Ma kuklas tunnen... (2007)

Esimene Eesti animeeritud luulefilm „Must lagi”

5. mail 2007 esilinastus kinos Sõprus esimene Eesti animeeritud luulefilm „Must lagi”.
„Must lagi” on omapärane luule ja filmi hübriidprojekt, mis kujutab seitsme eesti animaatori nägemust seitsmest eesti luuletusest. Iga kaheminutiline lõik illustreerib mõnd rohkem või vähemtuntud teksti just nii nagu filmi autor seda enese jaoks tõlgendab. See on eksperiment, mis liidab animatsiooni ja poeesia – Animuse ja Pegasuse.

Luuletused ja filmide autorid:

„Sügiseleegia“ (Heiti Talvik)
Stsenarist, režissöör, kunstnik: Janno Põldma

„Viimane sigaret“ (Asko Künnap)
Stsenarist, režissöör, kunstnik: Kaspar Jancis
Kunstnik, kaasstsenarist: Asko Künnap

„Tuled öös“ (Arvi Siig)
Stsenarist, režissöör, kunstnik: Heiki Ernits

„Läänemerelinik“ (Aleksander Suumann)
Stsenarist, režissöör, kunstnik: Ülo Pikkov

„Taimne Direktor“ (Andres Ehin)
Stsenarist, režissöör, kunstnik: Priit Tender

„Ma kuklas tunnen eluagset kuuli...“ (Jüri Üdi)
Stsenarist, režissöör, kunstnik: Priit Pärn
Kunstnik: Olga Marchenko

„Substantia Stellaris“ (Ilmar Laaban)
Stsenarist, režissöör, kunstnik: Mati Kütt

EFSA » Avaleht » Uudised » Uudiste arhiiv, http://www.efsa.ee/index.php?article_id=272&page=478&action=article& (18.09.2014).

Priit Pärna ja Olga Marchenko esimene koostööfilm

Katkeid intervjuudest:

Teie koostöös on seni sündinud kaks filmi, «Elu ilma Gabriella Ferrita» ja «Tuukrid vihmas», mis mõlemad juba ka festivalidel auhindu kogunud.
Priit: Esimeseks koostööks oli tegelikult Jüri Üdi luuletuse «Ma kuklas tunnen eluaegset kuuli» animatsioon, mis oli üks osa «Musta lae» kassetist. Nii et kokku oleme teinud kolme ja poole aasta jooksul tund ja üheksa minutit filmi.
/---/
Priit: Olga kursuse- ja töökaaslased Pariisis ütlesid talle, et lolliks oled läinud või. Sa lähed Prantsusmaalt Eestisse. Eesti ei olnud siis veel Schengeni viisaruumiga liitunud ja selleks, et Valgevene kodanik oleks saanud Prantsusmaalt siia tulla, pidi tal olema elamis- ja tööluba. Nende saamiseks oli vaja tööpakkumist. Selleks tööks oli meie esimene koostööfilm «Ma kuklas tunnen...». Pärast pikka paberisõda olid load olemas ja aprillis 2006 tuli Olga Eestisse.

Kuidas koostöö selle aja jooksul on sujunud? Olete võrdsed partnerid või on hetki, kui muna õpetab kana?
Priit: Väga kenasti. Koostöö sujumist kinnitab seegi, et oleme nende filmidega väga rahul. Põhiliselt tähendab meie koostöö visuaalse pildi ülesehitamist. Istume monitori ees ja arutame, et kui paneks siia seda…. ei, võib-olla proovime hoopis nii. Nii et see on isegi mitte kahe käega asjade vormimine, vaid nelja käega.

Olga: Seda ei juhtu loomeinimestega vist väga tihti, et koostöö on sedavõrd viljakas. Mulle tundub, et meil on Priiduga ühtemoodi maailmanägemus, sarnane maitsemeel ja ka huumoritaju. Priiduga on tõesti väga hea töötada ja seda ei räägi ainult mina, vaid ka joonisfilmi inimesed.
Kulli, J. (2009). Priit Pärn: "Ma olen tänase päevani Venemaal väga suur staar". Õhtuleht, 19. dets, lk 18.

Olga: Kui ma olin esimest korda Eestis, siis vaatasin tema suuri söejoonistusi ja need avaldasid mulle suurt muljet. Olin ennegi Priidu joonistusi trükituna näinud, aga kataloogis pole see päris sama. Mul tuli idee, et võiks meie ühise filmi teha söega.

Maailmas on mõned inimesed, kes seda tehnikat kasutavad, kuid nemad joonistavad söega paberile. Minul jälle oli liivaanimatsioonikogemus. Selle puhul kasutatakse “paberina” klaasi ja mõtlesingi, et prooviks õige klaasile joonistada. Tavalise animatsiooniga tuleb pilt tihtilugu igav ja lame ning arvutiga tehes kukub välja veelgi igavam. Panime valguse mattklaasile alla, tuli väga huvitav pilt. Loodan, et me teeme veel tulevikuski söeanimatsiooni.
Kressa, K. (2008). Olga elu Priit Pärnaga. Eesti Päevaleht: Laupäev: Kultuur, 4. okt, lk 8.

Animafilmikassetist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: „Luule pildistamisel ehk selle nähtavaks joonistamisel on konkreetsemad raamid kui sellesama, sõnast lähtuva luule sisesilmi ettemanamisel ehk kujutlemisel. Ülesjoonistatu on materiaalne, fikseeritud visuaalsus, aga fantaasias voolavad raskesti piiritletavad, kunstile kätteandmatud assotsiatsioonid, rääkimata hoopis imaginaarsetest unenägudest. Omaette probleem on sõnalise luule lätted, mõjurid, tõukejõud. Kõiki loomingu allikaid tumedale teadvustamatusele taandada oleks ette käed üles tõsta allaandmine. Ent alati tasub silmas pidada asjaolu, et nii nagu universum on väidetavalt  ca 90 protsendi ulatuses täidetud varjatud musta ainega, nii on ka inimpsüühe teadvustamatu osa, mida analüütiline psühholoogia nimetab “temaks”, kui jäämägi merepinna all. Nähtava ja käegakatsutava taga on alati palju rohkem kui nähtav või katsutav ise.

Eesti Joonisfilmis võeti ette see, mis mujal plaani jäänud: teoks tehti meie tuntumate luuletajate seitsme teose pildistamine kinolinale. Ja kõik need luulepildistused on iselaadse maitsega kompvekid, mida kaks minutit maitstes jälle ja uuesti suhu, s.t silmi tahaks.

Luuletajad jaotati animarežissööride vahel, igaüks valis oma suva järgi nende loomingust ühe tüki, mida oma äranägemise järgi nähtavaks joonistada. Usun, et seda tehti vaba lusti ja mängurõõmuga, sest tulemused on lihtsalt vaimustavalt nauditavad. Seitse sisuliselt küllalt erinevat luulelühianimafilmi võib väliste ja temaatiliste tunnuste järgi üldistades jaotada kolme gruppi.

Pärna-Üdi “Ma kuklas tunnen…”, Pikkovi-Suumani “Läänemerelinik” ja Jancise-Künnapi “Viimane sigaret” on koloriidilt musta-valge-halli lahenduses; “Ma kuklas tunnen…” ja “Läänemerelinikut” ühendab tegelaspaaride liikumise valik.

Põldma-Talviku “Sügiseleegia” ja Ernitsa-Siia “Tuled öös” on pastelsetes toonides staatilisemad piltpoeesid, milles tungib esile sõnasügavus.

Tenderi-Ehini “Taimse direktori” ja Küti-Laabani “Substantia stellaris’e” ühendavaks jõuks on maagia, absurdi ja sürrealismi dünaamiline pidurdamatus; “Taimne direktor” on muhe ja anekdootlik, “Substantia stellaris” aga transtsendentaalselt kõiksuslik.

Priit Pärn – Jüri Üdi, “Ma kuklas tunnen…” on deklamatsiooni ja liikumise kordusele rajatud akrobaatiline variatsioon. Söega joonistatud mees ja naine võimlevad säbrulisel foonil. Samal ajal loevad selgelt eestikeelne mees (Marko Matvere) ja tugeva slaavi aktsendiga naine (Olga Martšenko) Üdi lineaarset värsistust hakkides ja segipaisatust korrates. Pinge kasvab, sõna topeldatakse kadentsiga. Näiliselt lihtne lahendus, aga keeruline teostada, ning tundub, et mäng väärib küünlaid.

Varsti tullakse turule siin loetletud seitsme filmi DVDga. Õhku on visatud lubadus jätkata Eestis selliste vaimustavate luulefilmibukettide tegemist. Loodetavasti võetakse siis teiste hulgas ette ka Artur Alliksaar ja meie suuri poetesse.“

Teder, T. (2007). Vaimustavalt nauditav [animafilmikassett "Must lagi"]. Sirp, 25. mai, lk 16.

Anu Aaremäe, Aapo Ilves: „Animeeritud luulekogumiku „Must lagi” peamised hallkardinalid on Jan Kaus tekstikirjutajana ning Asko Künnap disainerina. Teos näeb välja, nagu oleks ta Göteborgi raamatumessi kuulsa musta kuubi küljest raiutud. Sestap võib tekkida kartus, et tegemist on järjekordse katsega igavat skandinaavia tüüpi poeesiat kehtestada. Plaati mängides ning tekstivihikut lugedes on rõõm tõdeda, et kahtlused on alusetud. /---/

Priit Pärn teadupärast ei ole võimeline midagi mittegeniaalset looma. Seekord on kambas ka Olga Marchenko ning Jüri Üdi „Ma kuklas tunnen eluaegset kuuli...”, see kõik annab meile nauditavat erootikat ning integratsiooni. Võimas. Võimsaid avastusi on siinkohal teisigi. Esmalt see jube tunne, mis ilmselt haaraks enamikku normaalseid inimesi, kui kunstikoolis vatmanipoognale kritseldatud joonistusealged äkitselt elama ja hingama hakkaksid. Kritseldustel tuleks pähe omatahtsi tegutsema ja autori korraldustele mitte alluma hakata, jättes endast maha vaid reetlikke kustutuskummi jälgi. Ja siis veel see, mida raamatuta filmi vaadates esimesel korral justkui äragi ei taba. Nad on ühest pisikesest luuletusest suutnud maksimumi välja pigistada. Vaatad ja vaatad seda integratsiooniorgiat ega märkagi, et jutt, mida nad räägivad, on kogu aeg sama. Jüri Üdi minimalistlik absurdi- luuletus muudkui kordub ja kordub, kuni vaataja transsi langeb, ning siis ühel ootamatul hetkel katkeb, saades samal ajal ja sama ootamatult valmis. See pole mitte mehaaniliste korduste lõputu jada, vaid tundlik vaate- ja kuuldemäng. Tillukesed intonatsiooni- ja poosinüansid hakkavad suuri tegusid tegema. Selles filmis tähtsusetuid pisiasju pole, palju tähtsaid pisiasju geniaalse terviku teenistuses aga küll.

Arvustuse terviktekst:
VAATAME LUULETUSI Animeeritud luule vaatluse tulemu
Aaremäe, A., Ilves, A. (2008). Vaatame luuletusi: animeeritud luule vaatluse tulemused [animafilmikassett "Must lagi"]. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 129-135.