PMR (2014)

Fakte Transnistria kohta 

Ametlik nimetus Pridnestrovskaja Moldavskaja Respublika (PMR) ehk Dnestri-äärne Moldaavia Vabariik
Kuulutas end iseseisvaks 1990. aastal
Kuulub Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Mägi-Karabahhiga Tunnustamata Riikide Ühendusse
Pindala: 4163 m2, riigipiir Moldova ja Ukrainaga
Elanikke: 506 900
Pealinn: Tiraspol
Ametlikud keeled: vene, moldova ja ukraina
Tuumalu, T. (2014). Riik, mida kaardilt ei leia [intervjuu dokfilmi „PMR“ autorite Kristina Normani ja Meelis Muhuga]. Postimees, 30. jaan, lk 16-17.

Filmi saamisloost

Kristina Norman ja Meelis Muhu sõitsid PMRi ja tegid nähtust poliitiliselt ebakorrektse dokumentaalfilmi – vähemalt Euroopa Liidu vaatenurgast.

Katke Tiit Tuumalu intervjuust filmi autoritega:

Seni otsisite oma teemad ikka Eestist – kust see Transnistria järsku tuli? Ja miks?
Muhu: Kõik mu filmid on seotud mälupoliitikaga, Eestis, Euroopas, vahet pole. Kuidas seda kujundatakse. See haakub Transnistriaga ka – kuidas ikkagi on üks president suutnud tsiviliseeritud Euroopa piirides valitseda 20 aastat järjest. Hüva, Lukašenka on valitsenud ka…
Norman: … aga Valgevene on tunnustatud, Transnistria mitte.
Muhu: Ühesõnaga, selline ebamäärases olekus riik. Ja siis tulid seal veel presidendivalimised ka. Kontsentreeritud kujul paljastusid kõik need poliittehnoloogiad, mis veel täna töötavad. Jah, nad võivad olla karikatuursed ja küünilised ja iroonilised, aga nad töötavad. Ja on olemas keskkonnad, kus nad töötavad. Töötavad kohati isegi Eestis. Keegi ütles, et Smirnov on natuke nagu Savisaar. Teatud mõttes seal isegi on sarnasust: kui Savisaar laulab, siis Smirnov tantsib… Sellised rahvamehelikud poosid.
Norman: Transnistria on oluliselt väiksem kui Eesti, tunnustamata, aga ta püsib. See tundus nagu pisike laboratoorium… Mind huvitasid need mustrid, kuidas luuakse kollektiivset identiteeti, et meie oleme riik, kuigi meid pole rahvusvaheliselt olemas.
Muhu: Kui ma seal esimest korda käisin, sain aru, et siit tuleb film. Jah, seda teha võib olla küll väga keeruline – kui ühes asjas eksid, ei lasta teist korda enam üle piiri –, keeruline Balti riikidest, eriti Eestist pärit ajakirjanikele…

Miks?
Muhu: Näiteks on hotellis kolm hinnakirja: esimene, kõige odavam, oma ja Venemaa elanikele, teine, oluliselt kallim, Euroopa Liidust ja mujalt maailmast tulijatele, ja siis kolmas, kõige kallim, Balti riikide ja Gruusia elanikele.
Põhjus? Sealsete riigijuhtide retoorikas on alati halvustatud Balti riikide poliitikat – nad peavad N. Liidu lagunemise ja Moldova keelepoliitika süüdlaseks Eestit. Meist sai kõik alguse.
/---/

Kuidas te seda siis tegite?
Norman: Selleks et seal üldse midagi pildistada või filmida, on vaja luba. Seda saab infoministeeriumist.
Muhu: Sa võid ju minna sinna partisani tegema. Aga siis pead sa olema valmis selleks, et sind võidakse arreteerida ja välja saata. Te võite nüüd öelda, et näe, räägite ise, et on raske filmida, aga filmist endast see küll välja ei paista. Selgub hoopis, et olete pääsenud peaaegu igale poole. See oli natuke põhimõtteline asi. Kuna me selle loa saime… Kuidas, me ei ütle, aga me saime…
Norman: Selle taga oli väga palju tööd, Potjomkini tegemist, võltsidentiteedini välja.
Muhu: …siis polnud mõtet ka seda raskust filmi sisse panna. Loomulikult kaasnes sellega teadmine, et meil hoitakse silma peal. Saime paar telefonikõnet ka, et neid sündmusi pole mõtet filmida.
Norman: Hiljem oli neil endal juba nii palju muud tegemist – siis, kui tekkis oht, et Smirnovi ei valitagi tagasi, ja mure, et mis neist saab –, et lõpus võisime juba kõike teha.

Mitu korda te Transnistrias käisite?
Muhu: Viis, kokku elasime seal 85 päeva.

Loe tervikintervjuud filmi autoritega:
Riik, mida kaardilt ei leia - Kultuur - Postimees.ee
Tuumalu, T. (2014). Riik, mida kaardilt ei leia. Postimees, 30. jaan, lk 16-17.

Filmist kriitiku pilguga

Peeter Simm: „Kogu eksootikale vaatamata on selles midagi ängistavalt äratuntavat. Tõepoolest, see on ju meie Interrinde miiting, mis on aeglaselt… Käärinud? Ei! Evolutsioneerunud? Kus sa sellega! No on lihtsalt kestnud samamoodi aastakümneid. Kostüümid, osatäitjad, foobiad ja libreto on endised. Kuidas on seda võimalik muigamata vaadata? Filmi autoritel on see õnneks läinud.

Kõigepealt on nad endile selgelt aru andnud, et välja naerda oleks liiga lihtne. Nad on valinud meetodi näha selle fossiilse ladestuse sees inimesi, kes kasvatavad imelisi viinamarju, reklaamivad pioneeripornot (otseses, mitte ülekantud mõttes) ja üritavad tänaval müüa koli, mida ka muidu eest ei tahaks.“ /---/
Simm, P. (2014). Interrinde miiting kui uni. Postimees: AK, 8. veebr, lk 10.

Tiina Lokk: „Meeldis autorite tolerantsus ja kaasaelamine lihtsale inimesele ja tema valikutele. Nõrgaks jäi aga seoste ja konteksti loomine ümbritsevaga (Moldova, Ukraina). Materjal oli huvitav, aga üheplaaniline ja sõnum sai selgeks üsna ruttu, mis jättis filmi arengu lohisema, et mitte öelda seisma. Teostus on nõrgem sisust ja mõttest.“
Eksperdid hindavad: „PMR“ (2014). [Tiina Lokk, Indrek Kasela, Lenna Kuurmaa, Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 8. veebr, lk 10.

Donald Tomberg: „Meelis Muhu ja Kristina Normani „PMR” keskendub Transnistria 2011. aasta presidendivalimistele. Seniajani, rohkem kui paarkümmend aastat on presidenditoolil istunud Igor Smirnov. Nüüd on tema vastas aga veel viis kandidaati, kellest nii mõnegi tugevust Smirnov ilmselgelt alahindab. (2011. a detsembris valiti Transnistria uueks presidendiks Jevgeni Ševtšuk.) Eesti dokumentalistid pääsevad Smirnovile ja ka teistele kandidaatidele üllatavalt lähedale. Pidustustel kõnnitakse kaameraga Smirnovi turvameestega pea samal joonel, teisal näitab kandidaat Soin, kuidas on õige teha „viit tiibetlast”.

Siin, nagu juba öeldud, ongi „PMRi” valitud fookus, ent teatud mõttes ka (vältimatu) kitsendus. Teljeks on kohalik poliitiline kultuur ja rivaliteet, siit sünnib ka üldistus. Muud kandvad teemad, nt korruptsioon, kuritegevus, kandidaatide taustalood (Dmitri Soin on näiteks Interpoli poolt tagaotsitav), küla ja argielu jne leiavad nõnda kajastamist hetkiti, ilmuvad pisteliste kõrvalteemadena. Siinkohal tasub aga märkida sedagi, et Transnistria pole ajakirjanikele just ohutu paik. Küsimus on, kas sind üldse kaameraga riiki lastakse, ja kui lastakse, siis ühtlasi ka otsustatakse, mida ja kuidas sa oma kaameraga talletama pääsed. Sealt edasi, kui näiteks (oletame), et keegi kohalikest väga uljalt valdava venemeelsuse vastu sõna võtab, siis pole ka võimatu, et järgmisel päeval on ta salapolitsei abiga kadunud. Ses mõttes on „PMR” film, mida maksab üksjagu tähelepanelikult puurida: see, mis vilksatab kõrvalt, lisab kihistusi. Teisalt ei joonita vilksatavaid kõrvalteemasid ka tagantjärele alla, taotletakse ikka olukorra tabamist, mitte (hinnangulist) sekkumist.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
Miilits kargu ja saksofoniga - Sirp
Tomberg, D. (2014). Miilits kargu ja saksofoniga. Sirp, 7. veebr,lk 28-29, ill.