Krahli egiidi alla kokku noored filmi- ja teatrikunstitegijad ei ole nende esimene – 2005. aasta kassett „Tabamata ime“ näitas praegusele teed ja seal võis näha filme sellistelt nimedelt nagu Jaak Kilmi ja Andres Maimik.“ /---/

Loe edasi:
Von Krahl astub kontakti — Sirp
Boyce, L. (2015). Von Krahl astub kontakti [filmikassetist „Kontakt“].
Sirp, 6. märts, lk 34.

Tiit Tuumalu: „Von Krahli teatri esimene kassett «Tabamata ime», mis tuli välja üheksa aastat tagasi, jättis endast maha suured kingad. Eduard Vilde igihalja näitemängu interpretatsioonid (vähemalt enamik neist) olid löövad ja vaimukad, toonast ühiskondlikku ja kultuurielu närvi täpselt tabavad. Andres Maimiku «Tabamata ime» on jäänud ehk tema parimaks filmiks üldse.

Uue kasseti puhul, mis kannab pealkirja «Kontakt», pole sellist teksti, mis järgmise põlvkonna autoreid erutaks ja torgiks, kahjuks leitud. See paistab ekraanil välja. Tugev ühendav, ja miks mitte ka piirav, selgroog on siit puudu, kontakt tore asi küll, «kokkupuude millegi ebatavalise, ebamaise ja uskumatuga, siinpoolse kohtumine sealpoolsega», nagu pressitekst veel täpsustab, aga … mis siis?

Huvitab see autoreid päriselt ka või on lihtsalt teema? Ei midagi isiklikku? Jumal, Mefistofeles, isatapp, maatriks… Raskevõitu suhestuda. Kui aga üritada, takerdub see (parimal juhul efektsesse) vormi (vabandust), jõuab küll märkideni, mitte aga sisutihedusenii, milleni need tegelikult juhatama peaksid. Tähelepanuväärne on, et peaaegu pole lähteplatvormina kasutatud tavalist inimlikku kontakti või kontaktitust, üritatud lugu arendada otse vaataja silme all arenevast kahe inimese vahetust suhtest.

«Superbiaski» (peaks vist tähendama «alpust») on see juba läbi, kui film algab, jäänud on vaid isa ja isa vastu mässava poja vaheldumisi esitatav mono-, mitte dialoog, isa poolitatud mustvalge pildi üla-, poeg alaosas. Sümboolne, aga kokkuvõttes deklaratiivsevõitu.

«KuuKu kontakt» paigutab meid suisa mingisse laboratoorsesse, tegelikkust simuleerivasse maatriksisse, kus KuuKu-nimeline noormees avastab teisel pool kõike juhtivat ümmargust illuminaatorisilma midagi, mis võib olla päris. Kahjuks jääb film monotoonseks. Võimalik ka, et see polegi film, vaid performance.

Kui need oleksid filmikooli kursusetööd, poleks häda midagi. Aga ei ole enam (vist). Mõni on juba ka pika filmi teinud, mõni hakkab peagi tegema. «Hullu» võib ju panna, aga siis nii, et ka «hull» oleks, või lihtsalt huvitav, lõpuni väljapeetud, mõttetäpne lugu, mingi kontsentreeritus ja intensiivsus vähemasti. Taas hakkab silma, et autorid ponnistavad ise kirjutada, aga miks: kas kirjamehed, nende raamatud on sest maailmast siis tõesti otsa lõppenud!?

Vaid Maria Reinup kasutab tiitrite järgi Martin Luiga abi, ja seda on kohe märgata: «Mann tanzt» on terviklik, lõpetatud ja ka huvitav, mis sest et Nietzsche kuulus tsitaat – uskuda saab ainult sellist jumalat, kes tantsida oskab – siin peamiselt efekti teenistuses on. Põhiline aga: Juhan Ulfsak tantsib (näoga) võrratult – järelikult on jumal!

Selliseid ilusaid, vaatamist väärivaid hetki on selles kassetis õnneks kuhjaga. Erik Põllumaa, Sten-Johan Lille ja Ivar Taime operaatoritöö. Kristina Lõugu ja Kristjan Suitsu kunstnikutöö.

Triin Ruumeti korraldatud Reeda sünnipäev, mis muutub esiotsa tõepoolest korraks piinlikuks, ebamugavaks, nagu peakski: see on ka ainus lugu, millel on teatav vaimne ühisosa «Tabamata imedega», iseäranis Maimiku ja Jaak Kilmi, aga ka Marianne Kõrveri omaga.

Üks pealtnäha täiesti juhuslik kohtumine «Metanoias»: Taavi Eelmaa küsib tänaval juhuslikult möödujalt Ivo Reinokilt suitsule tuld, kumbki teeb oma telefonikõnes korraks pausi, saamata esiotsa aru, et pooleli on just omavaheline – paradiisi pakkuva müügimehe ja tema kliendi – jutt. Ja kes sealt rõdult siis ikkagi alla kukub, ega mitte... 

Just sellised hetked annavad lootust.

Aga ikkagi: oskad teha head lühifilmi, on võimalik, et saad hakkama ka pika filmiga. Tänuväärt, et Von Krahli teater selleks harjutamisvõimalust pakub.

Tuumalu, T. (2015). Tabamata ime. Postimees: AK, 7. märts, lk 10.


Tiina Lokk: Silma torkab, et kõigis filmides on rohkem või vähem visuaal (kunstniku- ja operaatoritöö) palju tugevam kui režii ja lood ise. Nii lühike formaat ja tinglikkus nõuab väga täpset mõtet. Huvitav on, ja ma ei tea, kas see on põlvkondlik märk, aga puudu on kontakt inimeste vahel. Kontakt oli abstraktne, näiline, olematu, tehniline, mis iganes, aga mitte inimlik ja soe. Selline oli üldistus, mille mina siit välja lugesin, ja see oli huvitav. Huvitav oli ka teatri ja filmi sümbioos, piirideülesus.“

Olle Mirme: Poleks aus hinnata teost, mis ei kõneta sind ühelgi tasandil. Sealjuures ei kahtle ma põrmugi, et selle kassettfilmi autorite seas on andekaid loojaid, kelle tulevased tööd võivad publikut jäägitult lummata. Seekord ei suuda ma siiski üle oma varju hüpata, ja kui ekraanil nähtu oli tõepoolest puhas kunst, siis eelistan jääda räpase kunsti liistude juurde. Kogemusena hindan selle vaatamist siiski kõrgelt. Olen mõõdukalt uhke, et lõpuni vastu pidasin.“

Roman Baskin: „See kassett on huvitavam kui eelmine BFMi kursusetööde oma, kuigi ebamäärasust on pea samas koguses.
«Superbia» – 4. Ennast igati süvenemisvõimelise tegijana tõestanud režissöör on seekord pildiga kuuldemängu teinud. Tundub, et tummfilmi paisu tagant pääsemine vallandab tõelise, vabandust, «mölapidamatuse»! Samas probleemiasetuselt süvamuusika erikaaluga lähenemine ja seega kaalukaim teos.
«KuuKu kontakt» – 2. Selle teose lahtihammustamisel jääb minu IQst väheks.
«Reeda sünnipäev» – 3. Rahuldav hinne tuleb küll ainult hea puändi arvelt: see oli tõesti sümpaatne.
«Metanoia» – 3. Siingi ei tabanud pakku: pikk odüsseia, aga meelde jäi ainult see, et pidevalt kukub keegi ülevalt alla!? Peaosaline on siiski väga jälgitav.
«Mann tanzt» – 4. Jumalikku MINA on Nietzsche mõttekildude saatel ikka erinevates käsitlustes esitatud: seekordne variant oli päris lummav oma naivistliku lihtsustusega.“

Postimehe žürii hindab filmikassetti „Kontakt“ (2015). [Tiina Lokk, Olle Mirme, Lenna Kuurmaa ja Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 7. märts, lk 10.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm