PMR (2014)

Kaamera ja Moskvitšiga unustatud "imedemaal"

Tekst: Kaarel Kressa

Kristina Norman ja Meelis Muhu esitlesid eile DocPointil uut täispikka dokumentaalfilmi „PMR”, mis vaatleb Transnistria kvaasiriigi kummalist ühiskonda ja eluolu. 7. veebruarist [2014 – toim] linastub film kinos Artis.

Et Moldova ja Ukraina vahele pressitud poole miljoni elanikuga enklaavis toimuvat paremini mõista, loobusid filmitegijad hotellidest ja elasid kohalike juures.

„Dokki tehes on alati nii, et sa pead elama nende inimestega sama elu, sööma sama sööki ja elama kõiki emotsioone koos nendega läbi,” kommenteeris Muhu. „Ainult siis hakkad midagigi aru saama.” Norman täiendas, et vahel võeti linnaosas, kus nad ööbisid, näiteks veevarustus ära. „Pahandasime ja muretsesime täpselt samade asjade pärast, mis teisi majaelanikke puudutasid, kohalikku olmet oleme kogenud päris palju.”

Filmitegijad käisid Transnistrias viis korda ja veetsid seal umbes 85 päeva. Film algab 2009. aastal ja lõppeb 2011. aastal toimunud presidendivalimistega, mis viisid võimult senise presidendi Igor Smirnovi. „Pärast esimest käiku saime aru, et meil on vaja kohalikku autojuhti, et riigis ringi sõita,” rääkis Muhu. „Kohalik kontaktisik leidis meile onu Kolja, kellel oli invaliidimärgiga roheline Moskvitš. Seal oli sellega hea liikuda, sest miilits, kes on äärmiselt korrumpeerunud, kiusas meid oluliselt vähem. Nägime, kuidas uhkeid autosid n-ö kotitakse, sest miilits teab, et seal on raha. Meid peeti ka paar korda kinni, aga kohe, kui onu Kolja longates välja astus, öeldi, et võite minna.”

Filmi üldine toon on lähedane absurdihuumorile. Ehe Nõukogude elu seguneb korruptsiooni ja röövkapitalismiga. Pioneerid valvavad igavest tuld ja kuulutusetulbal naeratab pioneerivormis striptiisitar. Selle kõige varjus peitub aga tõsine traagika. Filmi kõige emotsionaalsem stseen toimub surnuaial, kus pisaratega võitlev kohalik naine jutustab lahkunud pojast. Täiskasvanud poeg suri maohaavadesse, sest emal polnud raha, et arstile pistist maksta.

„See episood oli puhas juhus – tegime kalmistuservas intervjuud kohaliku politoloogiga ja olime tehnika juba kokku pakkinud, kui see daam tuli Meelise juurde ja küsis, kas me ei tahaks salvestada, mis tal öelda on,” kirjeldas Norman. „Enamasti satud sellises kohas materjalile, mis on turistidele mõeldud fassaad. Kui me oleksime sellist lugu meelega otsinud, ei oleks me seda leidnud. Kuna initsiatiiv tuli tõesti daamilt endalt, julgen selle materjali kasutamist õigustada.”

Stseeni lõpus eemaldub intervjueeritav kaamerast ning siis näeme, kuidas Muhu astub pooleldi kaadrisse ja kallistab õnnetut naist. See on praktiliselt ainus kord, kui filmitegijate enda füüsilist kohalolu on filmis tajuda. „Sellisel puhul sa saad aru, et sa ei hakka seda materjali lõikama,” ütles Muhu. „Sest mida sa seal monteerid? Emotsioon peabki seal kandma, raputama.”

Enamik filmi tegelasi räägib ülespuhutud loosunglike lausetega, mis pärinevad nagu halva Nõukogude kirjaniku sulest. Kui kaameral õnnestub piiluda fassaadi taha, paistavad inimesed täiesti tavalistena. „Inimestel on seal tõesti mitu maski, mida vastavalt rollile vahetatakse,” selgitas Muhu. „Kohe, kui nad hakkavad kaamerasse rääkima, võetakse see poos. Nad on õppinud rääkima samamoodi nagu nende juhid televiisoris – need pausid, küsimused iseendale, kogu kompositsioon on ära õpitud.”
/---/

Loe edasi:
Kaamera ja Moskvitšiga unustatud „imedemaal” - Eesti ...
Kressa, K.(2014). Kaamera ja Moskvitšiga unustatud "imedemaal". Eesti Päevaleht, 3. veebr, lk 12, ill.