Impromptu (2015)

Autorid oma filmist

Priit Pääsuke: „Tihti põletab mus küsimus, kuidas saaks inimesena eksisteerida vabalt, piiratust ja ängi tundmata, ent samas kogu aeg maailmast huvitatud ja sellele avatud olla. Avatud selles mõttes, et eskapismi või naiivsuse kilbiga end mitte pe(i)tma hakata. Lahendusi otsitakse new-age laagris maalimisest kuni šamaanidega ajahuaska imemiseni välja. Ma olen seda filmi enda jaoks kirjeldanud koodnimega impromtu. Miski, mis koosneb inspiratsioonist, vabast valikust, ettekavatsematusest, improvisatsioonist. Ühesõnaga tunnetuslik suhe filmi ja selle tegemisega. Praegu on tunne, et impromtu on mingi alus, millele võiks üles ehitada teatud sorti suhtumise või ideoloogia, mille abil seda osa iseendast, mis on veel alles ja ka seda, mis juba läinud, värskete silmadega vaadata. Mõistuse häälega vahele sekkumata vaadata, kuhu see Suur Narratiiv mind kannab. Impromtu on rituaalilähedane tegevus, kus oluliseks muutub ainult ja ainult oluline; sa kontrollid olukorda sellega, et lased kõigel minna ja hiljem hinnanguid ei anna.“
Allikas: EFI

Mart Niineste intervjuu filmi autoritega:

Mart Taniel ja Priit Pääsuke, käsitlete filmis „Impromptu” Eesti mõistes mikroskeenet. Kuidas te nende improviseerivate muusikuteni jõudsite, lihtsam ja loogilisem olnuks ju mõnda töökat indie-bändi jäädvustada?

Priit Pääsuke: Juba päris filmi alguses sai meile selgeks, et mingist skeenest me filmi tegema ei hakka. Meid huvitas teemana pigem improvisatsioon, kas seda üldse eksisteerib või kõik lepitakse siiski kokku. Vahel tundub, et midagi ikka on olemas ka.

Filmi ühe osatäitja Rainer Jancisega olin juba varem filmimuusikakoostööd teinud. Roomet Jakapi jäi meelde mingist aastatagusest Von Krahli live’ist, kus ta Mihkel Kleisiga üles astus. See esinemine tundus nii imelik ja inimlik samal ajal, et hiljem tegelasi valides tõusis kohe esile. Teised haakusid filmiga juba juhuslikumalt. Fred Frith tuli ise Tallinasse esinema. Alex Syneri trio, seal Brooklyni katusel, leidsime me kusagilt klubist samas linnaosas hoopiski indie-poppi mängimas. Tööka indie-bändi jäädvustamine ei tundu tegelikult lihtsa ülesandena. Tekib küsimus, kas kannab pika filmi välja, ilma et mingi promofilmi maik juurde ei jääks.

Filmi sünopsises küsite, miks neil seda improviseerimist vaja on. Kas saite sellele filmi tehes vastuse?

Mart Taniel: Filmi tutvustuses on see küsimus esitatud pigem retooriliselt. Vaevalt et ühest vastust leidub. Aga mõte on pigem selles, et filmi vaadates tekib mingi pilt sellest, mida need muusikud võiksid sedalaadi muusikat tehes tunda.

Ilmselt peaks seda küsima neilt, kes just filmi vaatasid. Olen kindel, et eri vaatamistel jääb üsna erinev mulje. Küsimus on selles, millal ja mis meeleolus sa seda filmi nägema juhtud. Nagu Jancis ka filmis ütleb: et midagi sünniks, on vaja Tema kohalolu. Ta ei pruugi end alati ilmutada, aga ikka lennatakse peale usuga, et Ta tuleb.

Kui ühtne tundus teile tegelaste seltskond? Kas saame Eesti impromuusika skeenet veel väiksemateks osadeks jagada või peaks neid ikkagi pigem pundis vaatlema?

M. T.: Neis kõigis oli midagi, mis meile huvi pakkus, aga ma ei arva, et selle järgi saaks mingit homogeensuskategooriat välja jagada. Pigem huvitasid nad meid üksikisikute ehk sõltumatute autoritena. Meie lähenemisnurk oli pigem teema kaudu. Improvisatsioon ja inspiratsioon. Ja eesmärk oli anda filmi kaudu edasi midagi impressioonilaadset, mitte üritada kaardistada improskeenet.

Millise kohaliku muusika-skeene peaks järgmisena dokfilmina kindlasti jäädvustama?

P. P.: Eestis ei tehta muusikafilme peaaegu üldse. Meil on päris omanäolise kõlaga elektroonikaskeene, mis vajaks jäädvustamist.

Niineste, M. (2015). „Impromptu“ – kuidas sünnib vaba muusika? Eesti Päevaleht, 29. jaan, lk 12.

Filmist kriitiku pilguga

Tõnis Kahu: „Seos, mis mulle pikapeale pähe sigines ja sinna jäi, ütleb, et „Impromptu“ sarnaneb oma kõneviisilt suuresti mõne loodusdokumentaaliga. Me näeme mingit elusorganismi tema loomulikus keskkonnas ja katsume keskenduda, tundmatu maailmaga justkui tolle enese reegleid mööda kohtuda. Ning ühtlasi imetleme midagi veel – seda, kui lähedale kaamera on pääsenud, kuidas ollakse sealsamas ja ei rikuta midagi ära. See on huvitav positsioon. Autor ei hoia lihtsalt neutraalselt kõrvale, seda mitte. Ta on sealsamas, aga kuidagi väga vaikselt. Sest muidu ei saaks me midagi teada. Vaba improvisatsiooni maailma ei näidata meile siin mitte kui saladust, mida paljastada. Pigem näidatakse kõike just nii, et salapära säiliks.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
Loovuse ökoloogia — Sirp
Kahu, T. (2015). Loovuse ökoloogia. Sirp, 27. märts, lk 9.

Immo Mihkelson: „Ainult ääri-veeri liikudes, silmanurgast kiigates, riivamisi kuulates, mõistulugude kaudu saab kõrvalseisja lõpuks aimu, miks on tegemist äärmiselt olulise nähtusega. Tundub, et just seda soovib ekraanipilt rõhutada kõige enam, kuigi ilmselgelt on tegemist ka fännifilmiga, sest tegijate sümpaatia teema suhtes on n-ö alasti.

Algustiitrid annavad vaatajale laias laastus raami, milles vaatlus toimub. Muusikud Rainer Jancis ja Roomet Jakapi on kirjas suurelt, Fred Frith pisut väiksemalt. Viimane on selles vallas rahvusvaheline legend, kaks esimest aga siinse muusikaareaali uue põlvkonna improviseerijad, kelle selgitused moodustavad olulise osa filmist. Aupaklikust kaugusest on näidatud ka ansambli Tunnetusüksus musitseerimist. /---/

Filosoofiadoktori kraadiga Jakapi, kellele muusika on kõrvaltegevus, räägib filmis serva peale minekust ja teiste ulatuvusteni küünitamisest. Ning lisab: «Midagi on siin veel.»
Kui nende sõnade juures vajutada korraks stoppnuppu, siis kangastub äkki ka selle filmi ja üldse seesuguste filmide suurim probleem.

Muusik üritab käia ära «teisel pool», saata sealt (heli)sõnumeid välja. See ei ole tänavatuledes värelev vihmamärg asfalt, millel ta viibib, need ei ole sagivate kõndijate jalad ja autod, mida ta näeb, seal ei ole puid ega põõsaid. See on midagi täiesti muud, millel pole analoogi käegakatsutavas maailmas, mida kaamera helide ajal vaatab. Seal on teine aja tempo, värv, ruum ja mõõtkava.

Selles on saladus, mille olemasolu tundub kindel, kuid millele ei saa näppu peale panna. Roomet Jakapi: «Ma ei tea täpselt, mis seal on, aga see... Kui ma tahan häälitsemisega midagi väljendada, siis midagi üldist. Korraga kahte asja: kuidas on üldse olla inimene ja teiseks, mis on olla mina ise.»

«Impromptu» lõppu jätavad Pääsuke ja Taniel kõlama Rainer Jancise mõtte: «Looduse loomulikkus, ilu ja vabadus ning impromuusika energia on üks ja sama.»

Kui mul oli selleks ajaks filmi vaatamisel hakanud küpsema tunne, et nii avara nähtuse nagu vabaimprovisatsioon kirjeldamiseks kasutatav pildikeel – huvitav sealjuures – on siin ühekülgne ja tumedalt underground’lik, siis otste kokkusõlmimisega haihtus see kõik.“ /---/

Arvustuse terviktekst Postimees+ tasulisel digilehel:
Näha nähtamatut, kuulda kuulmatut, olla ise - Kultuur
Mihkelson, I. (2015). Näha nähtamatut, kuulda kuulmatut, olla ise. Postimees: AK, 4. apr, lk 10.

Tiina Lokk: „Film-essee. Tabatud ime ehk kinni on püütud sõna otseses mõttes loovus kui selline kõige ürgsemal moel. Väga raske on tabada tabamatut, ja ka «Impromptu» on igasugustest normidest väljaspool improvisatsioon, mis liigub, koondub, lahkneb, saab taas üheks ja lahkneb jälle, et hetkeks tekitada terviku tunne. Põnev on vaadata, kuidas inimeste energia liigub, muundub ja täiendab teineteist. Suurepärane kaameratöö ja helirežii: raske on nii lähedalt, lõhkumata protsessi ja atmosfääri, jälgida jälgimatut ehk seda, mis sünnib siin, praegu, selles hetkes; mis järgmises hetkes on juba teine, sünnib, sureb, muundub kolmandaks... Super!“

Olle Mirme: „Kaalun tõsiselt selle auväärse žürii ridadest lahkumist. Juba liiga mitmendat korda olen sunnitud vaatama filmi, millest vaba valiku korral tingimata hoidunuks. Liiga mitmendat korda pean endale ette heitma oma maailmapildi piiratust. Vähe sellest, et ma ei saa sedavõrd kõrgest kunstist kriipsugi aru – mul on sealjuures nii kohutavalt igav, et see teeb peaaegu füüsiliselt haiget. Ma tõesti ei oska seda teost hinnata.“

Lenna Kuurmaa: „Ilus film muusika olemusest.“

Roman Baskin: „On alles pähkel! Hinde panen, aga kommenteerida ei oska. Teatrikoolis sai kunagi sellist värki tehtud, täpselt enam ei mäleta, milleks!? Ju vist ikka piiride kompamiseks. Tegemise ajal on ilmsesti tore olla, aga vaatajana hakkas pea valutama.“

Postimees hindab: „Impromptu“ (2015). [Tiina Lokk, Olle Mirme, Lenna Kuurmaa, Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 04. apr, lk 10.