Avaleht » Filmiliigid

Vorstivabrik (2003)

7-osalise seriaali "Frank ja Wendy" 1. film

Animafilm Kestus: 09:30

Huviinfo

Filmi reklaamlause

Superagentide jaburad seiklused Estoonias.

David Snowman

Sündis 1956 aastal Birminghamis. Kuulsa Edward Snowmani ("Snowman Corporationi" asutaja) poeg. Õppis Oxfordis juurat, makroökonoomikat ja kultuurantropoloogiat. Peale edukat majanduskarjääri siirdus kirjandusse. Ta on avaldanud luulekogu "Peekon", kaks romaani ja populaarteadusliku teose "Multinatsionaalsete Korporatsioonide Sissetung Ida-Euroopasse". Kohe peale teleseriaali "Frank ja Wendy" valmimist David arreteeriti ja saadeti Guantanamo sõjaväebaasi.

Filmograafia:
"Bill ja Monica Söövad Soolapähkleid" 1998 arvutianimatsioon
"Pariis Aastal 1968 Nähtuna Läbi Hülgerasva Kastetud L´Humanite" (halvima filmi auhind Louvre´i Amatöörfilmifestivalil)
Allikas: Eesti Joonisfilm

Postimehe lühiintervjuu David Snowmaniga

Kes on Snowman? Tegu on läbi ja lõhki loomeinimesega, nagu võib välja lugeda igati autoriteetsest CVst. Ta on õppinud Oxfordis juurat, makromajandust ja kultuurantropoloogiat. On avaldanud luulekogu «Peekon» ja kaks romaani. Ta on ka arvutianimatsiooni «Bill ja Monica söövad maapähkleid» ning amatöörfilmi «Vaade 68. aasta Pariisile läbi hülgerasvas immutatud L’Humanité» autor.
«Frank ja Wendy» on seni Snowmani suurim filmitöö. See räägib kahest USA salateenistuse agendist, kes on saadetud missioonile Estoniasse - kõige kuumemasse kohta maamuna peal.

David Snowman, miks Eesti? Miks Eesti Joonisfilm?
Kummaline, aga Eesti köidab mind oma kliimaga. Ka inimesed on suurepärased. Kuid küsimus Eesti Joonisfilmist on mõttetu. Kes ei tahaks teha filmi Eesti Joonisfilmis? See on nagu Soome sündimine - loteriivõit.

Kes on Frank ja Wendy?
Kannan neid nimesid endaga kaasas lapsepõlvest. Naabermaja seitsmendal korrusel elasid õde-venda Frank ja Wendy. Nende hajameelne ema unustas alailma akna lahti ning Frank ja Wendy kukkusid korduvalt aknast alla. See avaldas neile kergelt öeldes teatud mõju.

Kuid kes on filmi Frank ja Wendy?
Filmi Frank ja Wendy on muidugi hoopis teised tegelased. Vaid oma nimed said nad minu lapsepõlvest. Frank ja Wendy on julged, patriootlikud ja demokraatlikke väärtusi toetavad.

Filmi vaadates jääb küll mulje, et tegemist on kahe idioodiga...
Äkki ei ole vaja sel juhul filmi vaadata... mulle on selgeks tehtud, et sellist muljet ei tohi küll jääda.
Snowman, D. (2003). X-failid Snowmani moodi ["Frank ja Wendy" osade autor on David Snowman Suurbritanniast, kellele toimetus saatis mõned küsimused]. Postimees, 2. dets, lk 17.

Filmi saamisloost

«Jah, poliitiline ebakorrektsus oligi taotlus,» rõhutab Priit Pärn. Tema stsenaariumi järgi ning lavastajate Priit Tenderi, Kaspar Jancise ja [Ülo] Pikkovi käe all tehti filmi kaks ja pool aastat ning selle eelarve oli ligi kaheksa miljonit krooni.
Tegelikult ei piirdunud Priit Pärna osa vaid stsenaariumi kirjutamisega.
«Ma küll joonistasin tüübid ja tegin valmis nn kaadri paigutuse animaatoritele. Nii et iga osa puhul tegin ära põhitöö, mida siis poisid viimistlesid,» selgitab Pärn tööprotsessi.
«Idee võib küll peaaegu et minu nimele kirjutada, aga režissöörid annavad ikka viimase lihvi. Kokkuvõttes oli see siiski kollektiivne töö.»
Priit Tenderi sõnul on täispikad animafilmid maailmas tõusev trend. «On hakatud aru saama, et pikkade animafilmide sihtrühm ei ole ainult lapsed, vaid ka täiskasvanud,» ütleb Tender. «Franki ja Wendy» sihtrühmaks peab ta vaatajaid alates teismelistest. «Kes juba jagavad absurdihuumorit ja taipavad natuke maailmaasjadest,» lisab Tender.
Kulli, J. (2005). "Frank ja Wendy" - poliitiliselt ebakorrektne film. SL Õhtuleht, 24. märts, lk 12-13.

Postimehe intervjuu filmi autoritega

Tere, mehed, tulin siia David Snowmaniga intervjuud tegema, aga tema asemel olete teie. Kus on Snowman?
Priit Pärn: Sulas ära.
Tender: Mina seletaksin Snowmani fenomeni lahti nii: Snowman on lumememm, aga mis on lumememm – see on kolm palli, pallid oleme mina, Ülo ja Kaspar (Jancis – tema ilmub kohale, kui intervjuu on juba läbi – toim), porgand on aga Pärn.
Pärn: Äkki sa oled liiga karm? Pallid sulavad ju ära, alles jääb ainult porgand... Tõsisemaks minnes, eks ta ole üks müstifikatsioon.

Milleks see?
Pärn: Sest tegu on kollektiivse loominguga. Pärn kirjutas stsenaariumi, joonistas tegelased ja storyboard’i, Ülo, Priit ja Kaspar hakkasid seda reaalselt ellu viima: nemad olid lavastajad. Oleks pikaks ja tüütuks läinud iga osa puhul selgitada, kes mida täpselt tegi. Pealegi, iga idee transformeerub, lavastaja lisab sinna oma nägemuse. Sellepärast Snowman välja ilmuski.
Pluss mänguline efekt.

Miks te seda ise ei teinud?
Pärn: Eks siin olnud isiklikud põhjused... Teiselt poolt – sellisel meetodil filmi teha, juba see huvitas mind... Kokkuvõttes olen rahul.
Tender: See oli algul ikkagi seriaalina mõeldud («Frankist ja Wendyst» jääb paralleelselt ringlusse kaks versiooni, 7 x 10-minutiline seriaal ja täispikk animafilm – toim.) ja seriaali üks inimene välja ei kannaks...
Pärn: See oleks nõudnud aastaid.
Pikkov: Pealegi, kollektiivne tegemine on kasuks tulnud. See on seda tüüpi film ka, tihe...
Pärn: Tahtlikult räme ja kandiline.

Kas ka poliitilise ebakorrektsuse mõttes?
Pärn: Noh, me ei üritanudki teha peent huumorit, mida me ka oskame, loodetavasti. Vint on ikka kõvasti üle keeratud. Erinevalt tavalisest seriaalist, kus üks osa sisaldab vaid ühte nippi ja rohkesti vett selle ümber, ei hoia «Frank ja Wendy» kokku. Meie eesmärk oli tihedalt tuld anda.

Kes on sihikul?
Pikkov: Öeldakse, et see on Ameerika-vastane. Ei ole. Kõik saavad oma osa. Meil on sees ka Putin, ega eestlasedki eriti oma vaimuannetega hiilga. See ei ole kellegi vastu...
Tender: Välismaalased, kes on seriaali esimesi osi näinud, leiavad, et see pilab Eestit. Ja Lätit.
Tuumalu, T. (2004). Joonisfilm lööb letile Eesti uue visiitkaardi. Postimees, 8. dets, lk 18.

Filmist kriitiku pilguga

Donald Tomberg: „Filmi „Frank & Wendy” puhul ei olekski ju nagu põhjust rääkida peamiselt ja eraldi Pärnast, tegemist on autorite rühmaga, David Snowmaniga, ometi on Pärna käekiri siin vägagi äratuntav. Terav sotsiaalsus, karakteriloome, katsetamine struktuuriga, stereotüübilembus. „Frank & Wendy“ puhul pole aga tegemist sisemisi visuaalseid reegleid katsetava filmiga (sellest on ju natuke isegi kahju, pilt jääb peamiselt lugu illustreerima), rohkem katsetatakse filmi sisemise struktuuriga.

Pind, millelt Lumemees mängima hakkab, on massikultuurist kõigile tuttav seriaalivorm. Ameerika superagendid, pooldebiilne Frank ja punapäine rinnakas karmi käega Wendy, on saadetud Estooniasse. Ohukoldesse, kus märksõnadena vohavad võrdselt nii kriminaalsed kui paranormaalsed nähtused. Iga lugu kajastab seriaalile omaselt ühe probleemi lahendamist, ning vormilt ongi film „Frank & Wendy“ spiooniparoodia, kus spioonifilmidele, seriaalidele, tihti omased stambid ja tunnused (nt probleemi lahendust tagavad „ei kusagilt“ ilmuvad kõrvaltegelased, formaalsus seoste loomisel, pidev kõrvalliinide teke) on võimendatud absurdini. Estoonia on selles filmis koht, kus ristuvad kõige hirmsamad maailma ähvardavad ohud. /---/

Igas seerias kajastuvad omavahel põimudes kindlad, tänast maailma ähvardavad ohud. Jaotaksin nad oma äranägemist mööda nõnda.

1.„Vorstivabrik“ (The Sausage Factory). Natsipöialpoiste toel juhatatakse sisse maailmavaenlase teema. Algab võitlus „kurjuse teljega”. (Filmis võideldakse natsipöialpoistega, kes on püsti pannud salavorstivabriku.)

2.„Hungerburger“. Ületarbimine.  Meedia ajupesu. Geenimanipulatsioonid. (Filmis võideldakse natsipöialpoiste salatööstusega, millele on alus pandud George Woo idee järgi.)

3.„Jääkarude paraad“ (The Polar Bear Parade). Inimkonna keskmise vanuse kasv. Sellest lähtuv problemaatika. Kõik müügiks ideoloogia. (Filmis võideldakse George Woo poolt Viru tänavale püstitatud adrenaliiniturismiasutuse vastu.)

4.„Punapeade kättemaks“ (Revenge of the Redheads). Vandenõuteooria, mida on ühiskonnas tavaliselt seostatud anomaaliaga. Genotsiid. (Filmis võideldakse ülemaailmse vandenõuga, mille taga on punapead ja natsipöialpoisid.)

5.„Hoop ühiskonna kuklasse“ (A Blow to the Back of Society’s Head). Organiseeritud kuritegevus. Maffia. (Filmis võideldakse kalendrimaffia ja hambapastasündikaadiga.)

6.„Vikerkaar“ (Rainbow). Diversioon, antud läbi külma sõja mentaliteedi. (Filmis võideldakse kommunistidega ja solgiummistusega, mille põhjustasid kommunistide välja õpetatud hülged, ning vikerkaarega, milles nähakse kurjuse telge.)

7.„Green Power”. Totaalne sõda. Ökoloogiline kriis. (Filmis võideldakse kandlemängija vastu, kelleks on George Woo. Eesmärgiks — hävitada Estoonia oma taburet-satelliit.)
Ohtude taga ongi filmis enamjaolt natsipöialpoisid ja George Woo, laiemalt aga kurjuse telg ise.
/---/

Selle filmi teravam mäng toetub praeguse ühiskonna hirmudele, kus tähendus tekib meedias, meedia loobki tähenduse. Ja siit on üks (ühiskonnas juba astutud?) samm ideoloogiliste, polaarsete vastandusteni. Võimalik külma sõja ideoloogia come back uues kuues? Iseloomulik on siinkohal ka filmis ohuteemadele lisatud seos anomaaliaga. Snowman on oma mängus, massikultuuri abistava käe toel, praeguses situatsioonis, kus ohu taga nähakse (tahetakse näha) tihti midagi anomaalset.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
Donald Tomberg Grupipilt ehk Lumemehe mängud Priit ...
Tomberg, D. (2005). Grupipilt ehk Lumemehe mängud [animafilmist "Frank ja Wendy"]. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 81-88.

Andres Laasik: „Täna, kui kogu maailm vaatab ootusärevusega USA püüdeid luua uus, talle meelepärane maailmakord, muudavad Eesti animaatorid salapärase režissöör-debütandi David Snowmani eestvedamisel kogu selle maailmakorra loomise halastamatuks pilaks.  Joonisfilmi stuudio põrutab filmis terve väega. Kaadrisse ilmub tegelasi meie animafilmimeistrite varasemast loomingust: tähtsat rolli mängib Ivo Pikkovi “Ahviaastast” tuntud paljakspügatud pärdik, “Porgandite öö” Jänes kipub aga seksikat agenti Wendyt kabistama. /---/
Parabooli väänatud lihtne süžee on siiski üksnes ettekääne luua kujundirikas pildikeel, mis töötleb vahedalt massikultuuri stampe ja pilab ühiskonna isehakanud talasid. /---/
Film ei hooli eriti poliitilisest ega diplomaatilisest korrektsusest. Näiteks pommitatakse mängleva kergusega maatasa Euroopa riik Latvia, et seal saaks takistamatult maanduda üks agent. Meeldival moel naaseb eesti animatsioon suurte poliitiliste kujundite juurde, mis olid heas mõttes leivanumbriks sovetiajal.“
Laasik, A. (2003). Frank ja Wendy tümitavad USA-d. Eesti Päevaleht, 3. dets, lk 16.

Tarmo Teder: „Filmi kipub koormama liiga maniakaalselt vohav tekst, teravmeelsed ideed varjutavad hoogsa möla alla jääva visualistika. Tekst punnitab ette valmistada kujundit, aga justkui lubatud pildiline kaif jääb liiga tihti tulemata, jääb takte taha lonkama. Vahest on dirigent Pärn oma poistele Priit Tenderile, Kaspar Jancisele ja Ülo Pikkovile liiga tempokad ideed pähe surunud? Või siis pole suutnud soleerijaid jahutada? Igatahes paljustki jääb vana rasva peal liu laskmise mulje. Aga seda filmi ei tohikski hinnata tõsise kunsti, eelkõige ikka meelelahutuslikust küljest. /---/

Globalismi haigusele kunstilise vastulöögi andnud Priit Pärna animameeskond on teinud rahvusvahelise mõjuga agendifilmi, mis pakatab elutervest skisofreeniast, kuid mille kunstilisest veetlusest pole kahjuks erilist põhjust rääkida. Lugev ja mõtlev maailm tunneb mitmeid piibli mõõtu musti raamatuid, kuhu võetud kokku natsismi, kommunismi jt "-ismide" jälgid kuriteod. Olen juba 15 aastat unistanud mustvalgest animafilmist "Reaalse kommunismi ajalugu I", mis poleks frank-ja-wendylik poolpeeretamine, vaid kõigist raudadest korraga panemine. Sest inimesed ei vaja mitte üksnes tsirkust kui silmaleiba, vaid ka omaenda kohutava tõe (kõver)peegeldust.“
Teder, T. (2005). Salatoimikud Eesti moodi [animafilmist "Frank ja Wendy", lisatud lühiintervjuu Priit Pärnaga]. Sirp, 21. jaan, lk 17.

Peep Pedmanson: „Kitsalt eestlaslikku stampmõtlemist on minu arust filmis suhteliselt napilt, see piirdub üksnes lätlaste naeruvääristamisega. Aga asi seegi, filmile, mis pole muud kui ülemlaul klišeedele, tuleb sellinegi pisku ainult kasuks. /---/

Seeriate konstrueerimisel on Snowman püsinud tugeval maailmakultuurilisel vundamendil, tema kolm vaala, millel ta ratsutab, on Jorge Luis Borges, Jüri Lina ja Priit Pärn. Borgesliku fantaasiaga konstrueerib ta valmis ulmelised intriigid, mis ta siis linaliku kirega ise dešifreerib ning pärnaliku teravmeelsusega ekraanile dramatiseerib. Tulemus on garanteeritud.“
Pedmanson, P. (2005). Näpuga olmet, kapaga ulmet [animafilm "Frank ja Wendy"]. Postimees, 31. märts, lk 18.

Jaan Ruus: „Film teeb oma nalju maakera peal. Labasused ja teravmeelsused tulvavad kõrvu. Hoog on meie eesti joonisfilmi oma. Film on väsitav, kuid hoogne. Tüütav, kuid tempokas. Haaramatu, kuid maakeralik. Poliitiline ebakorrektsus laieneb uute piirideni. Naljad on sageli kistud, kuid tulevad kiirelt. Iga hinna eest vaimukas olla pole kerge. Süžeeliine on liiga palju, lood pole eriti teritatud. Täpseid lööke naelapea pihta on harva, kuid see-eest haamerdatakse täie hooga naelapea ümber…
/---/
See on koomiks superagentidest, lõbus pilaestraad. ­Teostatud virtuoosselt ja vaimukalt. Eestlasi, tõsi, see teostus küll enam ei hämmasta. Kuid tervikuna annab film ­tunnistust, et üks kultuur, ma mõtlen pärnalikku joonisfilmi, on sündinud. Kultuur ei ole ühe-mehe-teos. Kultuur on see, kui kord leiutatud keeles hakkab kõnelema terve koolkond. Ja selle tunnistajaks me nüüd oleme. Pole enam ühtainsat Pärna. On koolkond.“
Ruus, J. (2005). Koolkonna sünd [animafilmist "Frank ja Wendy"]. Eesti Ekspress: Areen, 13. jaan, lk B3.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm