Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

Tootjafirma sünopsis

Kaaperdaja sunnib lennuki maanduma Riia rahvusvahelisel lennuväljal, arvates, et maandutakse rahumeelse laulurahva territooriumile. 7-aastane Tom, kes reisib ilma saatjata, annab end vabatahtlikult pantvangiks. Tüüpilistele nõudmistele lisaks esitab Kaaperdaja ka poisi soovid, kes tahab kohalikku šokolaadi, läti keele kassetti iseõppijale ja laulupeo organiseerimist kahevõistlejate etteastega. Poisi ideede allikaks on Lätit tutvustav CD. Muidugi tuleb laulurahval terroristi nõudmised rahuldada, aga sebimist on niigi palju. Külas käib oma elu - sada jama korraga, naabrid tülitsevad, mesilased on kadunud, lehm jookseb maalt linna, karjamaa süttib, uurijad sõidavad posti otsa, keegi tulistab kedagi, mõned sportlased teevad trenni. Absurdsed lood, mis kulmineeruvad laulupeoga. Kuid on veel keegi, kes soovib kasutada laulupidu ja kahevõistlejaid pantvangikriisi lahendamiseks.
Koer, lennuk ja laulupidu, http://2006.poff.ee/?todo=film&id=452&lang=1&st (22.02.2012).

Filmi tootmisest

Pressiteatest: „Acuba Film allkirjastas koostöölepingu Sloveenia stuudioga Casablanca Film (kaastootis filmi "No Man's Land"/"Eikellegimaa", mis sai 2001. aastal Cannes'is parima stsenaariumi eripreemia ja 2002. aastal parima võõrkeelse filmi Kuldgloobuse ja Oscari) läti režissööri Laila Pakalnina kolmanda mängufilmi "Kilnieks" tootmiseks.

Võtted on planeeritud Eestisse, Lätisse ja Sloveeniasse 2005. aasta septembris-oktoobris. Eestist tulevad filmi helilooja, operaator-lavastaja ja üks peaosatäitjatest. Võtetel osaleb kuni viis erinevat mees- ja segakoori Eestist.

Lugu räägib 10-aastasest poisist Tomist, kes manipuleerib lennukikaaperdajaga, ja sündmuste ahelast, mille lennuki ootamatu sundmaandamine Riia lennuväljal endaga kaasa toob. Filmi žanriks on absurdidraama. Stsenaarium on kirjutatud 2000. aastal. Planeeritud eelarve on 20 miljonit krooni.

Režissöör Laila Pakalnina: "Stsenaariumi pealkiri on “Kilnieks”(“Pantvang”), kuid see ei kehti ainult 10-aastase Tomi kohta. Tegelikult tähistab see Tomi vaid tinglikult. Poiss on aeg-ajalt hoopis ise kaaperdaja rollis, samal ajal kui ülejäänud tegelaskujud muutuvad kokkusattumuste pantvangideks vastu oma tahtmist.

Meie eesmärgiks on toota film, millel on suurepärane ja tõhus visuaalne potentsiaal, seega on meie sihtpublikuks kinokülastajad kogu maailmas.

Me ei luba publikule naeru, kuid meie sihtgrupiks on inimesed, kel on alati rõõmutuluke silmis. Need inimesed pole määratletud ei sooliselt ega ealiselt."

Läti-Eesti-Sloveenia-Kreeka ühistööna valmiv film peaks esilinastuma 2006. aasta kevadel.
Laila Pakalnina esimene mängufilm "King", milles ühte peaosalistest mängis Jaan Tätte, linastus 1998. aastal Cannes'i filmifestivalil, teine mängufilm  "Püüton" 2003. aastal Veneetsia filmifestivalil.

Filmi Eesti-poolse produtsendi Arko Okki sõnul "peab eriti pärast Balti Filmikooli rajamist looma võimalusi praktiseerimiseks tugevates rahvusvahelistes meeskondades nagu Pakalnina oma on".

Acuba Filmi on tootnud mängufilmi "Ristumine peateega" (1999) ja dokfilmid "Intiimne linn" (2003) ning "Buss" (2004). Dokumentaal "Mees animatsoonist" linastub 2005. aastal.
Eesti, Läti, Sloveenia koostöö (pressiteade), 24. mai 2005. www.acuba.ee  (22.02.2012)

Režissööri kommentaarid

"Jalutasin Pariisis ja mõtlesin, mismoodi oleks Pariisis üles kasvada. Ja mismoodi oleks olnud sündida ja kasvada Firenzes, Peterburgis või New Yorgis?
Praegu, mõeldes selle peale, mis juhtub ,,Pantvangis” ja miks, olen tulnud järeldusele, et see on sama, mis sündida ja kasvada Riias, Lätis. Tean, et võrdlemine pole päris kohane, kuid meile, lätlastele, tähendab kahevõistlus mõnikord sama, mis prantslastele jalgpall. Kuna me oleme väikerahvas, siis iga Läti sportlase saavutus tähendab meile väga, väga palju. Ja sellesama tõttu saab tegelikult igast spordialast, milles lätlased natukenegi edu saavutavad, nn rahvussport (ja mitte vastupidi). See võib väljastpoolt veider tunduda, kuid see ongi põhjus, miks lätlased on nii fanaatilised kahevõistluse, motokrossi, tõstmise, kettaheite ja hoki huvilised. Samal põhjusel kutsume endid laulvaks rahvaks, sest populaarseim ajaveetmisviis on koorilaul. Paljusid motiveerib koorilaulu juures võimalus osaleda laulupeol. Laulupeod toimuvad iga kolme aasta tagant, milles osaleb üle 12 000 laulja igalt poolt Lätist, kes laulavad üheaegselt – see on võimas. Oleme selle üle uhked.
Ja me heidame oma naaberrahvaste üle nalja nagu iga teine rahvus. Siiski, peale eeltoodu tuleb ette olukordi, mis sunnivad eluga edasi minema. Sellistel juhtudel on kõik võimalik. Seda ei saa Lätis elades arvestamata jätta.
Selge, et elades lennujaama lähedal ning nähes iga päev madalalt üle pea lendavaid lennukeid, tuleb ühel päeval pähe mõte teha film kaaperdatud lennukist, mis on sunnitud maanduma Riia lennuväljal. See mõte tuli mul 19. mai varahommikul, aastal 2000. Nautisin just kohvi ja vaatasin aknast välja ning korraga hakkasin nutma, sest teadsin, et mul tuleb jalamaid stsenaariumit hakata kirjutama.
Mul on kaks last, Andris ja Anna. Nii ma alustasingi oma lugu: ,,Andris ja Anna mängivad liivakastis.” Kirjutamise ajal mängisin koos nendega. Ka filmimise ja montaaži ajal mängisin oma lastega. Ja siin see nüüd on, minu film – mäng. See on mäng mitte ainult autode, lennukite, helikopteri ja mitmete loomadega, vaid samuti mäng inimestega. Seetõttu on loo lõpp selline, mis sobib kõigile – see oli vaid mäng. Võib-olla. Tõel pole tähtsust, oluline on illusioon."
Pakalnina, L. Režissööri kommentaarid, 14. juuli 2006.  www.acuba.ee (22.02.2012).

Thrillerit dekonstrueerides

Laila Pakalnina produktiivsus filmide alal on kadestamisväärt. ,,Ma tunnen end kehvasti, kui mul pole parasjagu filmitegemine käsil,” ütleb Läti filmirežissöör, kelle filmograafia ning festivalidel osalenud filmide arv on muljetavaldav.

Aasta algul osales Pakalnina film “Vesi”(Water), mängufilm, mille üks osa on veel alles tootmises, Berliini filmifestivalil lühifilmide kategoorias. Alles hiljuti toimusid dokumentaalfilmi “Theodore” ja mängufilmi “Koer, lennuk ja laulupidu” (The Hostage) esilinastused Lätis. Viimatimainitu on valitud Locarno Rahvusvahelise filmifestivali nimekirja. Ning see pole veel kõik. Laila Pakalnina teeb kaastööd läti ajalehele Diena, kirjutades poliitilisi kommentaare.

Samas on ta juba alustanud tööd oma järgmise dokumentaalfilmiga, mis kajastab lätlaste rahvuslikku kiindumust suusatamisse ja lumelauasõitu. Film saab olema iroonilises võtmes nagu enamik Pakalnina filme, eriti mängufilmid “King”(The Shoe) ja “Püüton“(The Python). Viimaseid on kriitikud kõrvutanud prantsuse filmilooja Jacques Tati loominguga. Peamine sarnasus on tingimusteta perfektsionism atmosfääri loomisel, samuti pidev soov lõhkuda klassikalise filmiloo traditsioone. Pakalnina pöörab suuremat tähelepanu kaamera liikumisele, pealtnäha tähtsusetutele varjudele ning pikkade episoodide puhul esile tulevatele olustikulistele vibratsioonidele, kui tegelaskujude olemusele või nende üksikutele sõnadele.

Kuigi Pakalninal on oma kindel käekiri, tundub film “Koer, lennuk ja laulupidu” (The Hostage) ikkagi enneolematult julge sammuna režissööri poolt, omamoodi loomingulise provokatsioonina. Kuigi Pakalnina jääb truuks oma mittekiirustavale, pealtnäha kontseptuaalselt valikulisele, samas täiuslikule vormile oma sõnumi edastamisel, kasutab ta teadlikult eriti tundlikku teemat: lennuki kaaperdamine ühes väikeses Euroopa riigis.

Kogu eelpooltoodud taustinformatsioon on oluline mõistmaks Laila Pakalnina nakkavat irooniat, mis on üheks peamiseks tragikomöödiat “Koer, lennuk ja laulupidu” iseloomustavaks omaduseks. Kuigi filmi puhul tuleb žanr täpselt paika panna, eelistab Pakalnina vältida kategoriseerimist, eelistades oma filmide puhul mitte mainida, millisesse kategooriasse täpselt antud film kuulub.
Dita Rietuma. Thrillerit dekonstrueerides. Diena (Läti). http://www.google.com/url?sa=t&rct=j&q=&esrc=s&source=web&cd=  (22.02.2012).

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm