Avaleht » Filmiliigid

Tuled öös (2007)

Kuulub 7 animeeritud luuletusest koosnevasse kassetti "Must lagi" koos filmidega "Sügiseleegia", "Viimane sigaret", "Läänemerelinik", "Taimne direktor", "Ma kuklas tunnen...." ja "Substantia Stellaris".

Animafilm Kestus: 02:06

Huviinfo

Esimene Eesti animeeritud luulefilm „Must lagi”

5. mail 2007 esilinastus kinos Sõprus esimene Eesti animeeritud luulefilm „Must lagi”.
„Must lagi” on omapärane luule ja filmi hübriidprojekt, mis kujutab seitsme eesti animaatori nägemust seitsmest eesti luuletusest. Iga kaheminutiline lõik illustreerib mõnd rohkem või vähemtuntud teksti just nii nagu filmi autor seda enese jaoks tõlgendab. See on eksperiment, mis liidab animatsiooni ja poeesia – Animuse ja Pegasuse.

Luuletused ja filmide autorid:

„Sügiseleegia“ (Heiti Talvik)
Stsenarist, režissöör, kunstnik: Janno Põldma

„Viimane sigaret“ (Asko Künnap)
Stsenarist, režissöör, kunstnik: Kaspar Jancis
Kunstnik, kaasstsenarist: Asko Künnap

„Tuled öös“ (Arvi Siig)
Stsenarist, režissöör, kunstnik: Heiki Ernits

„Läänemerelinik“ (Aleksander Suumann)
Stsenarist, režissöör, kunstnik: Ülo Pikkov

„Taimne Direktor“ (Andres Ehin)
Stsenarist, režissöör, kunstnik: Priit Tender

„Ma kuklas tunnen eluagset kuuli...“ (Jüri Üdi)
Stsenarist, režissöör, kunstnik: Priit Pärn
Kunstnik: Olga Marchenko

„Substantia Stellaris“ (Ilmar Laaban)
Stsenarist, režissöör, kunstnik: Mati Kütt

EFSA » Avaleht » Uudised » Uudiste arhiiv, http://www.efsa.ee/index.php?article_id=272&page=478&action=article& (18.09.2014).

Animafilmikassetist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: „Luule pildistamisel ehk selle nähtavaks joonistamisel on konkreetsemad raamid kui sellesama, sõnast lähtuva luule sisesilmi ettemanamisel ehk kujutlemisel. Ülesjoonistatu on materiaalne, fikseeritud visuaalsus, aga fantaasias voolavad raskesti piiritletavad, kunstile kätteandmatud assotsiatsioonid, rääkimata hoopis imaginaarsetest unenägudest. Omaette probleem on sõnalise luule lätted, mõjurid, tõukejõud. Kõiki loomingu allikaid tumedale teadvustamatusele taandada oleks ette käed üles tõsta allaandmine. Ent alati tasub silmas pidada asjaolu, et nii nagu universum on väidetavalt  ca 90 protsendi ulatuses täidetud varjatud musta ainega, nii on ka inimpsüühe teadvustamatu osa, mida analüütiline psühholoogia nimetab “temaks”, kui jäämägi merepinna all. Nähtava ja käegakatsutava taga on alati palju rohkem kui nähtav või katsutav ise.

Eesti Joonisfilmis võeti ette see, mis mujal plaani jäänud: teoks tehti meie tuntumate luuletajate seitsme teose pildistamine kinolinale. Ja kõik need luulepildistused on iselaadse maitsega kompvekid, mida kaks minutit maitstes jälle ja uuesti suhu, s.t silmi tahaks.

Luuletajad jaotati animarežissööride vahel, igaüks valis oma suva järgi nende loomingust ühe tüki, mida oma äranägemise järgi nähtavaks joonistada. Usun, et seda tehti vaba lusti ja mängurõõmuga, sest tulemused on lihtsalt vaimustavalt nauditavad. Seitse sisuliselt küllalt erinevat luulelühianimafilmi võib väliste ja temaatiliste tunnuste järgi üldistades jaotada kolme gruppi.

Pärna-Üdi “Ma kuklas tunnen…”, Pikkovi-Suumani “Läänemerelinik” ja Jancise-Künnapi “Viimane sigaret” on koloriidilt musta-valge-halli lahenduses; “Ma kuklas tunnen…” ja “Läänemerelinikut” ühendab tegelaspaaride liikumise valik.

Põldma-Talviku “Sügiseleegia” ja Ernitsa-Siia “Tuled öös” on pastelsetes toonides staatilisemad piltpoeesid, milles tungib esile sõnasügavus.

Tenderi-Ehini “Taimse direktori” ja Küti-Laabani “Substantia stellaris’e” ühendavaks jõuks on maagia, absurdi ja sürrealismi dünaamiline pidurdamatus; “Taimne direktor” on muhe ja anekdootlik, “Substantia stellaris” aga transtsendentaalselt kõiksuslik.

Heiki Ernits  –  Arvi Siig, “Tuled öös”. 1980. aastal öeldi Pälsoni tänava nr 14 ühiselamus, et hakkame televiisorit vaatama. See tähendas, et toas kustutati tuli ja vaadati, mida vastasmaja naistudengite valgustatud tubades näha on. Samamoodi seisab öös ka “Tuled öös” aknaid siduv maja. Seriaalselt võib piiluda mitmesse tuppa, väljasõidu eemaldudes avaneb veel neid ruume, kuid sissevaade on ühikuti ahas ja temaatiliselt vähe varieeruv: naine aknal, nukker viiuldaja, jõmpsikas enne uinumist, perekondlikud õhtused vaikelud ja unistused, selge viide enesetapule. Linnaromantilise nukra ööluule mõjususe üheks võtmeks on väga ilmekalt ja sugestiivselt teksti lugev Lembit Ulfsak. Filmi lõpp on võimas: eemalesõit majast kahandab ja samas üldistab selle kosmosruumiks, kus akende asemel jäävad sirama tähed ja aknast lauglema visatud paberlennuk maandub pragulisele asfaltteele. /---/

Varsti tullakse turule siin loetletud seitsme filmi DVDga. Õhku on visatud lubadus jätkata Eestis selliste vaimustavate luulefilmibukettide tegemist. Loodetavasti võetakse siis teiste hulgas ette ka Artur Alliksaar ja meie suuri poetesse.“

Teder, T. (2007). Vaimustavalt nauditav [animafilmikassett "Must lagi"]. Sirp, 25. mai, lk 16.

Anu Aaremäe, Aapo Ilves: „Animeeritud luulekogumiku „Must lagi” peamised hallkardinalid on Jan Kaus tekstikirjutajana ning Asko Künnap disainerina. Teos näeb välja, nagu oleks ta Göteborgi raamatumessi kuulsa musta kuubi küljest raiutud. Sestap võib tekkida kartus, et tegemist on järjekordse katsega igavat skandinaavia tüüpi poeesiat kehtestada. Plaati mängides ning tekstivihikut lugedes on rõõm tõdeda, et kahtlused on alusetud. /---/

Heiki Ernits ja Arvi Siig — „Tuled öös” — on poole jalaga Janno Põldmaga ühes ämbris. Tulemus on „Sügiseleegiast” küll oluliselt huvitavam, aga kipub ikkagi pelgaks illustratsiooniks jääma. Pilk libiseb ekraanilt maha. See on küll vuajeristi unenägu, aga paraku on sel vuajeristil pisut vähe fantaasiat; inimesed oma koduseinte poolt kaitstud argisuses kipuvad siinkohal liiga trafaretseks ja võrdselt igavaks jääma. Tahaks näha mingit nihestatust või kiiksu, mis paneks kogu asja elama ja sumisema. Võib-olla oleks abi olnud isegi vabamast lähenemisest kaadripikkustele. Kes on huvitavam, seda vahid ju kauem ja vahid võib-olla ka lähemalt. Poolpalja tibi puhul võtab eeskujulik vuajerist isegi binokli appi, mida ta kirjutava professorihärra auks tegema ei hakka. Oleneb muidugi vuajeristi spetsiifikast.
Aga mingi tunne selles filmis oli. Tunnet oli paraku rohkem kui mõtet.

Arvustuse terviktekst:
VAATAME LUULETUSI Animeeritud luule vaatluse tulemu

Aaremäe, A., Ilves, A. (2008). Vaatame luuletusi: animeeritud luule vaatluse tulemused [animafilmikassett "Must lagi"]. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 129-135.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm