Roosa kampsun (2014)

Filmist meedias  

Mart Niineste: „Võimalik, et asi tehakse selgeks liiga puust ja punaselt, stereotüüpe üle võimendades ja valmis karaktereid kohe ette andes. Homod on filmis viisakad, poolvend aga mühakas. Kuna film mahub umbes poole tunni sisse, mõjub kõik kokku veidi plakatlikult, kuid selle võrra valusamalt.

Lühidus on hea, see teeb „Roosa kampsuni” hoogsaks. Sügavmõttelisi stseene, nagu peategelase hommikusöök, leidub, kuid filmi kannavad ringiga homoseksualismi aktsepteeritavuseni naasvad seiklused ja sekeldused oma dialoogide ja kaameranurkadega. Aga kui filmi kannaks siseheitluste kujutamine ehk metsik ambitsioon teha suurt (iroonilisemas tähenduses) kunsti, võiks seda vaadates nihelema hakata, sest kisuks tüütuks.

Aga kui nüüd veidi äraspidiselt mõtestada filmi ja Avatud Eesti Fondi osalust selle valmimisel, leiavad ka homopelgurid ja -vihkajad siit üht-teist endale kinnituseks. Lähtudes eeldusest, et homoseksuaalsus siiski on loomuvastane nakkushaigus, võivad nad veenduda, et selle kandjad moodustavad salaseltsi, kelle eest pole kaitstud isegi jalgpallivõistkond ja kellega tüli norimine tähendab vajalike uste sulgumist. Seega annab filmi algset sõnumit ka vaataja eelhäälestusest lähtudes sootuks pahempidi pöörata. Elame huvitaval ajal, nalja saab nii filmis kui
ka elus.“

Niineste, M. (2014). Seksuaalne sättumus on oma asi [lühifilm "Roosa kampsun"]. Eesti Päevaleht, 11. dets, lk 12.

Helmut Jänes: "Selles mõttes on mul ennast väga kerge samastada suurepäraselt peategelast ehk põhimõtteliselt iseennast kehastava Henrik Kalmetiga (kas ta mitte ei meenuta nii füsiognoomialt kui ka situatsioonikoomika lahendustelt USA näitlejat Ben Stillerit?), kes tavalise heteromehena lävib väga erinevate inimestega ning satub seetõttu silmitsi reaalse eluga, mis omakorda viib mitme piinliku olukorrani.

Põhimõtteliselt lõppeb «Roosa kampsun» peategelase jaoks dramaatiliselt, sest ta jääb iseenda lolluse või siis ka ühiskonna poolt paikapandud reeglite eiramise tõttu endiselt võlgadesse, aga kerge muie jääb vaataja näos endiselt püsima. Võta sa nüüd kinni, kas see muie on tingitud mingist äratundmis- või ärapanekurõõmust, aga naer iseenda üle on alati tervislik. Eks kõik Siimetsa filmid räägivad läbi nukra muige väikestest suurtest inimestest meie keskel, kelle teod on ka meie enda teod ning kelle elud on ka meie enda lihtsad ja argised elud.
/---/

Ausalt öeldes ei mäletagi teist niivõrd suurt reklaamikampaaniat ja tähelepanu osutamist ühele Eesti lühifilmile, mis «Roosale kampsunile» nüüd osaks on saanud. Õigusega on saanud. Mõistagi on sündinud film õigel ajal väetatud mullale, kus Eesti ühiskond käärib hiljutiste sündmuste järel endiselt päris kõvasti.

Igatahes on Siimets koos stsenaristidest tandemi Andris Feldmanise ja Livia Ulmani (tuntud ka menuseriaali «Kättemaksukontor» stsenaariumi autoritena) ning ka muljetavaldavate näitlejatöödega saanud hakkama märkimisväärse saavutusega, mida julgeks «Mandariinide» Kuldgloobuse auhinnale kandideerimise järel pidada üheks aasta olulisemaks Eesti filmisündmuseks."

Jänes, H. (2014). Meie enda teod ja elud [lühifilm "Roosa kampsun"]. Postimees, 13. dets, lk 19.

Tiina Lokk: „Tore lühikas. Mõnus huumor, dramaturgiliselt paigas, lõpupumps jääb aga nõrgaks, võiks olla ka paiguti natukene intensiivsem montaaž, pean silmas stseenisiseseid lõikeid ja üleminekuid. Teema ja teemakäsitlus on aga lahe mõte.“

Roman Baskin: „Kuigi kohati meenutab õppefilmi homofoobia kahjulikkusest, on Henrik Kalmet sarmikas näitleja ja veab lugu päris kenasti. Järgmine sellest seeriast film võiks olla mehest, kes kinnitab kõigile, et ta ei ole hetero?“

Postimehe žürii hindab: „Roosa kampsun“ (2014). [Tiina Lokk, Olle Mirme, Lenna Kuurmaa ja Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 20. dets, lk 9.