Sipelgapesa (2015)

Filmi saamisloost

Intervjuu režissöör Vladimir Loginoviga

Šveitsis parima filmi au ja žürii eripreemiat püüdva filmi treiler on täis lusti ja värvikaid karaktereid. Selle järgi võiks arvata, et see ei olegi dokumentaalfilm, vaid et Wes Anderson on oma värvipaleti lihtsalt argisemaks timminud. Filmi režissöör Vladimir Loginov, kui palju filmist on lavastatud?

Lavastamist dokumentaalfilmis üldse ei olnud. See on hea küsimus – tegelikult kõik arvavad, et see on justkui mängufilm. Ma ei tea nüüd, kas see on hea või halb… Minu arvates on väga hea, et elu ise on nii tugev ja pakub selliseid momente, ilma et peaks olema kuidagi ebaaus või midagi näitlema. Pildikvaliteet on ka meil väga hea – saime kasutada sellist profikaamerat, millega filmitakse ka pikki mängufilme, ja seda on ekraanilt näha. Aga lavastada seda ei oleks ju kuidagi saanud, nad ei ole ju näitlejad. Kõik on nii, nagu on.

Kuidas see filmitegemine käis? Kas läksid inimeste juurde ja palusid, et sind külla kutsutaks?

Päris nii ei olnud. Minu operaatoril Max Golomidovil on sealsamas garaažiboks ja ta teab kõiki neid inimesi. Kui nägime, et toimub midagi huvitavat, siis astusime juurde ja rääkisime, kes me oleme ja mida me teeme. Aga see on selline koht, kus mehed saavad olla üksi või oma sõpradega ja nad ei olnud eriti nõus kontakteeruma ja tõrjusid. Poole aasta pärast võtsime tiimi kaks assistenti, noored tüdrukud, ja siis läks see protsess palju lihtsamaks. Kui noor tüdruk läheb rääkima, siis on mehed hoopis teistmoodi…

Visions du Réel loomise põhimotivatsioon oli poliitiline. Selle asutajad, kes soovisid keskenduda teiselt pool raudset eesriiet pärit dokumentalistikale, uskusid, et dokumentaalfilm muudab ühiskonda. Kas „Sipelgapesa” loomisel oli ka mingi määral poliitiline motivatsioon? Kuidas sinu jaoks filmis eestlaste ja venelaste teema avaldub?

Kui ma alustasin, oli minu jaoks kõige suurem küsimus see, et ma tean, kuidas eestlased sellele võivad reageerida ja kuidas venelased võivad reageerida. Eestlased näevad, et Lasnamäel käib vene elu ikka vanaviisi. Venelased näevad, et jälle näidatakse neid sellise nurga alt, et me oleme…

Häbistavalt?

Jah-jah… Seda reaktsiooni nägin ma ette ja eriti ei kartnud. Mul on oma kujutlus – näidata neid inimesi sellisena, nagu nad on.

Sa elasid ise ka Lasnamäel?

Jaa, 15 aastat. Minu jaoks Lasnamäe ei ole see, mis ta praegu on.

Lasnamäe ju tõuseb, võtame kas või Lasnaidee – inimesed näevad siin tulevikku…

Jaa, aktivistid tegutsevad. Näiteks Priisle kaared – ma ise ei näe neis mingit kunsti. Nende ainus väärtus on võib-olla selles, et kui muidu on Lasnamäel kõik ristkülikukujuline, siis need kaared ei olnud. Kunsti ei näe ma selles üldse, aga see protsess, et inimesed tegutsevad, see meeldib mulle väga.

Oled filmi kirjeldades tsiteerinud oma sõpra: „Kui sa ei ole kogenud Ida-Euroopa kurbust, siis sa ei olegi kurbust kogenud.” Mille poolest see Ida-Euroopa kurbus eriline on?

Minu arvates võtab see lause filmi teema väga hästi kokku. See on selline nostalgia… See garaaž on nagu ajamasin ja inimesed on seal täpselt samasugused nagu 20 aastat tagasi. Siis see kujunes ja nii ta on jäänud. Poliitikat selles ei ole, pigem on see lugu minu lapsepõlvest ja inimestest minu ümber, olgu nad siis head või halvad.

Treiler on tehtud nii, et see oleks justkui komöödia. Tegelikult on film mitte just aeglane, aga aeglasem kui treiler. 

Meiessaar, M. (2015). Lasnamäelased siblivad ajamasinas nagu sipelgad. Eesti Päevaleht, 7. apr, lk 9.

Filmist kriitiku pilguga

Maris Meiessaar: „Sellise kirjelduse peale võiks arvata, et tegemist on elu pahupoolt kuvava teosega ja see on kurb film tõrjutud inimestest. Nii see ei ole, „Sipelgapesas” ei ole ahastamist ega hüsteeriat. Oma kibe allhoovus muidugi on, kuid see ei domineeri. Filmist kiirgab hoopis inimlikku soojust. /---/

See kõik on nii äratuntav ja vormistatud sellise pehmusega, et sellest saab filmis alguses kaasa noogutamise ja seejärel isegi valjusti naermise ajend. Vaatajale näidatakse argiseid asju täiesti ausalt, aga tänu poeetilisele pildikeelele ja võimalusele olla kõrvaltvaataja omandab nähtu maagilise aura.

Sipelgate probleemid hõljuvad meist mööda nagu unenäod. Kaasa tuleb pilt, emotsioon, äratundmine, aga mitte klassikaline alguse ja lõpuga narratiiv. Me ei saa täpselt teada, miks ja kuidas ja mis edasi, aga me võime arvata. „Sipelgapesa” tegelased on küll päris, aga nende lugude fragmentaarsus annab neile üldistusjõu ja väärikuse. Kui suure narratiivi soov on väga suur, saab selle muidugi killukestest kokku panna ja moodustada midagi peeglitaolist.

Eraldi väärib kiitust „Sipelgapesa” fotograafia. Nii proosalist ja kõikvõimalikku rämpsu täis keskkonda poeetiliselt edasi anda ei ole lihtne, aga see on suurepäraselt õnnestunud. Pildid on viimse detailini komponeeritud ja mõjusad – kuigi palju ei toimu, aga tempo on paigas, silmi ära pöörata ei saa.

Kui võtta skaala, mille ühes otsas on Võsa Petsi stiilis sotsiaalporno, siis „Sipelgapesa” jääb oma inimlikkuse ja pehmusega selle skaala vastasotsa.“
Meiessaar, M. (2015). Pealt monstrum, seest soe koht ja pelgupaik [filmist „Sipelgapesa“]. Eesti Päevaleht, 16. apr, lk 12.

Marianne Kõrver: „Väga tabavate ja hästi valitud stseenide abil on õnnestunud garaažikompleksi asukatest luua mulje kui toimivast kogukonnast, riigist riigis, kus kehtivad oma kombed, reeglid ja seadused. Hoone, mis on püsinud muutumatuna juba aastakümneid, toimib omamoodi ajamasinana ning toob vaatajate ette killukese laguneva Nõukogude Liidu elu. See on nagu Noa laev, kuhu on päästmiseks välja valitud hääbuva ühiskonna kõige värvikamad isendid. /---/

Pikad, staatilised kaadrid annavad tegelastele ruumi hingata ja lihtsalt olla. Eraldi tahan välja tuua filmi erakordselt hästi õnnestunud helikujunduse: ainult live’is salvestatud ja ettemängitud etteasted on ainus muusikaline taust, ent ometi on nende miksimise ja jätkumisega stseenist stseeni suudetud luua mingi müstiline aja kulgu peatav atmosfäär, mis toetab ja ilmestab kogu lugu.“

Arvustuse terviktekst:
Lasnamäe mikrokosmos — Sirp
Kõrver, M. (2015). Lasnamäe mikrokosmos. Sirp, 17. apr, lk 13.

Tiit Tuumalu: „See on näide, kuidas muidu väga hästi tehtud reklaamklipp võib filmi suhtes eksiteele juhatada. Anda näiteks ette vale tempo. Häälestad end vaatama hoogsat, löövat ja emotsionaalset lugu, ekraanil hargneb aga rauge, mõtlik, distantseeritud vaatlus, mille kulgemise kiirus osutab hoopis maratonijooksule. Samuti on pealkirjaga. Sipelgapesas peaks elu kihama, filmist vaatab aga vastu pigem vaikelu.

Film ise on hea, kuigi võinuks veel parem olla. Milline materjal – viis korrusetäit garaaže, kokku üle 700, iga ukse taga oma lugu. Kes käib lihtsalt autot putitamas, kes viina võtmas, kes saunas vihtlemas, kes on suisa enesele korteri sisustanud… Terve läbilõige privaatset nurgakest otsivatest (peamiselt) suurlinna meestest. Ja kui neutraalne, suisa olukirjelduslik käsitlusviis, nõnda koguni 80 minutit jutti – liiga pikana tundub see aeg! Aga mitte neutraalsuse pärast.

Viktor Kossakovski näiteks on filminud sama pikalt ja kordi distantseeritumalt läbi oma koduakna tänavat, milles olevat auku üritatakse Peterburi 300. sünnipäeva eel tulemuseta lappida, aga ka inimesi, kes juhtuvad lihtsalt akna alt mööda jalutama. Ometi on tulemus huvitavam, pingestatum, ja mis kõige ootamatum – ka emotsionaalsem. Iga episood selles on lõpuni viidud, puänteeritud, mõtestatud – erinevalt «Sipelgapesast», mis end ju ometi suisa lühinovellidest koosnevaks nimetab.

On ka «Sipelgapesas» selliseid suuri hetki, juhuslike kõrval. Mees mängib tühjas garaažis kurblikult viiulit, maani täis seltsimees tuigub nende helide saatel kusagil naaberboksis, kuni mürtsuga pikali kukub ja lamama jääb. Neis tõuseb film paljast pildist, olukirjeldusest kõrgemale – järsku on sündivas sügavust, inimlikku traagikat, tekib n-ö teine plaan.“ /---/

Loe edasi Postimees+ tasuliselt digilehelt:
Mehed ajavad meeste asju - AK - Postimees +
Tuumalu, T. (2015). Mehed ajavad meeste asju [filmist „Sipelgapesa“]. Postimees: AK, 18. apr, lk 10.

Tiina Lokk: „Väga huvitav leid meid ümbritsevast elust, nõukaaja lõpust pärinev ehitis, millest kujuneb filmi lõpuks välja sügav sotsiaal-filosoofiline kujund. Inimlik ja soe film. Hea kaameratöö.“

Roman Baskin: „Valus-koomiline film. Eksistentsiaalne vaikelu. Aegluubis tegutsev sipelgapesa. Kibe tõdemus meie kõigi vajalikkusest siin päikese all. Kohati oleks võinud tihendada, aga stoiline väljapeetus teeb tegijatele au.“
Postimees hindab: „Sipelgapesa“ (2015). [Tiina Lokk, Olle Mirme, Lenna Kuurmaa, Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 18. apr, lk 10.

Elise Eimre: „Kuna „Sipelgapesa“ käsitlus asub suuresti väljaspool ümbritsevat taustsüsteemi, võib selle sisulisi alltekste väga erinevalt tõlgendada. Tegemist on küll kompleksse lähenemise ja teostusega, kuid seejuures ei ole film kaugeltki üheselt mõistetav. „Sipelgapesa“ ei anna lõplikke hinnanguid ja me ei oota, et valminud film portreteeritavate puhul midagi lahendaks. See film loob eeskätt aluse ettekujutusele, kuid lõplik järeldus sõltub suurel määral vaatajast endast. Kodumaisele filmivaatajale kõlavad ilmselt tugevamalt loo minoorsed toonid, sest põhjus ja tagajärg osatakse kokku viia, ilma et režissööril oleks tarvis kõike peensusteni selgeks teha. Samas omandab „Sipelgapesa“ festivalidel ringi rännates ilmselt tunduvalt koomilisema varjundi.“ /---/

Eimre, E. (2015). Jõudeelu tsitadell. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 106-109.