Avaleht » Filmiliigid

Vaikuse kutse (2015)

Dokumentaalfilmid Kestus: 57:48

Huviinfo

Nelipühilased

Eesti Kristlik Nelipühi Kirik (EKNK) asutati 1991. aastal kolme väliseesti pastori Märt Vähi, Harry Leesmenti ja Allan Lauri poolt. EKNK rajajaid läkitanud välisorganisatsioonid Apostolic Church of Pentecost, Pentecostal Assemblies of Canada ja Assemblies of God Australia sõlmisid Tallinnas koostööleppe. Esimene EKNK kogudus rajati Tallinnas Sakala keskuses 17. augustil 1991. aastal. Järgnevate aastate jooksul loodi EKNK kogudusi üle kogu Eestimaa. Nõukogude okupatsiooniga katkes varasem nelipühikiriku tegevus Eestis ligi pooleks sajandiks. Olemasolevad kogudused likvideeriti või sunniti liituma teiste kirikute ja kogudustega. 
EKNK loomulikuks osaks on esimestest tööaastatest alates olnud nii vene- kui viipekeelne töö. Samuti misjonitöö väljaspool Eestit, mille tulemusena on kuulutatud head sõnumit Jeesusest Kristusest ning rajatud kogudusi paljude rahvaste keskel kuni Hiinani välja.

http://www.eknk.ee/page.php?pageid=11

Filmi "Vaikuse kutse" neli peategelast - Riho ja Raivo Kurg, Margit ja Vitali Task - on EKNK Toompea koguduse liikmed, kes kõik on koolitanud end lihtliikmetest viipekoguduse jutlustajateks ehk pastoriteks. Lähemalt saab nende tegevusest ja misjonitööst lugeda saitidelt: 

http://www.eknk.ee/

http://toompeakogudus.ee/

Filmist kriitiku pilguga

Eva Kübar: „Lugu, mis peaks rääkima Eesti kurtidest misjonäridest, kes kuulutavad ususõnumit Hiinas, Kreekas ja Kasahstanis. Vähemalt nii ütleb tutvustus, mis lubaks justkui kirevat ja dünaamilist, maailma eri paigus üles filmitud road movieʼt.

Tegelikult on usukuulutamine vaid õhkõrn struktuur, mis püüab «Vaikuse kutset» koos hoida. Eelkõige räägib Madli Lääne dokumentaalfilm kurdiks olemisest. Kurtidest, nende erilisest maailmatunnetusest ja väikesest ühtehoidvast kogukonnast Eestis.

Loo kangelased – Margit, Vitali, Riho ja Raivo – on kõik kas sünnist saadik kurdid või siis juba lapsena mingi õnnetuse tagajärjel kurdiks jäänud. Filmis räägivad nad oma lugusid. Need on üles filmitud ajakirjanduslikus võtmes, enamasti lihtsalt intervjuud tumedal taustal. Kui tegu poleks kurtidega, oleks ilmselt väga igav. Kuid see, et nad on kurdid või vaegkuuljad, annab filmile omapärase fluidumi.

Võib-olla tekib see tunne lihtsalt sellepärast, et on tavakuuljale kuidagi eriline, natuke müstiline ja tabamatu. Isegi kui kurdid artikuleerivad enam-vähem arusaadavalt, räägivad nad ikkagi vaikselt, poolsosinal. Ning samas elavalt žestikuleerides, mis on kahtlemata nende pluss. Sest kui täiskasvanud inimene näitab jõuliselt käega, kuidas jumal tema südames elab, jääb see meelde. Lisaks mängib kaasa vaikus: filmi muidu üsna raskepärane muusika on nendeks hetkedeks peatatud. Ning elama hakkab mingi oma aeg ja ruum.

Hästi valitud karakterid ongi selle filmi põhitrump. Need on aktiivsed kurdid, kes ei käsitle end mitte invaliididena, vaid lihtsalt teistsuguste inimestena, kellel on väike lisavajadus, mistõttu elu elamata ei jää.

Sireenide, muruniidukite, höövlite ja kõikvõimalike muude masinate ja aparaatide tekitatavate tugevate helidega on püütud filmi ilmestada. Need helid lõikavad sisse korraks, täiesti kontekstiväliselt ja on kuuljale tegelikult üsnagi ebameeldivad. Mis efekti taheti saavutada, jääb natuke arusaamatuks – kurdid neid helisid ju niikuinii ei kuule, tavakuulja kuuleb neid harilikult aga kontekstis, kus nad kõrva ei lõika.

«Vaikuse kutse» on huvitav selleks, et kurtide mõttemaailma tunnikeseks sügavam pilk heita. Olgu selle misjoniga siis kuidas on.

Kübar, E. (2015). Kurdid negatiivset ei kuule [filmist "Vaikuse kutse"]. Postimees: AK, 7. veebr, lk 10.

Tiina Lokk: „Väga oluline teema, aga tühjavõitu film. Olustikukirjeldus, isegi mitte antropoloogiline. Seda, et maailmas on kurttummad ja neil on oma keel, teame me kõik, nii nagu ka seda, et valdav osa neist on toredad, targad ja positiivsed inimesed. Mul on nendega seoses mustmiljon küsimust – erinevalt filmist, mille puhul ma ei näinud, et neid oleks üldse esitatud, rääkimata probleemide tõstatamisest.“

Olle Mirme: Korralik film. Või veelgi korralikum telesaade. Minu maitse jaoks liigagi korralik. Avardab näpuotsaga silmaringi, otseselt igav ei hakka, aga kaasa ka ei haara. Libiseb otsast lõpuni voolujooneliselt.“

Roman Baskin: Soov näha puudega inimest terve, tugeva ja humoorikana on kindlasti väga tervitatav. Film eeldab siiski mingit dramaturgilist ülesehitust, seda jäi napiks. Vahe telesaate ja filmi vahel kipub küll kaduma, aga ometigi ootaks filmilt mitmekihilisemaid käike ja lahendusi; lihtsustamine kummitab meid kõiki, kaasa arvatud dokumentaliste.“

Postimehe žürii hindab: "Vaikuse kutse" (2015). [Tiina Lokk, Roman Baskin, Lenna Kuurmaa ja Olle Mirme annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 7. veebr, lk 10.

Vahur Laiapea: „Tervet filmi läbivad misjonitöö episoodide vahele pikitud peategelastega stuudios tehtud intervjuulõigud, kus tegelased räägivad, st viiplevad oma põhimõtetest, kurdina elamise kogemusest ja muudest olulistest asjadest. Sealt saab mõndagi teada, aga iga mõne minuti tagant filmi tegevustikku katkestavad ja lõhkuvad stuudiointervjuud võtavad võimaluse filmi sisse elada, lasta sel ennast kaasa kanda.

Üks lingvisstiline detail. Intervjuud on visuaalse mitmekesisuse saavutamiseks filmitud kahe kaameraga. Neist ühega on külgvaates filmitud viiplejate käte suuri plaane, ilma keha ja nägu näitamata. Viipekeelt kui visuaal-ruumilises modaalsuses realiseeruvat keelt artikuleeritakse nii käte, keha, näosignaalide kui ka viiperuumi abil. Seepärast on üksnes käte suures plaanis näitamine õigustamatu – koos kätega peaks kaadris kindlasti olema ka nägu, keha ja viiperuum viipleja ees, vastasel juhul võib sõnumi esitamine poolikuks jääda. /---/

Riho, mu vahva sõbralik õpilane Porkuni kurtide koolist aastast 1983, viipleb filmis ühe mõtte, mis mulle tõsiselt korda läheb. Mis minu jaoks selle filmi kõige põnevam koht oli: „Võin siin maa peal olla kurt või kuulja, aga igavikus olen kindlasti kuulja.“ Ja mina arvasin, et kurdid kristlased võiksid tahta teispoolsuseski kurdid olla ja Kristusega viipekeeles asju ajada. Eksisin. Ka kõige tugevama identiteediga kurdi hingepõhjas elab ilmselt lootus kunagi kuuljaks saada. Kasvõi igavikus. Sinna vaikus ei kutsu, seal kõlavad helid ja hääled.“

Arvustuse terviktekst:
Laiapea, V. (2015). Vaikuse kutse inimesed ja tegelased. Teater. Muusika. Kino, nr 7-8, lk 132-135.

Sakarias Leppik, vaimulik: „Igal pool maailmas toimetavad aktiivset sotsiaalset misjonit (nt ukselt uksele käimine, kõnelemine avaliku ruumi asutustes, seltsingutes, õppeasutustes jne) enamasti kristlikud vabakogudused. Traditsiooniline kirik lähtub pigem vaimuliku pärimuse ja kogemuste kandvusest põlvkonniti. Ja selle pärimuse austamisest. Sestap teamegi hulgast katoliiklikest või õigeusu misjonijaamadest ka eksootilistel maadel. Nois tegutsevad misjonärid peaasjalikult arstide, halastajaõdede, õpetajate või ettevõtete käimalükkajatena ning nad teevad seda kiriku varasema kogemuse varal. Vabakoguduste fookus on aga sõnumi levitamisel ehk tähtsaim on töö inimeste meelsuse muutmisega kristliku tõe suunas. Sellise sõnumi edasiandmine tänapäeva maailmas nõuab kindlat tehnoloogiat ja võtteid, mil viisil muuta sihtmaade inimeste usulist meelt. Mõningatel puhkudel nõuab selline tegevus ka suurt julgust ning ettevaatlikkust. Film „Vaikuse kutse“ hõlmab omajagu kõigist neist nähtustest ja probleemidest. Küll aga kangastuvad mulle vaatajana filmi lõppedes selgelt pigem kaadrid, mis selgitavad misjonitehnikat, kui misjonäride lugu. /---/

Režissööri tunnustuseks tuleb öelda, et vaegkuuljate puhul on ta leidnud kõige optimaalsema tee, kuidas filmi säsi välja joonistada. Üks kindlamaid faktoreid, miks hõlpsasti vaegkuuljatest misjonäridega liitutakse, on nonde katkematu soov ja usk Jumala tegevuse toel (taas) kuuljaks saada. Kuna vaegkuuljad on ühiskondliku hõlmatuse mõttes äärmusolukorras, siis toidab see seisund pidevat alateadlikku või teadlikku igatsust jõuda kõiki inimtegevuse võimalusi nautiva seltskonna hulka. Ja tihtipääle ei pruugi tegu olla üldse usulise huviga, üksnes võimaluste kompimise ja jälgimisega. Mõnikord pole siiski tegu lootusega veel selle elu jooksul kuuljatega liituda, vaid peale jääb teadmine: kuuljaks saadakse pärast lahkumist, teisel pool.

See, et filmi loojad said võimaluse jäädvustada kaameraga misjonäride välitegevuse üksikasju, on juba isegi väga suur asi. Nii saab ka laiem vaatajaskond teada, kuidas toimib vaegkuuljate välismisjon, sellega, millised takistused võivad ette tulla. Näiteks kaasub ühe võttena vabakoguduste aktiivse misjoniga tihtilugu usutõdede teatraliseeritud selgitus. Vaegkuuljate puhul on see üpris arusaadav, sest kuulmismeel puudub või ei toimi piisavalt ja seetõttu on värvika visuaali kasutamine igati mõistlik. Küll leidub aga ka kuuljate koguduste puhul lavastusi, miniatuure ja tantse, et jutustada Kristuse lugu või selgitada, mil viisil Püha Vaim inimeste kaudu töötab. Muidugi on selline misjonivõte kasutusel eeskätt laste ja teismeliste misjoni puhul.

Mainisin, et filmis ei olnud üht tegelast, kelle silmade kaudu kaamera tegevust jälgib. Eesti vaegkuuljate-nelipühilaste misjoni loos on peategelaseks silmale nähtamatu ja üksnes tajutav tegelane – tahteline kutsumus. Jutustajaiks on aga mitu lähetatud eriilmelist misjonäri. Mulle sümpatiseeris hirmsasti operaator, kes filmis üles tegelaste suuri plaane, mis kuvasid huuli, liikuvaid käsi. Mulle meeldis ka vaikus, mis saatis misjonäride viipekeelseid selgitusi nende blackbox-intervjuudes. Oli üksnes paleus ja käed koostoimes. Mingil kirjul või liikuval taustal olnuksid need kaadrid ilmselt ka üsna triviaalsed ning vähendanuksid dokfilmile nii vajalikku kunstilist mõõdet. /---/

„Vaikuse kutse“ kulminatsioon leidis aset filmi 42. minutil, kui vaegkuuljast pastor-misjonär ütleb tsementeerivad sõnad: „Kindlasti on parem see, kui räägib teine kurt, kas või mõnest teisest riigist. Kui kuulja räägib, siis saab kurt aru võib-olla poolest. Kui räägib teine kurt, kes kannab sama kultuuri ja väärtusi – mis sest, et on teisest riigist – on mõistmine täielik.“ Põhimõtteliselt oleks selle mõtteavaldusega võinud film vabalt ka lõppeda. Aga, et moodustuks filmitervik, millel ka väike sümbolistlik noot, siis toob režissöör kõik tegelased Tallinna Lennart Mere nimelisse lennujaama kokku. Film jõuab ringiga tagasi algusesse, kui vaegkuuljast misjonärid alustasid oma teekonda kõik koos nelipühilaste koguduse kokkusaamisel.“

Arvustuse terviktekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/vaikuse-tehnoloogia/
Leppik, S. (2015). Vaikuse tehnoloogia. Sirp, 13. veebr, lk 14.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm