Avaleht » Filmiliigid

Sügiseleegia (2007)

Kuulub 7 animeeritud luuletusest koosnevasse kassetti "Must lagi" koos filmidega "Viimane sigaret", "Tuled öös", "Läänemerelinik", "Taimne direktor", "Ma kuklas tunnen...." ja "Substantia Stellaris"

Animafilm Kestus: 02:14

Huviinfo

Esimene Eesti animeeritud luulefilm „Must lagi”

5. mail 2007 esilinastus kinos Sõprus esimene Eesti animeeritud luulefilm „Must lagi”.
„Must lagi” on omapärane luule ja filmi hübriidprojekt, mis kujutab seitsme eesti animaatori nägemust seitsmest eesti luuletusest. Iga kaheminutiline lõik illustreerib mõnd rohkem või vähemtuntud teksti just nii nagu filmi autor seda enese jaoks tõlgendab. See on eksperiment, mis liidab animatsiooni ja poeesia – Animuse ja Pegasuse.

Luuletused ja filmide autorid:

„Sügiseleegia“ (Heiti Talvik)
Stsenarist, režissöör, kunstnik: Janno Põldma

„Viimane sigaret“ (Asko Künnap)
Stsenarist, režissöör, kunstnik: Kaspar Jancis
Kunstnik, kaasstsenarist: Asko Künnap

„Tuled öös“ (Arvi Siig)
Stsenarist, režissöör, kunstnik: Heiki Ernits

„Läänemerelinik“ (Aleksander Suumann)
Stsenarist, režissöör, kunstnik: Ülo Pikkov

„Taimne Direktor“ (Andres Ehin)
Stsenarist, režissöör, kunstnik: Priit Tender

„Ma kuklas tunnen eluagset kuuli...“ (Jüri Üdi)
Stsenarist, režissöör, kunstnik: Priit Pärn
Kunstnik: Olga Marchenko

„Substantia Stellaris“ (Ilmar Laaban)
Stsenarist, režissöör, kunstnik: Mati Kütt

EFSA » Avaleht » Uudised » Uudiste arhiiv, http://www.efsa.ee/index.php?article_id=272&page=478&action=article& (18.09.2014).

Animafilmikassetist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: „Luule pildistamisel ehk selle nähtavaks joonistamisel on konkreetsemad raamid kui sellesama, sõnast lähtuva luule sisesilmi ettemanamisel ehk kujutlemisel. Ülesjoonistatu on materiaalne, fikseeritud visuaalsus, aga fantaasias voolavad raskesti piiritletavad, kunstile kätteandmatud assotsiatsioonid, rääkimata hoopis imaginaarsetest unenägudest. Omaette probleem on sõnalise luule lätted, mõjurid, tõukejõud. Kõiki loomingu allikaid tumedale teadvustamatusele taandada oleks ette käed üles tõsta allaandmine. Ent alati tasub silmas pidada asjaolu, et nii nagu universum on väidetavalt  ca 90 protsendi ulatuses täidetud varjatud musta ainega, nii on ka inimpsüühe teadvustamatu osa, mida analüütiline psühholoogia nimetab “temaks”, kui jäämägi merepinna all. Nähtava ja käegakatsutava taga on alati palju rohkem kui nähtav või katsutav ise.

Eesti Joonisfilmis võeti ette see, mis mujal plaani jäänud: teoks tehti meie tuntumate luuletajate seitsme teose pildistamine kinolinale. Ja kõik need luulepildistused on iselaadse maitsega kompvekid, mida kaks minutit maitstes jälle ja uuesti suhu, s.t silmi tahaks.

Luuletajad jaotati animarežissööride vahel, igaüks valis oma suva järgi nende loomingust ühe tüki, mida oma äranägemise järgi nähtavaks joonistada. Usun, et seda tehti vaba lusti ja mängurõõmuga, sest tulemused on lihtsalt vaimustavalt nauditavad. Seitse sisuliselt küllalt erinevat luulelühianimafilmi võib väliste ja temaatiliste tunnuste järgi üldistades jaotada kolme gruppi.

Pärna-Üdi “Ma kuklas tunnen…”, Pikkovi-Suumani “Läänemerelinik” ja Jancise-Künnapi “Viimane sigaret” on koloriidilt musta-valge-halli lahenduses; “Ma kuklas tunnen…” ja “Läänemerelinikut” ühendab tegelaspaaride liikumise valik.

Põldma-Talviku “Sügiseleegia” ja Ernitsa-Siia “Tuled öös” on pastelsetes toonides staatilisemad piltpoeesid, milles tungib esile sõnasügavus.

Tenderi-Ehini “Taimse direktori” ja Küti-Laabani “Substantia stellaris’e” ühendavaks jõuks on maagia, absurdi ja sürrealismi dünaamiline pidurdamatus; “Taimne direktor” on muhe ja anekdootlik, “Substantia stellaris” aga transtsendentaalselt kõiksuslik.

Janno Põldma – Heiti Talvik, “Sügiseleegia”. Talvik kirjutas oma “Sügiseleegia” 1923. aastal. Põldma on paigutanud perekonna kasinasse tuppa, mille kaadritaguses võib kuulda salongi või kõrtsi hääli. Luuletust deklameeriv isa istub tugitoolis, tema süles ingellik tiibadega jõmpsikas, ema seisab ja ohkab luuletuse lugemisele kaasa (loevad Margus ja Garmen Tabor), põrandal istub kikilipsuga kass. Ainus ja seegi puitunud liikumine on ettekandja, kellest keegi end segada ei lase, esiplaanilt läbikõndimine. Kõik tüübid on Põldma varasematest filmidest tuttavad pisipealised paksud, samasugust kehalist ebaproportsionaalsust võib näha ka Colombia kunstniku Fernando Botero loomingus. Paistab, et Põldma on läinud kergema vastupanu teed. /---/

Varsti tullakse turule siin loetletud seitsme filmi DVDga. Õhku on visatud lubadus jätkata Eestis selliste vaimustavate luulefilmibukettide tegemist. Loodetavasti võetakse siis teiste hulgas ette ka Artur Alliksaar ja meie suuri poetesse.“

Teder, T. (2007). Vaimustavalt nauditav [animafilmikassett "Must lagi"]. Sirp, 25. mai, lk 16.

Anu Aaremäe, Aapo Ilves: „Animeeritud luulekogumiku „Must lagi” peamised hallkardinalid on Jan Kaus tekstikirjutajana ning Asko Künnap disainerina. Teos näeb välja, nagu oleks ta Göteborgi raamatumessi kuulsa musta kuubi küljest raiutud. Sestap võib tekkida kartus, et tegemist on järjekordse katsega igavat skandinaavia tüüpi poeesiat kehtestada. Plaati mängides ning tekstivihikut lugedes on rõõm tõdeda, et kahtlused on alusetud. /---/

Seda, et totaalne valikuvabadus, mis kunstnikele anti, võib raskeks osutuda ja suisa rappa viia, tõestab suurepäraselt kogumiku avafilm. /---/. Janno Põldma nägemuses „Sügiseleegiast” pole eriti midagi  multikalikku. Tegelikult polegi seal üldse mingit filmialget, see on pigem kooliteatri etüüd, mille kunstnik on üles joonistanud. Milleks nii palju asjatut tööd teha? No ei ole see laisalt liigutav perepilt silmalekõrvale huvitav, ei ole.

Arvustuse terviktekst:
VAATAME LUULETUSI Animeeritud luule vaatluse tulemu

Aaremäe, A., Ilves, A. (2008). Vaatame luuletusi: animeeritud luule vaatluse tulemused [animafilmikassett "Must lagi"]. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 129-135.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm