Teisel pool metsa (2014)

Režissöör oma filmist

Katkeid intervjuust Anu-Laura Tuttelbergiga tema uue nukufilmi „Teisel pool metsa” esilinastuse eel (2014). Filmi idee pärineb kunagiste EKA animatsiooniõpingute ajast ja miniatuurne väliskeskkond valmis koostöös Nukufilmiga Anu-Laura kodumaja pööningukorrusel Tatari tänaval, endises Ants Laikmaa stuudios.

Miks ja kellele võiks sinu viimane film huvi pakkuda?
Minu jaoks on filmitegemine kunst ja vaadata võiks see, kellele kunst huvi pakub. „Teisel pool metsa” on suunatud pigem täiskasvanutele, kuid ka lastele võiksid minu arvates sellised filmid meeldida. Nad vaatavad hea meelega linateoseid, mis ei ole spetsiaalselt neile tehtud. Lapsed näevad seda lihtsalt hoopis teistmoodi.

Millele viitab nimi „Teisel pool metsa”?
Film räägib tegelase arengust tema elutee käigus. Jõudmine end ületades värskele arusaamisele ja uude olukorda. Samas on seal vahel veel muinasjutt, mis leiab aset metsas. Linateose pealkiri sobib ka muinasjutule. Üks põhiteemadest selles filmis on aeg. Kaadrid on üles võetud, kasutades loomulikku valgust, millest tuleneb omalaadne vilkumine. Nukk tegutseb sujuvalt, aga taust pulseerib, on mingis teises momendis. See toob väikese nihke aja kulgu ning teadvustab vaatajale, et tegemist on nukuanimatsiooniga. Nukk on tehtud niiskest savist ja tema kehapinna animeerisime pidevalt liikuvaks. Nuku enda kulgemine on harmooniline, aga materjal, millest ta valmistatud on, elab justkui mingit teist elu, mille ümber kogu keskkond suriseb ja säriseb.

Kui tähtis on materjal?
Minu väga kindel eesmärk on oma tegelasi just läbi materjalide edasi anda. Tüdruk on savist, tema on peategelane, kelle toimetamisi me jälgime. Teised on puidust ja meenutavad vanu mänguasju. Nende materjal on staatiline ja kindlaksmääratud. Tüdruk on see, kes voolab ja muutub. Ta möödub läbi keskkonna teistest, kes on kõik oma rollis kinni, ning ei lase ennast neist häirida. Ta võib küll ehmuda, aga kohaneb kiirelt uue olukorraga ja läheb järgmisesse kohta ning jõuab järgnevatesse seisunditesse.

Loe intervjuu tervikteksti:
http://www.muurileht.ee/uus-eesti-animatsioon-anu-laura-tuttelberg/
Salulaid, E. (2014). Uus Eesti animatsioon: Anu-Laura Tuttelberg [intervjuu]. Müürileht, nr 34, mai, lk 29.

Katke 2012. aasta inervjuust:

Kõik teavad, et filmi juures on oluline lugu, mitte tehnika, kuid ometi on palju režissööre, kes valivad endale tehnika, mis neile meeldib, ja jäävad selle juurde. Milles peitub nukkude võlu? Mulle tundub, et sul on nendega eriline side.
Mulle meeldivad vanad laste mängunukud, mänguasjad, vanade majade interjöörid. Mulle näib, et kui inimesed vaatavad vanu fotosid või asju, siis neile tundub, et nendel asjadel on oma lood. Ja mulle meeldibki seda meelde tuletada, et inimesed otsivad alati lugusid ja et need asjadest väljaloetud lood ei ole alati üheselt mõistetavad. Mind köidab just see tunne, kuidas vanu nukke ja vanu asju vaadates hakkavad mõttes erisugused lood hargnema. /---/
Rebane, M.-L. (2012). Uus eesti animatsioon: Anu-Laura Tuttelberg. Müürileht, nr 21, suvi, lk 27.

Filmist kriitiku pilguga

Mari Laaniste: „“Teisel pool metsa“ võtmetunnuseks ongi ambivalentsus – mitte umbmäärane, poolikusest või mõtlematusest tulenev, vaid läbimõeldud, süsteemne ja detailitäpne. Pealtnäha lihtne muinasjutuke algab, kui kunstnik vormib savist väikese tüdruku ja lahkub kodust, mispeale tüdruk ellu ärkab ja läheb, korv näpus, läbi lillelaual tärganud metsa... kuhu? Vanaema pole ju keegi maininud. Aga vähemalt hunt leidub vana puust mänguasja kujul ses metsas küll, ja ta ilmutab tüdruku vastu ka raskesti piiritletava iseloomuga huvi. Saamuti selgub, et metsa taga põrandal on tõesti majake, kus ette rutanud hunt seab end voodisse tüdruku saabumist ootama. Kuid siis saabub dimensioonidevahelise liftina töötavast kappkellast teine tore vana mehaaniline mänguasi, jahimees koos koeraga, kel pole tuju oodata, et keegi paluks neil sündmuste arengusse sekkuda. Ehkki jahimehe otsustav püssihaaaramine pole muinasjutukaanonist rangelt võttes ju väga kaugel, paljastub sellega, et lugu, mille vaataja oli endale stereotüüpide najal juba ette ära rääkinud, jookseb korraga rööpast hoopis välja. Kui pauk on käinud, ei saagi me teada, mida hunt õieti tahtis, rääkimata sellest, mida lummavalt malbe, kuid võrdlemisi raskesti loetava näoilmega savitüdruk üldse arvab või tahab. Kes on halb ja kes hea? Muinasjutt luhtub, lõpeb ilma rahuldava moraalita.

Ka ruum tegelaste ümber pakub vaid uusi küsimusi, mitte vastuseid /---/.
Tuttelbergi film on oma plastilises lahtisuses ühtaegu veetlev ja ebamugav. Oht ärritavalt mõjuda oleks aga palju suurem, kui sel poleks nii kõrget esteetilist väärtust. “Teisel pool metsa“ operaatoritöö ja animatsioon on tehniliselt filigraansed, vilkuv ja liikuv loomulik valgus annab pehmele mustvalgele pildile elava atmosfääri, sündmuste kulg on hästi rütmistatud ja sujuv, heas kooskõlas muusikaga (helilooja Sander Põldsaar). Silma torkab ka filmi tavatult ere taktiilsus /---/. See kõik on kokku elegantne, kerge ja ilus, aga hullutaval kombel ei ole see kohe üldse mitte „mõistlik“ – ning tuleb tunnistada, et film on oma läbivas nihestatuses õige rafineeritud. Nii stiilipuhtalt pehmet, naiselikku sürrealismi pole meie animaajaloos enne nähtud. Võib öelda, et Tuttelberg on juba esimese ülikoolijärgse tööga eesti animatsioonipilti arvestatavalt rikastanud, ning soovida filmile peatset lisa.“

Laaniste, M. (2015). Nii palju siis stereotüüpidest [Girlin Bassovskaja animafilm „Papa” ja Anu-Laura Tuttelbergi animafilm „Teisel pool metsa”]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 101-107.

Peaauhind Scanorama festivalilt Leedust

Peaauhinna sai Anu-Laura Tuttelberg nukufilmi «Teisel pool metsa» eest, pälvides preemiaks koguni 30 000 litti ehk 8695 eurot, mis on mõeldud autori järgmise filmi tarbeks vajamineva tehnika rentimiseks.
«Poeetilise ja maagilise muinasjututõlgenduse ning reaalsuse, kujutluse ja fantaasia meisterliku ühendamise eest,» resümeeris žürii.
Tuumalu, T. (2014). Eesti filmid tegid Leedus peaaegu puhta töö. Postimees, 18. nov.