Kuidas ehitada kosmoselaeva? (2015)

Filmist meedias

Janno Zõbin: „Hea, et filmi ei ole teinud mõni ESTCube-1 projektiga varbaotstest juuksejuurteni seotud inimkaaslane (antud juhul siis näiteks füüsikatudeng), vaid reaalteadustest kaugemad humanitaarsete kalduvustega filmitegijad. Satelliidi detailide üle ööd ja päevad mõtleval füüsikul oleks tõenäoliselt keerulisem teemat lihtsalt edasi anda. Nüüd on olemas ka kõrvaltvaataja pilk, mis toob esile noorteadlaste pingelise töö huvitavamad küljed. Filmi vahetekstid, millega koolilastele edastatakse alguses mainitud kosmosemuinasjuttu, loovad selgust sünkroonis kuubiku arenguga. Kõik näib lihtne ja arusaadav. /---/

Filmi keskmes ongi tegelikult kon­flikt noorteadlaste ambitsioonide ja valitseva tegelikkuse vahel. Kuna Noorma on teostamiseks valinud üsnagi hulljulge idee, kerkib esile ka tema vastutus tudengite ees. Teadlase positsioon sarnaneb tippsportlase omaga: ees ootab kas arvestatav tulemus või kaotus, s.t põrumine. See sunnib noori projekti õnnestumise nimel veelgi rohkem pingutama. Edu saavutamisel ei ole kõik siiski mustvalge. Kosmosekuubiku sisse projekteeritud päikesepuri ei avane ju satelliidi lendusaatmisest hoolimata.

Film ei tundu mulle erapooletu. Filmitegijad näivad kosmosemissioonile silmanähtavalt kaasa elavat. Noorteadlastele oleks võinud esitada mitmeid kahtlustavaid küsimusi nagu „kas olete ikka kindlad, et tahate maailmaruumi välja jõuda?“ või „kas selline missioon on Eestile hädavajalik?“. Küsimise asemel lasevad filmimehed aga rääkida teadlastel endil, astudes sellega kaks sammu tagasi. Film on pigem ESTCube-1 meeskonnaliikmete nägu ja vähem dokumentalistide eneseteostus. Viimased on jäänud pigem vahendajateks.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
Maksimumpingega ehitatud ESTCube-1 — Sirp
Zõbin, J. (2015). Maksimumpingega ehitatud ESTCube-1. Sirp, 2. okt, lk 36.

Tiit Tuumalu: „See olevat õppefilm, mis annab juhiseid, kuidas vallutada inimese kõrgeim siht – kosmos. Vähemalt nii – et on õppe- – nad filmi sees ise väidavad – stsenarist Jaak Kilmi ja režissöör Madis Ligema. Mine võta kinni. Kilmist ei saa ju kunagi aru, ta pöörab asja ikka naljaks («Disko ja tuumasõda», «Allveelennud»). Väike nali kindlustab teatavasti pehmema maandumise.

Kui see on tõesti õppefilm, siis ütleme, et suurepärane õppefilm. Ja kui lihtsalt film, siis keskpärane film. Vaataja saab hariva ülevaate sellest, kuidas Eesti esimene satelliit taevasse lennutati ja seda ehitati, samuti miks ehitati ja kes olid ehitajad – kusjuures peaaegu et selle projekti algusest peale. Mis aga peamine: näidatakse, et selline asi on üldse võimalik. Ka meil siin väikeses Eestis, mitte ainult suurtel – olla kosmoseriik.

Peaaegu et mission impossible ehk võimatu missioon, nagu sõnastab päris teekonna alguses ettevõtmise patroon, karismaatiline füüsik Mart Noorma. Alustada nulleelarvega, üksnes entusiasmist. Ehitajateks tudengid, õppetöö kõrvalt… Tuleb ületada takistusi, lahendada keerulisi olukordi, kui aeg tiksub halastamatult kuklasse. Milline suur lugu, koos tõusude ja mõõnadega kaasnevate emotsioonidega siin peidus on, ainult et … ei ava ekraanil oma täit potentsiaali.

Mart Noorma räägib, kuidas ta on selle projekti ajal üle elanud nii palju paanikahooge, et üks või teine ei muuda enam midagi. Emotsioon paraku jääb filmis kinni sõnadesse, pildiliselt see lihaks ei saa.

Filmi jäik, justkui pealesurutud ülesehitus – 11 peatükki, mille vahel kõlav autoritekst, justkui konferansjee hääl, teadustab tehtult humoorikalt, taustaks sama efekti teenistuses olevad suurte riikide kosmosekatsetuste kaadrid, mis järgmiseks tuleb – ei jäta kuigi palju ruumi ka vahetusele, üllatuslikkusele. Tahaks, et film saaks vabamalt voolata, sündmused omasoodu areneda. Sageli näidatakse kõigepealt pilti ja siis seletatakse veel tagantjärele üle, mida näidati. Või tunti.

Või teistpidi: seletatakse ette, mis nüüd sündima hakkab, ja siis näidataksegi. Räägitakse, kui tähtis on ära hoida konflikte, mis aeg-ajalt ikka sellises väikeses meeskonnas ette tulevad, ja tõesti, pärast seda juttu ilmub justkui illustratsiooniks ekraanile ka üks selline situatsioon – kellelgi on mingi väga tähtis auk kapsli juures puurimata jäänud ja läheb pisukeseks sõneluseks.

Estcube sööstabki lõpuks kosmilistesse avarustesse, film jääb kahe jalaga Maa peale. Võimalik, et nii peabki – ikkagi õppefilm. Loodetavasti mitte ainult verinoortele estronautidele, kes filmi lõpus meile selgeks teevad, kuidas see kosmosevärk tegelikult käima peaks. Kavalad vennad need Kilmi ja Ligema.

Tuumalu, T. (2015). Kosmose hõivamise õpetus. Postimees: AK, 3. okt, lk 10.

Artur Talvik: „Jällegi on tegemist filmiga, kus teema ja tegelased on filmist endast peajagu üle. Stilistilised katsetused ei ole lõpuni viidud ja dramaatilised hetked ei ole piisavalt dramaatilistena esitatud. Sellest hoolimata loodan, et filmi sõnum jõuaks paljude eestlasteni. Ja sõnum on lihtne: mõelge suurelt, siis on kõik võimalik.“

Tiina Lokk: „Taas kord väga huvitav TV-dokumentaal, selles kategoorias vääriks kindlasti oluliselt kõrgemat hinnet. Paraku hindame me filme.“

Sven Grünberg: „Suurepärane, et on jäädvustatud sedavõrd oluline ettevõtmine nagu Estcub. Selles on küll sooja lahedust, kuid filmina… Jälle meenus, et ega see filmitegemine olegi nii lihtne kui ehk tundub. Sedavõrd ebastandardne ettevõtmine oleks võimaldanud hoopis põnevamaid lahendusi. Ja jälle, samast materjalist võiks kokku panna ka 20-minutilise variandi, millel võiks olla enam vaatajaid kui 75-minutilisel.“

Olle Mirme: „Umbsevõitu vorm ei veena, aga sisu on seda rokkivam. Kell tiksub kosmilise tõehetke poole. Patsidega poisid möllavad nagu noored kuradid – suur siht silme ees ja alla ei anna. Draama ja emotsioonid on akadeemiliselt vaoshoitud, kuid üdini pingestatud. See lugu väärinuks uhkemat teostust, aga tore ikkagi.“

Postimehe žürii hindab: "Kuidas ehitada kosmoselaeva?" (2015). [Artur Talvik, Sven Grünberg, Tiina Lokk ja Olle Mirme annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 3. okt, lk 10.