Stromka (2015)

Filmist kriitiku pilguga

Tõnu Karjatse: "„Eesti loo“ formaadi kujund peaks ideena olema inimene ise, tema lugu praeguses Eesti ühiskonnas. Sellele on enamik tänavusi lugusid ka rajatud: inimest ongi portreteeritud tema tegevuse või emotsiooni kaudu. Erandiks on Markus Orava „Stromka“, kus on püütud näidata tallinlaste üht armastatumat randa. Avakaader on imeilus: paksus lumesajus jalutavad aeglaste kitarririffide saatel inimesed. Kaunist pildikeelt jagub peaaegu kogu filmile, kuid see jääb ka ainsaks plussiks. Keskset tegelast esile ei kerki, ehkki filmis oleks neid küll, kelle kaudu lugu üles ehitada. Argsi ja vargsi on kaamera püüdnud näidata ka Stromka varjupoolt, pätte ja narkareid, aga režissööri liigne ettevaatlikkus on filmist välja jätnud ka need, kelle hääl ja kohalolek annaksid Stroomi rannast mitmekülgsema, usutavama pildi. Nii jääbki „Stromka“ ilusaks postkaardiks, mis mõjub kui Põhja-Tallinna linnaosavalitsuse tellimustöö."

Karjatse, T. (2015). 12 vaadet Eestile. Ülevaade lühidokkide sarja „Eesti lood“ 2014–2015 aastakäigust. Sirp, 17. apr, lk 10-11.

Peeter Sauter: „Üsna nullfilm Stroomi rannast ja seal liikuvatest inimestest. Paraku ei ole siin intrigeerivaid persoone, lugusid. Üks asi on. Kohati püüdlikult üles võetud pilt udusest rannast, kenad on pea monokroomsed, üksikute värvilaikudega kaadrid tärkavast rohust kevadise lumesaju all, aga… Korraks on lõpuotsas püütud ka montaaži ja heliga nalja teha Jacques Tati vaimus ja aetud taustamuusika kitarrirütmiga sünkrooni suure trenažööri liigutamine rannas ja grillile tuule lehvitamine. Kuulge, te olete filminud mitmel aastaajal, kas midagi paremat tegevuslikult, inimesekeskselt kaadrisse püüda ei saanudki?

Kui läbi filmi räägitakse, et Stromka on tore, loodus ilus — see jutt käib läbi ehk mõnikümmend korda —, siis isegi kui te püüate linnaosavalitsuse mokale mett määrida, jääb tulemus hale ja hapu. Jah, rannal jalutavad venelased ja eestlased; jah, siia tuuakse hipodroomilt hobuseid; jah, vahel olla siin olnud kaklused ja varem vene sõjaväeosad ja Mustamäe solk voolanud merre ja nüüd on keskkond etem. No ja siis? Kus on film? Selle kõik saaks ära rääkida ajaleheartikliga. Filmis peaks kaadris näha olema midagi kaasakiskuvat ja film võiks puudutada hinge.

Ühe järelemõtlemisekoha ma siiski sain, aga see polnud ilmselt filmi autoritel kavas mulle pähe istutada. Ja see on teema, mis filmirahval tuleks kuskil laiali tõmmata — droonide kasutamine filmis. Stromka-filmis on üks aero- või õhuvõte ja see on seal lihtsalt niisama, ei anna isegi täit pilti Stoomi ranna ulatusest. Aga selge on, et taolisi asju hakkab dokkidesse jõudma rohkem (ja karta on, et lähiaastatel tüütult palju, sest nüüd on õhust võtmise tehnika muutunud taskukohasemaks, mobiilseks, tegusaks). /---/

Niisiis Markus Oravas leidsin ka tundliku silma ja käega operaatori, režissööri aga kahjuks mitte. Filme tuleks teha oma pea ja hingega, mitte (kasvõi imaginaarse) tellija maitse-eelistusi aimata püüdes. Muide, väljaarendamata võimalusi filmis oli. Näiteks tekstikordustes. Keegi räägib eesti keeles, kuidas meri Stroomi rannas läheb ja läheb sügavamaks ja siis ikka ei lähe ja lõpuks läheb, asi jõuab absurdi piirile. Samamoodi mitu juppi venekeelset juttu, kuidas Stroomi rand on parim paik maailmas. Küllap neid tautoloogiliseks muutuvaid jutujadasid ja padaajamisi esitataksegi väikse huumorina, aga asi jääb nii hillitsetuks, et pealiskaudsel vaatamisel ei märka muiatagi. Sellest, kuidas mere kohin peatab mõtte liikumise, mis mõned napsutajad võib viia kakluseni, aga teised mediteerijad valgustumiseni, oleks saanud teha teema. Teemat üritatakse teha eesti keelt tugeva aktsendiga rääkivast ratsutajast, kes Stromkal hobust ujutab, aga sealt ei suudeta suurt midagi välja võtta. Tore on ju kuulda, kuidas vahva vene tüdruk pursib püüdlikult eesti keelt: „…nendel on kuri koerad, kes hammustavad (jalutajate koerad kimbutavad hobuseid)…, suur tänu Tallinna linnale ja nende valitsusele, et nad annavad meile sõita…”, aga see on lihtsalt muhe koht ja ei enamat.

Filmi tehti, aga filmi ei sündinud. Ja tiba on kõhklus, kas üldse otsiti Eesti lugu või oodati, et ehk jookseb lugu sülle. Aga sülle jookseb hea lugu filmijale harva. Markus Orav, miks te ei võtnud kinni kasvõi seda lumisel Stromkal rinda paljastavat vene tervisejooksjat, keda näitate filmi alguses; miks ei kõneta kaarditagujaid kohvikus, napsutajaid pargis? Teie film ootas teid seal, aga te jäite distantsile. Küllap dokumentalist peabki saama kätte eheda tegelikkuse, aga ehedusse tuleb teinekord vist ikka käsi (või keel) sisse pista, et tajuda, kuidas elu mekib.“

Arvustuse terviktekst:
http://www.temuki.ee/2015/06/eestis-lugusid-jatkub-aga-kus-on-suured-lood-ii/
Sauter, P. (2015). Eestis lugusid jätkub (aga kus on suured lood?), II [„Eesti lood“ 2014-2015: „Kiirtee kordnik“, „Stromka“, „Elizabethi mänguväljak“, „Majavalvur“, „Lained ja võnked“, „Sisekõla“]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 86-94.