Läänemerelinik (2007)

Esimene Eesti animeeritud luulefilm „Must lagi”

5. mail 2007 esilinastus kinos Sõprus esimene Eesti animeeritud luulefilm „Must lagi”.
„Must lagi” on omapärane luule ja filmi hübriidprojekt, mis kujutab seitsme eesti animaatori nägemust seitsmest eesti luuletusest. Iga kaheminutiline lõik illustreerib mõnd rohkem või vähemtuntud teksti just nii nagu filmi autor seda enese jaoks tõlgendab. See on eksperiment, mis liidab animatsiooni ja poeesia – Animuse ja Pegasuse.

Luuletused ja filmide autorid:

„Sügiseleegia“ (Heiti Talvik)
Stsenarist, režissöör, kunstnik: Janno Põldma

„Viimane sigaret“ (Asko Künnap)
Stsenarist, režissöör, kunstnik: Kaspar Jancis
Kunstnik, kaasstsenarist: Asko Künnap

„Tuled öös“ (Arvi Siig)
Stsenarist, režissöör, kunstnik: Heiki Ernits

„Läänemerelinik“ (Aleksander Suumann)
Stsenarist, režissöör, kunstnik: Ülo Pikkov

„Taimne Direktor“ (Andres Ehin)
Stsenarist, režissöör, kunstnik: Priit Tender

„Ma kuklas tunnen eluagset kuuli...“ (Jüri Üdi)
Stsenarist, režissöör, kunstnik: Priit Pärn
Kunstnik: Olga Marchenko

„Substantia Stellaris“ (Ilmar Laaban)
Stsenarist, režissöör, kunstnik: Mati Kütt

EFSA » Avaleht » Uudised » Uudiste arhiiv, http://www.efsa.ee/index.php?article_id=272&page=478&action=article& (18.09.2014).

Animafilmikassetist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: „Luule pildistamisel ehk selle nähtavaks joonistamisel on konkreetsemad raamid kui sellesama, sõnast lähtuva luule sisesilmi ettemanamisel ehk kujutlemisel. Ülesjoonistatu on materiaalne, fikseeritud visuaalsus, aga fantaasias voolavad raskesti piiritletavad, kunstile kätteandmatud assotsiatsioonid, rääkimata hoopis imaginaarsetest unenägudest. Omaette probleem on sõnalise luule lätted, mõjurid, tõukejõud. Kõiki loomingu allikaid tumedale teadvustamatusele taandada oleks ette käed üles tõsta allaandmine. Ent alati tasub silmas pidada asjaolu, et nii nagu universum on väidetavalt  ca 90 protsendi ulatuses täidetud varjatud musta ainega, nii on ka inimpsüühe teadvustamatu osa, mida analüütiline psühholoogia nimetab “temaks”, kui jäämägi merepinna all. Nähtava ja käegakatsutava taga on alati palju rohkem kui nähtav või katsutav ise.

Eesti Joonisfilmis võeti ette see, mis mujal plaani jäänud: teoks tehti meie tuntumate luuletajate seitsme teose pildistamine kinolinale. Ja kõik need luulepildistused on iselaadse maitsega kompvekid, mida kaks minutit maitstes jälle ja uuesti suhu, s.t silmi tahaks.

Luuletajad jaotati animarežissööride vahel, igaüks valis oma suva järgi nende loomingust ühe tüki, mida oma äranägemise järgi nähtavaks joonistada. Usun, et seda tehti vaba lusti ja mängurõõmuga, sest tulemused on lihtsalt vaimustavalt nauditavad. Seitse sisuliselt küllalt erinevat luulelühianimafilmi võib väliste ja temaatiliste tunnuste järgi üldistades jaotada kolme gruppi.

Pärna-Üdi “Ma kuklas tunnen…”, Pikkovi-Suumani “Läänemerelinik” ja Jancise-Künnapi “Viimane sigaret” on koloriidilt musta-valge-halli lahenduses; “Ma kuklas tunnen…” ja “Läänemerelinikut” ühendab tegelaspaaride liikumise valik.

Põldma-Talviku “Sügiseleegia” ja Ernitsa-Siia “Tuled öös” on pastelsetes toonides staatilisemad piltpoeesid, milles tungib esile sõnasügavus.

Tenderi-Ehini “Taimse direktori” ja Küti-Laabani “Substantia stellaris’e” ühendavaks jõuks on maagia, absurdi ja sürrealismi dünaamiline pidurdamatus; “Taimne direktor” on muhe ja anekdootlik, “Substantia stellaris” aga transtsendentaalselt kõiksuslik.

Ülo Pikkov – Aleksander Suuman, “Läänemerelinik” on Pärna-Üdi pildikeelega analoogiline, kuid veelgi minimalistlikum.  Siin ei paista mingit seost inimesega ega kuuldu ühtegi sõna, sest luuletuse ainsaks verbiks on pealkiri. Suumani “tekst”, mis tehtud kirjavahemärkide ja sümbolitega, antakse alles lõpus graafiliselt ette. Enne seda leiab aset sulgede ballett, kahe (küllap kirjutamiseks?) mõeldud sule tantsuline põimumine, lendlemine, hüplemine, kemplemine, mida võib seostada moderntantsuga. Mirjam Tally loodud pinisev-kumisevat helitausta võiks ehk nimetada kammersümfooniliseks. /---/

Varsti tullakse turule siin loetletud seitsme filmi DVDga. Õhku on visatud lubadus jätkata Eestis selliste vaimustavate luulefilmibukettide tegemist. Loodetavasti võetakse siis teiste hulgas ette ka Artur Alliksaar ja meie suuri poetesse.“

Teder, T. (2007). Vaimustavalt nauditav [animafilmikassett "Must lagi"]. Sirp, 25. mai, lk 16.

Anu Aaremäe, Aapo Ilves: „Animeeritud luulekogumiku „Must lagi” peamised hallkardinalid on Jan Kaus tekstikirjutajana ning Asko Künnap disainerina. Teos näeb välja, nagu oleks ta Göteborgi raamatumessi kuulsa musta kuubi küljest raiutud. Sestap võib tekkida kartus, et tegemist on järjekordse katsega igavat skandinaavia tüüpi poeesiat kehtestada. Plaati mängides ning tekstivihikut lugedes on rõõm tõdeda, et kahtlused on alusetud. /---/

Ülo Pikkovi muusikavideo Aleksander Suumani vaibakavandile „Läänemerelinik” on täpselt sama kaunis ja julge, nagu selle aluseks olev luuletus. Või pigem muidugi „luuletus”. Kaunimgi. Selle teose puhul ei saa mainimata ega kõrvale jätta ka helilooja Mirjam Tallyt. Lõpptulemuseks täiesti rabav ja maailmapilti avardav kogemus! Kui poleks ise näinud, poleks iial uskunud, et keegi sukamustrit vaadates niivõrd kaunist poeesiat võib näha. Pikkovi sugestiivne ja dünaamiline sulgede ballett on kordi sulnim kui ükskõik milline tantsuetendus, mida võib näha Estonias, Vanemuises või mõnes uhkes välismaises teatrimajas. Ülo Pikkov rääkis raamatu presentatsioonil, kuidas seesama Aleksander Suumani „Läänemerelinik” olevat kooli ajal tema maailmapildi ja asjadest arusaamise pea peale pööranud. Noore inimese maailmapilti korralikult raputanud, et see kaose läbi hoopis suuremaks ja uhkemaks saaks paisuda. See on ainus luuletus, mis kõlab raamatu ingliskeelsetes subtiitrites täpselt sama moodi kui eesti keeles. Ülo Pikkov ja Mirjam Tally on selle keerulise teksti viimaks ometi inimkeelde pannud. Au ja kiitus neile selle eest! /---/

Arvustuse terviktekst:
VAATAME LUULETUSI Animeeritud luule vaatluse tulemu
Aaremäe, A., Ilves, A. (2008). Vaatame luuletusi: animeeritud luule vaatluse tulemused [animafilmikassett "Must lagi"]. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 129-135.