Avaleht » Filmiliigid

Isand (2015)

Friedebert Tuglase novelli „Popi ja Huhuu“ ainetel

Animafilm Kestus: 18:00

Huviinfo

Juhtlause

See on tõde, viirastuslikum kui uni, ja uni, hirsam kui tõde.

Sünopsis  

Koer Popi ja pärdik Huhuu ootavad koju oma Isandat, kes ühel päeval lihtsalt enam ei tule. Kui Huhuu puurist välja murrab ja Isandat äraspidiselt matkima hakkab, kohaneb peremehest sõltuv Popi sellega, kuna ei erista enam vana head ega uut kurja Isandat.
Kui meil on peremees, siis on meil ka alam. Isand oli kahtlemata hea peremees läbi niiskete koerasilmade vaadatuna ja koer Popi oli Isandale hea alam. Kas Isand oli sama hea ka pärdik Huhuule või, vastupidi, kas Huhuu pidas lugu oma Isandast või ihkas hoopis tema kohta?
Kes on see lunastust otsiv mees, kelle lemmikloomadeks on üdini truu taksikoer Popi, kes kehastab lojaalsust, rahu, turvalisust, ka veidi argust ja alalhoidlikkust, ja püsimatu ahvipärdik Huhuu, kes kehastab isekust, rahulolematust, julmust, ükskõiksust ja ülemuslikkust?
Isand, või õigemini tema puudumine on see, mis need vastandlikud karakterid kokku viib.

Riho Unt avastamas oma „Popit ja Huhuud“  

Riho Unt: "1911. aastal tekkis Friedebert Tuglasel idee novelli "Popi ja Huhuu" kirjutamiseks Louvre'is ühe Madalmaade kunstniku natüürmorte vaadeldes. Väidetavalt kirjutas ta novelli valmis kolme päevaga...

Isegi 30 aastat töökogemust Nukufilmi stuudios ei aidanud mul kolme päevaga lahendada oma senini suurimat ülesannet - Popit ja Huhuud - kaht karvast tegelast, kes on küll loomad, kuid käituvad inimestena või, vastupidi, kes on kui inimesed, kuid käituvad loomadena. Kaua pidasin oma lugu kirjutades, avastades ja luues suurimaks väljakutseks hoopis Isanda müsteeriumi - kes ta on, eelkõige minu tõlgenduses (kaplan), kuhu ta kadus ja mis olulisim - mida ta teinud oli. Tegelikult leidsin väärilised vastased hoopis taksikoera ja pärdiku näol.

Taavi Teplenkovi ja Tiit Suka või Urmas Kibuspuu ja Lembit Petersoni Popidel ja Huhuudel oli tohutu eelis minu nukufilmi tegelaste ees: näitlejate miimika, käte-jalgade liikumine võimaldavad edasi anda loo narratiivset informatsiooni, loomade emotsioone, sisemist maailma ja suhtumist vaatajale arusaadavalt. Kuidas anda kõik see edasi aga loomanukkudega, muutmata neid liigselt inimlaadseks ja karikatuurseks? Kuigi teadlaste väitel on loomad võimelised kasutama oma näomiimikat, siis vähemalt koera emotsioonide tabamine on senini jäänud saba liputamise, turris turjakarvade ja paljastatud hammasteni.
/---/
Tuglas kasutas oma novellis märgisüsteeme ja kujundeid. Mina kasutan sümboleid eelkõige selleks, et edastada Popi ja Huhuu emotsioone ja käitumist: vöödiline diivan kui Popi liitlane ja pelgupaik ülemeeliku pärdiku eest; korv, millega Isand turul käis ja liha ostis, kui märk Popi tühjast kõhust; ahvi tühi puur - Popile kui ohumärk ja millestki igapäevarutiinist kõrvalekalduvast ning Huhuule kui õõvastav vangla.
Tegelaste emotsioone rõhutab ka interjööri värvilahendus, mis erinevalt Tuglase hämarast ja flaamipärasest gammast on minu loos helgem, meenutades Eesti ekspressionisti Ado Vabbe teoste koloriiti. Olulist rolli meeleolu loomisel etendab ka Isanda magamistoa vitraažaken, mis heidab rõõmsaid/dramaatilisi värvilaike siia-sinna nagu liblikaid, mis lendlevad neoklassitsistlikul, võrdlemisi rangel mööblil.
/---/
Kui Tuglase novelli kulminatsiooni määravaks teguriks oli lõhkeaine, siis lähtudes minu Isanda tegelikust ametist - kaplan - lebab tema kirjutuslaua laekas laetud revolver, mille läbi Popi ja Huhuu lavalt lahkuvad...

Loodan siiralt, et olen oma Popi ja Huhuu avastanud, nende sisemaailma vaadanud ja seda teistele näidanud, kasutades kõike muud kui Disney loomakarakteritele iseloomulikke inimestele omistatud väljendusviise. Irooniliselt on aga loomad sageli inimesemad kui inimesed ise."

Riho Undi ütlus valminud filmi „Isand“ kohta

Epiloog
Kohtumispaik – Köök

Minule seostub sõna “köök” eelkõige hommikukohviga, mis peletab silmast viimase une ja aitab keskenduda päevaks, ikka üks korraga.
Kööki, erinevalt magamistoast, võib võrrelda elutoaga. Kohvi ja teetassid on nagu raamatud raamaturiiulis, kõigil on oma pealkiri, oma sõnum, oma värv. Vali millist tahad. Kruusid kutsuvad ja meelitavad, lubavad ja paluvad. Vali millist tahad, "I am the Boss"’ist kuni armsa kaisukaru pildiga “Good Night”’ini. Kõige rohkem on reiskirju, kirevate piltidega kohvitassid kuulutavad: Sidney by Night, Welcome to Venice jne, jne. Kui tahad köögis nautida head kunsti, siis on selleks kindlasti täispuidust lauaplaat. See on nagu graafiline leht, sügavtrükk, millele terav kööginuga järjest uusi ja uusi kujundeid lõikab. Pane tööle oma fantaasia ja sa leiad laualt kõike, mida väärikas kunstiajalugu pakkuda võib. Kõige rohkem muidugi abstraktsionismi, pool lauaplaati on kindlasti Picasso päralt. Väga hea fantaasia korral avastad ka naeratava suu, mis Mona Lisale võib kuuluda.
Ja nüüd kõige tähtsam: miks ma järsku kööki kiitma hakkasin ja üheks kõige olulisemaks ruumiks pean. Filmi "Isand" loomise ajal viibisin kahes väga erilises köögis, väga eriliste inimestega, mis ka filmile väga erilise jälje jättis.
Ma tänan südamest nende köökide perenaisi-peremehi, Kersti Sumerat, Nora Pärti, Arvo Pärti.

Lugupidamisega animafilmi "Isand" lavastaja Riho Unt

Allikas: Nukufilm.

Filmi saamisloost

Katke intervjuust

Olete maininud, et esimesel korral jäi „Isand” tegemata ja võtsite selle teist korda ette. Milline on täpsemalt see taustalugu?
Me olime Hardi Volmeriga mõlemad noored ambitsioonikad filmilavastajad, teatud edu käis ka juba tollel ajal kaasas sellega, mis me olime teinud. Tallinnfilmi toimetus pakkus meile „Popit ja Huhuud” teha, aga meid ei usaldatud nii palju, et oleksime saanud stsenaariumi kirjutada. Uskusime, et oleme selleks võimelised, aga, nimesid nimetamata, meid selles suhtes ei usaldatud ja stsenaariumi kirjutas hoopis keegi kolmas, stsenarist, hästi tunnustatud inimene. Ma ei oska öelda, kas siin oli ka see nüanss, et stsenarist teenib raha — tollel ajal olid ju päris suured summad, mis siia juurde käisid —, aga me tõstsime pead püsti ega teinud seda filmi. See oli kahtlemata ka protesti mõttes.

Ma tean, et kümme-viisteist aastat hiljem üritas üks Nukufilmi kolleeg ka „Isandat” ette võtta ja tema sidus selle küüditamisega — miks isand ära kadus? — nii et sellest tuli küllaltki poliitiline lugu ja seetõttu jäi see ka kõrvale, sest tegu oli nõukogude ajaga. Miks ma selle nüüd, kolmkümmend aastat hiljem uuesti ette võtsin? Esiteks muidugi see, et olen küpsem, et võtta ette Friedebert Tuglase „Popi ja Huhuu”, mis on teatrites nii toredasti ära lavastatud ja väga heade näitlejatega esitatud. Selleks peab olema mingi kogemus ja mitte ainult jultumus, aga ka teadlik suhtumine — mis Tuglas sellega mõtles, mida ta üritas saavutada.

Aga kui te selle uuesti töösse võtsite, kas siis ei käinud peast läbi mõtet Hardi Volmeri poole pöörduda?
Ei käinud. Me oleme juba tükk aega tagasi lahku kasvanud ja Hardil on oma mõttemaailm ning kindel suund ja minul samamoodi. Tean, et olen sellest rääkinud, sellest on ka Hardi rääkinud, aga ma isegi ei oska öelda, miks me pole enam päid kokku pannud ja midagi koos teinud. Eks ikka ilmselt mingisugune lahkukasvamine on toimunud, sest ei saa võrrelda aega, kui sa oled 30-aastane või kui sa oled ligi 60-aastane — kohutavad muutused on toimunud. Ma isegi ei teinud sellist ettepanekut talle, üritasin kogu filmi ja kogu lavastuse enda õlule võtta.

Samuti olete öelnud, et „Isanda” tegemine läks lihtsalt.
See on üks kergemini valminud filme, mis mul üldse filmograafias on. Algu­ses stsenaariumi kirjutades jätsime sisse hästi palju Tuglase materjali — näiteks koera mälestused, kus ta koos isandaga turu peal ringi jalutas ja lihatükki aitas valida, aga kui olime umbes kolm minutit filminud — see on päris suur töömaht, tervelt kuu või rohkem — ja seda esialgset materjali kokku monteerisime ning muusikalõike alla panime, selgus, et isand kui tegelane tuleks hoopis välja jätta. Pärast seda hakkas film ise ennast vedama — koer ja ahv dikteerisid võtet, võttenurki, plaani pikkust, nii et operaator Ragnar Neljandiga saime väga hästi hakkama. Kuigi ülesehituselt ja dekoratsioonide ning nukkude keerukuselt on see üks raskemaid filme, mis ma olen teinud.

Kõige keerulisem olevat olnud surnud koera lavastamine?
Isegi mitte lavastamine, aga tema sättimine surnupoosi. Seda teeb animaator, aga kui sa kõigepealt plaani üles sätid, pead selle koera mingisse poosi panema, nii et ma läksin internetti ja guugeldasin dead dog ehk „surnud koer”. Need pildid olid ka juba õudsed, aga kui ma selle pehme tekstiilist nuku kätte võtsin ja üritasin ta samamoodi selle parkettpõranda peale panna, sodi vahele, siis oli selline jube ja lootusetu tunne, et nüüd olemegi sellest koerast lahti. See oli kummaline, õõvastav tunne ja ilmselt toetas seda mitte heas mõttes ka mu ema, kes oli selleks ajaks juba aasta otsa olnud haiglas hääbumas. Nii et ma olin selles suhtes terve aasta pinge all olnud ja sellel hetkel jooksid need traadid või nöörid kokku.

/---/

Lepo Sumera ja Arvo Pärdi muusika on „Isandas” suurepärane, aga ühtlasi väga emotsionaalne. Kas teil ei tekkinud mõtet, et äkki läheb see kõik koos liiga ängistavaks?
Me proovisime ka teisi muusikapalu. Proovisime ka vaikust, aga see kippus jääma tooreks, kui 18 minutit järjest kuulata ahvi häälitsusi, mis ei ole eriti esteetiline helipildi mõttes. Ma usaldasin selles Horret Kuusi. Visuaalne pool oli juba ise suhteliselt võimas, aga ainult koera ja ahvi meelevalda ei tahtnud ma heli jätta. /---/

Intervjuu terviktekst:
http://www.temuki.ee/2016/02/riho-unt-filmitegemine-on-ainuke-elu-mote/
Hindoalla, M. (2016). Riho Unt: „Filmitegemine on ainuke elu mõte”. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 78-85.


Filmitegija Riho Unt: isandaks olemisega kaasneb vastutus

Unt tunnistab, et Tuglase novell pole talle tegelikult kunagi suurt meeldinud, eriti kooliajal, kui see kuulus kohustusliku kirjanduse loetellu.
„See on täis ängi, see on nii sünge ja puuduvad helged hetked. Ma eelistaks teha filme, milles on võrdselt draamat ja nalja. Olin isegi üllatunud, miks ma selle teema valisin. Lõpuks aga seletasin endale lahti, et see on just see aeg, kus me elame. Ka praegune elu on suhteliselt ebamäärane ja sünge. Kui vaadata kas või seda, mis ümberringi toimub – ühes kohas käib sõda, siin Eestis aga tulevad valimised,” ütleb Unt.
Filmimehe arvates võiks kõik riigikokku kandideerivad inimesed „Isanda” ära vaadata. „Isandaks olemine ei ole ainult olemine, sellega kaasneb vastutus. Sellest see lugu räägibki,” arvab ta.

Kuigi „Popi ja Huhuu” ilmumisest möödus mullu 100 aastat, tundub lugu väga tänapäevane.
„Ma loodan, et see film kõnetab paljusid. Lapsele on ju isandaks lapsevanemad, koolilapsele õpetaja jne. Igal erialal või igas vanuses on millestki kinni hakata,” tõdeb filmilooja.

Undi „Isanda” teeb eriliseks seegi, et tegelased ei räägi, tundeid ja meeleolu annab edasi Lepo Sumera ja Arvo Pärdi muusika.
„Minu meelest on minu väga hea sõber, kadunud Lepo Sumera üks paremaid eesti filmiheliloojaid. Ja teisest küljest lisandub siia maailmakuulsa Arvo Pärdi muusika. Ma kujutan ette, et nende tandem peaks toetama väga tugevasti seda emotsiooni, mida see film peaks andma,” leiab Unt.
Roos, K. (2015). Filmitegija Riho Unt: isandaks olemisega kaasneb vastutus [režissöör filmist "Isand"]. Linnaleht, 5. veebr.

Filmist kriitiku pilguga

Tiit Tuumalu: „Tema viimase aja loomingus – lastefilmide kõrval, mis on justkui tasakaaluks – on sageli kordunud sõja, allakäigu ja hävingu motiiv või suisa teema, aga veel kunagi varem pole Unt selle juures muutunud nii dramaatiliseks, nii emotsionaalseks, nii sugereerivaks (mõni võib öelda ka, et manipuleerivaks) nagu nüüd «Isandas».

Selles üsna originaalitruus «Popi ja Huhuu» ekraniseeringus võimendatakse Tuglase igihaljas lugu vaat et hüperrealistlikuks, erakordselt julmaks kurbmänguks, mille puhul traagiline noot on kirjutatud juba esimestesse kaadritesse, kus Isand on erinevalt Tuglase teosest juba lahkunud, kui Popi hommikul silmad avab ja Lepo Sumera «Pala aastast 1981» kõlama hakkab.

Edasi veereb kõik fataalselt allamäge, Isandat ei tulegi enam ja stiihiline Huhuu pääseb puurist välja. Esimeste asjade seas lammutab ta ära gloobust üleval hoidva jala/raami, lüües maakera uperpalli. Võimsaid pildilisi sümboleid on siin teisigi, ja mitte ainult neidsamu, mis Tulgasel.

Undil on olnud mõnes oma viimase aja autorifilmis probleeme n-ö teemas püsimisega, mõtte täpse, kontsentreeritud väljendamisega. Siin on ta suutnud seda vältida: ekraanil sündiv püsib algusest lõpuni äärmiselt intensiivne ja kompaktne, hingamisruumi vaatajale praktiliselt ei anta. Üht või teist meeleolu võimendab omakorda muusika, taas erakordselt tihe ja emotsionaalne, peamiselt Pärdilt ja Sumeralt. Iseasi, kas need kõigile tuntud teosed ei kanna juba varasemast enesega kaasas teisi, vastuvõttu segavaid tähendusi.

Huvitava pinge annab filmile ka äärmiselt tõetruult kujundatud korteri ja sama tõetruult liikuma ning käituma pandud, aga siiski tinglike nukkude vastuolu.

Unt on varemgi eesti kirjanduse klassikalisi tekste filmiks vändanud – kahjuks on ta üks väheseid, kes meie animatsioonis seda teeb. «Isand» on igal juhul üks selle kulminatsioone («Kevadise kärbse» kõrval).

«Kevadine kärbes» lõpeb teatavasti sellega, kuidas peremees lahkub kodust, olles vaba tahte ja elu ettemääratuse üle filosofeeriva kärbse, prussaka ja ämbliku enne seda koos veega kraanist alla lasknud. «Isand» näitab, mis saab maailmast pärast seda, kui peremees on ära läinud. «Popit ja Huhuud» olevat pakutud Undile ja Hardi Volmerile teha kohe pärast «Kevadist kärbest». Unt jõuab selleni alles 28 aastat hiljem. Ju on siis põhjust. Just nüüd.“

Tuumalu, T. (2015). Südamesse võetud maailm [Riho Undi nukufilm „Isand“]. Postimees: AK, 7. veebr, lk 10.

Tiina Lokk: „Väga hästi jutustatud terviklik lugu. Lavastus, kujundus, muusika – kõik sulandub tervikusse. Karm, aga õiglane. Ei jää kohe mitte Tuglasele alla.“

Roman Baskin: „Võimas, nagu Riho Undile kohane! Karakterid mahlakad ja veenvad, loos pidev pingestus, mis jõuab ka üldistuseni, kõik klapib ja töötab. Ainus, mis jäi piinama, on küsimus, kuhu kadus eelmine Isand!? Kas see ongi meie tulevik?! Kui nii, siis hakkab tõeliselt hirm!!!“

Postimehe žürii hindab: "Isand" (2015). [Tiina Lokk, Roman Baskin, Lenna Kuurmaa ja Olle Mirme annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 7. veebr, lk 10.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm