Avaleht » Filmiliigid

Must alpinist (2015)

Põhineb reaalselt aset leidnud sündmustel

Mängufilm | Noortefilm Kestus: 103:00

Huviinfo

Filmi saamisloost

Urmas Eero Liivi ja teiste nõukogude noorte üks võimalusi rahuldada seiklusjanu suletud riigis olid mägimatkad Venemaa avarustes. Ühel neist matkadest juhtus midagi traagilist, mis mõjutas äsja elu esimese mängufilmi "Must alpinist" valmis saanud režissööri elu. Mis mägimatkal juhtus ja milliseks kujunes elumuster pärast saatuslikku retke, räägib Urmas Eero Liiv 22. nov 2015 kl 10.10 Vikerraadios eetris olnud Jutusaates. Saatejuht on Sten Teppan.

http://vikerraadio.err.ee/v/jutusaade/saated/abb6cf9f-a969-4947-9fd0-6599ab05e884/jutusaade-urmas-eero-liiv-ja-sten-teppan

Anneli Ahven ja Urmas Eero Liiv annavad saatejuht Liis Laidmetsale ülevaate filmi saamisloost 21. nov 2015 Kuku raadio eetrisse jõudnud saate Publikumärk lõpuosas.

http://podcast.kuku.ee/2015/11/21/publikumark-2015-11-21/

Peaosatäitjad Priit Pius ja Liis Lass avavad Postimehe 18. nov 2015 päevaintervjuus oma tegelaskujusid ja räägivad, millest film kõneleb.

http://arvamus.postimees.ee/3403691/paevaintervjuu-peaosataitjad-raagivad-milline-on-uus-eesti-film-must-alpinist

Katkeid intervjuudest filmi autori Urmas Eero Liiviga

Maria Ulfsak: Eero, “Must alpinist” on väga isiklik film. Räägi palun selle filmi saamislugu.
See lugu on, jah, isiklik. Film põhineb tõestisündinud lool, aga siia on tegelikult kokku kogutud episoode mitmest tõestisündinud loost. Ja kui veel isiklikumaks minna, siis on mul auvõlg ühe inimese ees, kes väärib meeleshoidmist ja kes on seetõttu selles filmis üks tegelane.

Minu jaoks oli selle filmi tegemisel veel üks mõte või eesmärk – nimelt anda kaasaelamisvõimalus nendele inimestele, kes Nõukogude ajal käisid matkamas. See oli üks suur kultuur, mis haaras kümneid tuhandeid inimesi – väga paljusid nende hulgast, kes Nõukogude Liidus kõrgharidust omandasid. Mujale me ju minna ei saanud ja matkamine suure Venemaa avarustes oli ainus võimalus seiklusjanu rahuldada ja adrenaliini tekitada. See on üks unustatud reisimise vorm, mida tänapäeval on raske isegi ette kujutada – sidevahendeid ei olnud ja ka täpsed kaardid puudusid, sest need olid ju salastatud. Olid küll olemas ka matkagrupid, mille liikumist ja kokkupanekut kontrolliti ametlikult, aga minu lugu on ühest nn mustast grupist, kes käis seiklemas omal käel.

Millal sul tekkis impulss, et tahaksid toona juhtunust filmi teha?
See oli väga selge kohe pärast nende sündmuste aset leidmist. Võib-olla on matkal juhtunu üks põhjusi, miks ma üldse filmikooli läksin. Siin on üks huvitav asi – muudkui toonitatakse, et see on debüüt. On jah, aga see on ühtlasi mu viimane mängufilm. Väga tõenäoliselt ma rohkem filme ei tee. Ma pole kunstnikunatuur, mul pole kunstilist maailmanägemist ja ma ei pea ka ennast mingiks režissööriks. Proovisin lihtsalt selle ühe loo filmivormi valada.

Aga dokumentaalfilme oled sa ju varemgi teinud ja Eesti mõistes üsna edukaid? Kas neid sa ikka teed edasi?
Võib-olla. Ma ei tahaks lubadusi anda.

Kui raskelt sul “Musta alpinisti” stsenaarium sündis? Oli sul peas sellest filmist väga selge visioon olemas, kui sa kirjutama hakkasid?
Protsess oli tegelikult pikaajaline. Kunstiline mõõde on selles filmis ju väiksem kui tavalises arthouse’is, ta on ju lookeskne film. Imelik, et ta üldse rahastuse sai. “Must alpinist” on äärmiselt väikse eelarvega tehtud üsna suur film ja ma ei tea, kuidas meil see õnnestus. Ma ei tahtnud seda stsenaariumi ise kirjutada ja mitu aastat otsisime ja pakkusime kirjutajatele, aga teised tahtsid kirjutada oma lugu. Lõpuks jäigi nii, et täielik amatöör ehk siis mina ise kirjutasin selle stsenaariumi ja seetõttu on seal ka dramaturgilisi nõrkusi, mul pole ju kogemust. Teiste nägemused aga keerasid minu visiooni pea peale – nad tahtsid liiga kaugele minna reaalsusest – tuua sisse zombie’sid või ühe stsenaristi nägemuses hakkasid näiteks puude lõhkumise käigus puud karjuma. Ma ei saanud neid liialdusi alla neelata. Ma ei tahtnud seda stsenaariumi ise kirjutada, aga muud ei jäänud üle!

Aga lavastada tahtsid ise?
Minu algne visioon oli selline, et leiaks veel ühe inimese, kes oleks suuremate kogemustega, ja teeks koos. Aga see ka ei tulnud välja.

Nii et ikkagi lõpuks kujunes asjast one-man show?
Jah.

Kuidas sul kui varem dokumentaale teinud inimesel professionaalsete näitlejatega platsil töötamine läks?
See oli üsna raske katsumus, sest suure filmigrupi töö loogika, tehnilised detailid ja logistika kipuvad ajuti matma enda alla seda, mida me tegelikult tegema peaksime. Võib-olla on see liiga aus vastus. Ma ei tundnud ennast platsil näitlejatega töötades ebakindlalt – ma teadsin, mida ma tahan, aga kohati ma seda ei saavutanud.

Ka te Eestis ka midagi filmisite või võtsite kõik üles väljaspool Eestit?
Praktiliselt mitte midagi ei filminud Eestis. Filmisime Siberi külas Burjaatias, kus need sündmused 25 aastat tagasi aset leidsid. Samuti olime Trentos, Põhja-Itaalia Alpides. Tagantjärele tarkusena võin öelda, et me oleks saanud teha sisevõtteid ka Eestis, aga kuna kõik näitlejad olid juba Siberisse veetud, otsustasime seda siiski teha seal. Esimene võtteperiood Burjaatias lõppes meil fiaskoga, sest tegimegi ainult sisevõtteid Siberis. Olles sõitnud 7000 kilomeetri kaugusele, ilmnes kohapeal, et looduslikud olud ei vastanud meie vajadustele, sest oli erakordselt soe kevad. Nii me seal siis passisimegi ja tegime sisevõtteid, mida oleks tegelikult võinud teha Eestis ja tohutult palju raha kokku hoida. No ja siis me läksime sinna aasta pärast tagasi. /---/

Intervjuu terviktekst:
http://ekspress.delfi.ee/lisalood/must-alpinist-on-mu-esimene-ja-viimane-mangufilm?id=72961331
Ulfsak, M. (2015). ““Must alpinist” on mu esimene ja viimane mängufilm”. Eesti Ekspress, 16. nov.

Intervjuu pikemat ingliskeelset versiooni saab lugeda veebiajakirjast Estonian Film.


Kaarel Kressa: „Must alpinist” lähtub ikkagi teie enda müstilisest ja igal juhul ohtlikust kogemusest mägedes. Enamik inimesi hoiduks pärast sellist kogemust sellesse külakesse uuesti jalga tõstmast. Kas teil ei olnud hirm tagasi minna?
Sellega on üks väga huvitav lugu. Kui me tagasi läksime, siis hoolimata sellest, et ma tundsin küla ära, ei suutnud ma meenutada, kus mõni olulisem koht oli. Ma ei leidnudki kõiki üles, mõne puhul polnud enam mingit mälestust, kas ta oli vasakul, paremal, idas, läänes... Mõni neist olulistest sündmustest toimus ööpimeduses.

Nii et need kohad ei tulnud mulle enam tuttavad ette. Aga kui sa nüüd küsid... Meie kunstnik tegi nii head tööd ja mõni olukord tuli võtte ajal nii eredalt esile, et see mõjutas mind küll kuidagi. Sama tunne tuli korraks nagu üles. See nüüd otseselt ei seganud, aga tuli selline emotsionaalne puhang, väga tuttav tunne, mida ma ei olnud vahepeal aastakümneid kogenud.
/---/

Saan õigesti aru, et filmis mängib ka mitu burjaati?
Jah, need on täiesti tavalised inimesed, kellest kaks on rohkem esil. Skautisime ehk otsisime neid kaua. See raudhammastega kütt (burjaat Valeri Sanžejev – toim) oli väga juhuslik käik. Meil oli Moskvast osatäitja tegelikult leitud, sõitis Moskvast kohale. Kui ta esimese stseeni ära tegi, nägin, et ma olen teinud tohutu vea. Ma lasin ta kohe lahti. Järgmiseks läksin õue, jõudsin poe juurde ja nägin seal Sanžejevit. Küsisin, mida ta teeb. Tema ütles, et on kaevur, otsib kulda. Mina küsisin, kas tal vaba aega on. Saanud jaatava vastuse, küsisin, kas ta filmi tahab tulla. Ma tundsin ta kohe ära. Ja õigel hetkel selgus veel, et tal käivad hambad suust välja, mida meil vaja oligi.

Ja Vanda Jakšejeva, kes mängis kohalikku ravitsejatädi?
Tema on ka skauditud, kohalike tädide hulgast. Ma käisin ka Burjaatia teatrites otsimas, aga nende mängumaneer oli kohutav. Nägin seal teenelist rahvakunstnikku, kes oli täiesti õudne. Siis ma otsustasin, et võtan hoopis tema, ja õnnestus. Mulle väga meeldis tema töö.

Venemaa on nende aastatega muutunud. Aga teate te, kas sellised spetsialistid nagu see ravitseja tegutsevad seal taigas edasi?
Konkreetselt muutunud on seal Burjaatias ehk ainult see, et rohkem burjaate on võimul. Vene ajal olid seal võimul ainult venelased. Neid oli vähe, nad suhtusid burjaatidesse nagu loomadesse, aga nad olid võimul. Nüüd on asi muutunud, ametites on ka Burjaatia enda inimesi. Aga oma servas ei ole küla muutunud. Nagu ka Venemaa küla kui selline pole aastasadade jooksul eriti muutunud. Küla tsentris on suur market ja nii edasi, kommertsialiseeruv maailm jõuab ka sinna.

Aga kas vana usk, animism on praegu samamoodi säilinud nagu filmis näha?
Ütleme nii, et filmis ei ole sellel lintide sõlmimisel ja kohalikul usul tegelikult väga suurt rõhku. Miks? Sest nõukogude ajal oli see täiesti alla surutud. Kusagil kolkas võis seda natuke olla, aga kui vahele jäädi, siis see likvideeriti. Nüüd on see muidugi väga esile tõstetud. Kogu see šamaaniusk, animism, laamad ja kõik sellised asjad on nüüd põranda alt väljas.

Intervjuu terviktekst:
http://epl.delfi.ee/news/lp/liiv-siberi-kulaservas-kaib-elu-ikka-nii-nagu-sajandeid-tagasi?id=72999357
Kressa, K. (2015). Liiv: kohalike teatrinäitlejate mängumaneer oli kohutav, võtsime filmi tavalisi inimesi. Eesti Päevaleht, 21. nov, lk 32-33.

Arvamusi filmist

Tõnis Kahu "Mustast alpinistist": puänti kui sellist ei ole, on hulk närvilist heitlemist

Filmikriitik Tõnis Kahu lahkab filmi 01.12.2015 ETV eetris olnud saates "OP"

http://kultuur.err.ee/v/film/8c5f5819-780c-4829-aa2b-3cef086c042f/tonis-kahu-mustast-alpinistist-puanti-kui-sellist-ei-ole-on-hulk-narvilist-heitlemist

Kaarel Kressa: „Võib ju küsida, kas see on mockumentary, kunstiline dokfilm või mõlemat, aga filmi see ei kahjusta.

„Must alpinist” on Eesti esimene tõeliselt õnnestunud õudusfilm, kuigi autor Urmas E. Liiv ei ole selle määratlusega vist päris nõus ja eelistab rääkida müsteeriumist. Lavastaja on ka kõnelenud, et hoidis liiga otseselt horror’ile viitavad võtted filmist valdavalt eemal. Võib-olla sellepärast kukkuski film hästi välja. Igatahes võib öelda, et tegu on sõna otseses mõttes thriller’iga. Vähemalt minul oli põnev – algusest peale oli ju teada, et noorte matkajatega läheb midagi viltu, aga seda oodates kippusid ikkagi lihased krampi tõmbuma.

Aasta on 1989 ja Eesti tudengid on tulnud Sajaanidesse matkama. Matkajaid on kuus, aga olulisim on Priit Piusi kehastatud bioloog Eero, kelle konfliktid teiste tegelastega suunavad filmi kulgemist. Olulisim on konflikt rühma juhtiva Ollega (Reimo Sagor, kelle filmigeenilisust oli näha juba Piusi kaksikvennale Märdile kuulsuse toonud „Nullpunktis”). Kahe mehe rivaalitsemine Inge/Marleeni (Hanna Martinson) pärast areneb lumepalliefekti loogika kohaselt. Oivalise vastasena kerkib esile ülbe miilitsaülem (Vadim Andrejev). Kuna kogu loo paneb käima ühe matkaseltsilise kadumine, tekivad varsti lõhed ka rühma sees.

Kõlab nagu üsna tüüpiline noorteõudukas, aga klišeelikkust on selle jutustamisel õnnestunud vältida. Ka lõpplahendust ei arvaks detailides ära. Hea näide on venelaste ja eestlaste suhete kujutamine – miilitsaülema jaoks seisavad tema ees muidugi teatud sorti fašistid, aga selle liiniga ei pingutata üle, sest NSV Liidu sisepoliitika ei ole filmi teema. Ka peategelase käitumine ei ole klišeelik – Ameerika filmis oleks ta alguses õllevaati veeretav lõbus ühikasell ja hiljem vapper kangelane, kes saab pärast kõigi sõprade hukkumist hädaohust võitu. Mõlema pooluse elemendid on temas põhimõtteliselt olemas, aga volüüminuppu ei keerata üle ja jääb mulje päris inimesest. /---/

Ka olustikunostalgiaga ei pingutata üle. Kui teleris näeb kõnelemas Gorbatšovi, siis ei too see meelde maguskibedat sovetireaalsust, vaid meenutab kontrasti kaudu, kui kaugele on tegelased ametlikust Nõukogude maailmast ja üldse igasugusest mõistuspärasest tsivilisatsioonist tegelikult sattunud. Miilitsaülema õpetlik röögatus „See on siin Siber!” teeb asjad selgeks. Sama mõtte joonib alla raudhammaste ja kunstiandega Burjaadi teejuht, keda mängib kohalik kaevur Valeri Sanžejev, eksootiliste pärismaalaste ideaalne esindaja. Mõjusa etteaste teeb ka teine Burjaadi amatöör Vanda Jakšejeva, kes mängib surnukuuri „kuraatorit”.

Neid kaht vaadates tekib küsimus, kuidas autor nii eriskummaliste karakterite peale tuli. Liiv ise on kõikjal kinnitanud, et kõik seigad on võetud elust enesest – kui need pole juhtunud sellel konkreetsel Sajaanides käigul, mis teda filmi tegema ajendas, siis mõnel teisel ekspeditsioonil. Seetõttu on harjumuspärasest erinev ka loojutustamise viis. Kaamera ees seiklev Eero räägib Piusi häälega, kuid kaadri taga kommenteerivad toimuvat aeg-ajalt Urmas Eero Liivi ja teiste reisil käinute hääled. See ei kahjusta filmi, ehkki selline žanrite segamine muudab lahterdamise raskeks – kas me vaatame mockumentary’t, dramatiseeritud tõsilugu või sünteesi mõlemast? Vahet pole, film tuli vägev ja selle edu aitab loodetavasti ka järgmistele kodumaistele põnevusfilmidele teed rajada.“

Kressa, K. (2015). „Must alpinist“ näitab, et ka Eesti põnevusfilm võib olla põnev. Eesti Päevaleht, 25. nov, lk 14.

Erki Oras, nõukogudeaegne rännumees: „Film räägib sellest, kuidas kusagil 1980ndatel läheb grupp Eesti tudengeid n-ö metsikult Burjaatiasse mägimatkale. Reaalsusega on filmil kõige otsesem side, sest see räägib konkreetsest retkest, millest filmi režissöör osa võttis. Lavastaja ise on rõhutanud, et see on omalaadne patukahetsuse või puhastusrituaal, vabanemaks aastakümneid koormanud süütunde taagast.

Selline avalik ja jäävasse vormi valatud patukahetsus nõuab meelekindlust, milleks on võimelised vähesed. Võiks isegi öelda, et Liiv on püstitanud oma süütundele monumendi. Või siis vähemalt postamendi. Pisut kummastav on aga see, et kui filmi esitatakse noortefilmina, siis kellele suunab Liiv oma süümepiinad? Vähemalt teoreetiliselt peaks ta sellest ju rääkima pigem oma eakaaslastele, mitte noortele, kellel lisaks vähesele elukogemusele napib kindlasti ka empaatiavõimet.

Filmi peategelaseks on Liivi alter ego – elulemmikust noor ja lustlik bioloogiaüliõpilane Eero, kes ühineb matkaseltskonnaga puhtast adrenaliinijanust. Kuigi enamik matkagrupist on kokku saanud juhuslikult, meenutavad miskipärast nende reaalsest elust võetud karakterid arhetüüpseid tegelasi Ameerika noorsoofilmidest: alfaisane Eero (Priit Pius), grupijuhist nohik Olle (Reimo Sagor) ja tema sidekick, vagur, aga usin Anne (Liis Lass), blond ja seksikas kaunitar Marleen (Hanna Martinson), grupi jõumees Margus (Veiko Porkanen) ja vältimatu lõhverdis Indrek (Rait Õunapuu). Kui aga Ameerika noorsooõudukates saab reeglina hukka kogu grupp peale seksika blondi ja/või alfaisase, siis on Liiv oma näitlejateansambli vastu märgatavalt leebem.

Lisaks noortele mängivad filmis olulist rolli ka aeg ja ruum. Paraku keelduvad nad loomast ühele õudussugemetega filmile vajalikku õhkkonda ning kogu filmi vältel on ilm ja meeleolu suhteliselt päikeselised. Tänapäeva noortele võib mõjuda õõvastavalt pigem Burjaatia kolkaküla kohalikus «Hukkunud Alpinisti hotellis» valitsev väljakannatamatu ja lootusetu igavus. Tolleaegsetele nõukogude võimu viljastavas keskkonnas üles kasvanud üliõpilastele oleks aga olnud tegu igati harjumuspärase lootusetuse atmosfääriga. /---/

Kogenud dokumentalistina peaks just Liiv mõistma, et miski pole hirmsam kui reaalne elu. Nii tekitavadki kõige tugevamaid emotsioone filmile pealeloetud kunagiste matkasellide vaoshoitud kommentaarid, mille seast läheb eriti südamesse grupijuhi ema värisev vanainimesehääl.
Life is larger than fiction, Urmas.“

Oras. E. (2015). Patukahetsus noortele. Postimees, 25. nov, lk 17.

Sven Grünberg: „Siiani räägiti vaid ühest «Alpinisti» filmist, nüüdsest tuleb aga täpsustada, millisest jutt. Ootasin seda järgmist «Alpinisti» põnevusega, sest olen kummaliselt mitutpidi just nende teemade, aga ka kohtadega läbi aegade seotud olnud. «Hukkunud Alpinisti hotell», «Milarepa laulude» tegemine sealsamas Burjaatias, kus võtete aegu olin ise reaalselt surmaga silmitsi. Selle maaga seovad mind aga juba pikka aega ka budistlikku laadi sidemed.

Jah, ootasin palju, kuid… imet ei juhtunud. Muidugi, mägede kaadrid on pildiliselt võimsad ja palju kvaliteetsemad kui meil omal ajal, kuid midagi pole teha, loo tõmbab käima (või siis ei tõmba) ikka stsenaarium, mis on pahatihti meie filmide peamiseks puuduseks. Nii ka seekord. Jääb mulje, et verbaalne külg on läbi mõtlemata ja näitlejad täidavad peataolekut improviseerides ja ropendades, sealjuures vahel siiski ka õnnestudes.

Tõestisündinud lugu on aga müstilis-dramaatiline ja hullult põnev ning võiks olla lausa isemängivaks, unistuste võimaluseks paljudele filmitegijatele. Mitmed justkui vormiuuenduslikud taotlused, ebamäärased kõõlumised dokumentalistika ja mängufilmi vahel ei lase aga lool kulgeda, tekitavad ebavajalikke küsimärke ning lõhuvad tervikut. Samas mõistan, et esimest (?) filmi tehes pannakse haruharva kümnesse ja et vaid üks bioloogi haridusega mees (Priit Pärn) on suutnud seda teha. Kuid soovin ikkagi edu ja ehk järgmine kord...“

Artur Talvik: „Päris põnev lugu. Üllatav, et kodumaises filmis suudetakse nii hästi pinget hoida. Head peaosalised, aga venekeelsete näitlejate isetegevuslik tase annab aeg-ajalt tunda. Maalilised kaadrid. Lugu jookseb, aga draamale on kaasa aidatud kaadritaguste meenutustega, millest oleks piisanud n-ö raamjutustusena alguses ja lõpus. Urmas E. Liivile on see film ilmselt suureks psühhoteraapiliseks puhastuseks. Ühtlasi aitab see ka mõista tema pöörast vaimustust «Selgeltnägijate tuleproovi» vastu.“

Maria Avdjuško: „Meil puuduvad žanrifilmid ja see on tore erand. Lugu ongi väga põnev. Muljetavaldav kaameratöö. Ometi on tegijatel jäänud puudu eneseusaldusest. Kui hakkas rääkima režissööri kaadritagune hääl, arvasin, et linastusel on kasutusel DVD, kus režissöör kommenteerib sündmusi, mis samal ajal ekraanil aset leiavad. Öeldakse seda, mis kaadris niigi näha. Näitlejate mäng kohati isetegevuslik. Thriller’i- ja komöödiaelementide segamine mõjub maitsetult.“

Olle Mirme: „Autorile on see film palju enamat, aga vaatajana tajusin seda puhta õudukana. Toimiva, haarava ja eksootiliselt isevärki õudukana.  See on saavutus, sest õõvalugusid kummitab ju kohutav oht muutuda iseenda paroodiaks. Burjaadid ja vene miilits on võrratud, eestlastest peategelased jäävad aga kahetsusväärselt õhukesteks. Kuna karakterid on tasapinnalised, siis kipuvad lamestuma ka nendevahelised suhted ja sündmused. Lõputule huilgamisele, irvitamisele ja ropendamisele kuluva ekraaniaja arvelt võinuks parem dialooge lihvida.“

Mida arvab Postimehe žürii filmist „Must alpinist“ (2015). Postimees: AK, 28. nov, lk 10.

Aurelia Aasa: „Inimliku moraali ja empaatia radadel rändamiseks pole filmi kestel siiski piisavalt aega ei vaatajail ega tegelastel endil – tegevused muutuvad selleks liiga kiiresti. Elufilosoofilise mõttelõnga algatamine ei ole „Musta alpinisti“ põhituum ega peagi olema. Mõtiskluste asemel on otsustatud pakkuda intensiivsemat laadi meelelahutust, mille süngeid ja ootamatuid keerdkäike ilmestab Tiit Kikase muusika. Eesti filmi kontekstis erineb „Must alpinist“ kindlasti viimastel aastatel kõlapinda leidnud ajaloo­filmidest ja melanhoolselt kunstilistest, õunpuulikest filmišedöövritest. „Must alpinist“ ei pruugi oma olemuse tõttu küll pretendeerida klassikaks, kuid see ei tee teost vähem nauditavaks. Juba see, et tegevuse filmimiseks on võetud ette retk Burjaatiasse ja Põhja-Itaaliasse, väärib omaette tunnustust. Ehk tekib just lummavate mägivaadete taustal hargnevate sündmuste tõttu ka soov tõmmata paralleel „Musta alpinisti“ ja „Hukkunud Alpinisti hotelli“ (Grigori Kromanov, 1979) vahele. Tänapäevaste vahenditega tehtud ellujäämispõnevik erineb küll märkimisväärselt õudus­sugemetega tsensuuri pügatud mägi­romantikast, kuid mingi ühendav aspekt on filmide vahel siiski. Küllap on see ulmelisus või tume müstika, mis näib täiuslikult sobituvat üksildastes mägedes aset leidvate sündmuste ahelasse. Need kaks linateost annavad aga pigem tunnistust sellest, kui kaugele on jäänud aeg, mil Eestis loodi viimati film, mille tegevuspaigaks lumised väljad ja mäenõlvad.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
Reaalsuse ja müstika piirimail — Sirp
Aasa, A. (2015). Reaalsuse ja müstika piirimail. Sirp, 27. nov, lk 10.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm