Avaleht » Filmiliigid

Nullpunkt (2014)

Põhineb Margus Karu samanimelisel romaanil

Mängufilm | Draama | Noortefilm Kestus: 114:16

Huviinfo

Filmi saamisloost

Režissöör Mihkel Ulki jaoks on Margus Karu noorteromaanil põhinev "Nullpunkt" esimene täispikk film ning tööd ja vaeva on Mihkli sõnul selle valmimiseks läinud kõvasti.

"Stsenaariumit hakati kirjutama praktiliselt kohe, kui raamat välja tuli ja kui stsenaarium juba vormi võttis, hakkasime tegelaste peale mõtlema," räägib Mihkel, kuidas kõik alguse sai. "Peategelane Märt Pius teadis juba väga ammu, et tema hakkab peaosa mängima." Märt oli sel hetkel, kui filmitegijad ta välja valisid, veel lavakunstikooli üliõpilane. "Me arutasime pikalt, kes Johannest kehastada võiks ja tundus, et Märdil on tegelasega sarnased iseloomuomadused. Me käisime vaatamas tema etendusi, kui ta veel isegi ei teadnud, et teda sellesse rolli plaanime, ja saime kinnitust, et ta on suurepärane näitleja," räägib Mihkel, kelle sõnul oli Märdi jaoks pikk ettevalmistusperiood hea – ta sai lugeda stsenaariumi erinevaid variante, ning tegelase arengus kaasa rääkida. "Noorele näitlejale on see suur väljakutse, kuna filmis on ainult üks stseen, kus Märti kaadris pole. Kuna ettevalmistus oli nii pikk, sai Märt karakteriga väga isiklikult tuttavaks. Ta teeb tõesti suurepärase rolli."

Esimene võttepäev oli 1. novembril 2013. Võttepäevad ei olnud just lühikesed – tihti venisid need lausa 12tunnisteks. Siiski ütleb Mihkel, et päris magamata öid tal selle aja jooksul ette polegi tulnud. Küll aga on filmikarakterid tal tihti unenägudes külas käinud. "Olen hommikuti ärganud uute ideedega ja ka telefoni kirja pannud mõtteid, mis unes nähtu peale tekkinud on," ütleb ta, et õudusunenägude asemel on ta hoopiski öösiti inspiratsiooni saanud. "Need on olnud vastust andvad unenäod – näiteks olen saanud selgeks, kuidas mingit stseeni lahendada“."
Toomemets, K. (2014). "Nullpunkti" režissöör Mihkel Ulk: filmitegelased käisid mul uneski
külas. Õhtuleht, 29. nov, lk 18.

Katke intervjuust režissöör Mihkel Ulk’iga:

Kuidas teie seda filmi tegema sattusite?
Ma lugesin niisama raamatut – ikkagi kursavenna oma – ja mõtlesin, et küll see on hea. Ja et sellest võiks kunagi filmi teha. Aga ma ei mõelnud, et seda peaks tegema just mina. Paralleelselt oli meie produtsent Evelin Soosaar-Penttilä juba enne raamatu ilmumist otsustanud, et sellest tuleb film. Evelin võttis minuga ühendust ja pakkus, et me võiksime seda teha koos. Vaat selline kokkulangevus.

Mis teid esimese hooga veel selle juures köitis?
Sellel raamatul on veel üks väga suur tugevus. Selle peategelasega suudavad samastuda kõik, ole sa 40 või 14.

Kõik, kes on tundnud tõrjutust…
Arusaamatused perekonnaga, sõpradega, koolis… Temaatika puudutab või on puudutanud väga paljusid.

Ja on argine?  
Just. Johannese karakter ja situatsioonid, kuhu ta satub, on üdini argised, igapäevased, nii võib tõesti juhtuda iga noorega.

Kas algusest peale oli selge, et peakangelast mängib professionaalne näitleja?
Jah. Ja ka see, et seda teeb just Märt Pius. Teist varianti ei olnudki. Kui me ta välja valisime, oli ta veel lavakunstikooli tudeng. Ja kui ükskord lõpetasime, sealt juba ammu väljas. Lihtsalt kogu see projekt on väga pika aja peale veninud. Ühesõnaga ta teadis seda kaua ette. Ja sai nõnda ka karakteri arengule stsenaariumi erinevates variantides kaasa rääkida.

Just Märt, mitte tema kaksikust vend?
Märt jah. Nad on natuurilt erinevad näitlejad. Märt mõtlikum, pehmem, Priit karmim. Märt sobis tüpaažilt siia paremini. Märdiga on veel see huvitav lugu, et klass, kuhu Johannes filmis tuleb, ei teadnud ise ka, kellest saab peaosaline. Osatäitjad olid välja valitud, isegi koos oli käidud, aga täpsed rollid olid veel jagamata ja kui me võtteid alustasime, siis suur oli kõigi üllatus, kui järsku ilmus välja Märt. Nii et sisuline tõrjutus, millega peategelane selles filmis kokku puutub, kandus korraks ka n-ö pärisellu, esimesel võttepäeval vaadati teda ikka päris altkulmu.

Aga kõrvalosades on meil mitteprofessionaalseid näitlejaid küll. Räppar Suur Papa näiteks (mängib Lasnamäe pätti Zaiidi – T. T.), hästi mängib.

Johannes Tamm on sümpaatne poiss, aga vabandage mind, miks tuleb enese kehtestamiseks omaks võtta ümbritseva maailma reeglid, mõõta samaga tagasi, «koputada», käia kohut… Kas selline ongi see tänapäeva maailm?
Jah, et huntidega koos ulguda, tuleb ka endal seda tegema õppida. Tahtsime algusest peale, et Johannese karakter ei oleks selline, keda ainult kiusatakse, keda mitte keegi ei mõista. Kes ainult kannatab. Tahtsime temas esile tuua ka seda teist poolt, seda, et ka tema ise võib teistele kannatusi tekitada.

Mille poolest erineb film raamatust?
Kõige suurem erinevus on see, et raamatus me pääseme Johannes Tamme pähe. Filmis seda ei ole. Ehk: raamatus on palju sisemonolooge, me saame täpselt aru, mida tunneb ja mõtleb peategelane, filmis peame selle rohkem ise juurde mõtlema. Põhirõhk on tegevusel.

Aga süžeeliselt?
Me pidime tegema raskeid otsuseid, sest filmiformaati ei mahuta tervet raamatut, aga üldjoontes on see lugu ikka sama, mis raamatus.

Kas vastab tõele, et film on valminud ilma Eesti Filmi Instituudi tootmistoetuseta?
(Mõtleb.) Ütleme nii, et see film on valminud tänu väga suurele tahtejõule. Meil on põhjust minna kinno ainult tänu Hanno Tombergi (2007–2014 oli ERRi juhatuse liige – T. T.) vankumatule toetusele.

Kuidas te seda tegite: nagu telesarja ja siis monteerisite sellest filmi?
Kui me vaatame, mis mujal maailmas toimub sarjade ja filmidega, siis me ei saa enam tõmmata piirjoont, et see on sari ja see film. Nii ühe kui teise tase on lihtsalt nii kõrge. Ka meie enda sihtgrupp ootab nii sarjalt kui filmilt ühtlaselt kõrget sisulist ja tehnilist kvaliteeti, mida me üritamegi pakkuda.

Aga kuidas see puhtpraktiliselt välja nägi?
Sel pole tähtsust. Mina režissöörina tegin kaasahaaravat lugu, formaat on mulle teisejärguline. Proovisin jutustada võimalikult kaasahaaravalt ja keegi ei teinud kvaliteedis mitte mingisuguseid järeleandmisi. Televaatajad lihtsalt näevad materjali ühes, kinovaatajad teises formaadis. Sisuformaati ma mõtlen.

Mida sarjas näeb?
Kui film on kiire ja kontsentreeritud, siis sari on aeglasem, juurde tuleb materjali, mida filmis pole, rohkem sündmusi, ka üks tegelane – kirjandusõpetaja Taavi Teplenkovi kehastuses.

Raamatu esimese trüki tagakaanel ütleb Jim Ashilevi paatoslikult, et «Nullpunkt» võib päästa elusid.
See on hästi öeldud. Loodan, et ka meie film päästab elusid.

Tuumalu, T. (2014). Goooddd!!! Ma tahan seda juba näha.* Postimees, 4. dets, lk 17.

* Üks arvukatest samalaadsetest sotsiaalmeedia postitustest.

Filmist kriitiku pilguga

Tõnu Karjatse: „„Nullpunkt” on äärmiselt sündmusterikas. Tundub, nagu oleksid tegijad soovinud kogu romaani sündmustiku iga hinna eest filmi ära mahutada, sealjuures ühtki tegevusliini välja jätmata. Selle tiheduse juures pole aga enam jäänud ruumi sellele, mis vormiks „Nullpunktist” omaette toimiva, usutava maailma, nii et tahaks pärast selle nägemist näha ka draamasarja, lugeda romaani ja hankida nutitelefoni, et laadida sinna „Nullpunkti” äpp. Jah, me saame aru, mis filmis toimub: karakterid on selgepiirilised ja neid kehastavad näitlejad istuvad hästi rollis. Tegelaste siseareng on taandatud Johannesele, kuid arvatavasti pole see režissööri valik, vaid põhjust tuleks otsida juba algmaterjalist. Režissöör saab aga luua filmimaailma, seostada selle kaamera- ja narratiivivälise reaalsusega, võluda tekstist välja veenva visiooni, mis läheb korda vaatajale. „Nullpunkti” maailma on aga raske uskuda: seal on Tallinn, seal on Lasnamäe, aga pole ka. Seal on noored, koolikiusamine, peod, aga pole ka. Kõik näib liialt klanitud, „… lapsed justkui välja valitud”, nagu laulis kunagi nukunäitleja Heino Seljamaa: Lasnamäe on ilus ja puhas kivilinn, ei seal ega ka eliitkooli ümbruses ei vedele hamburgeripabereid, kusagil ei tolkne juhuslikke tatiseid inimesi, nagu me neid iga päev enda ümber näeme; eriti steriilne paistabki Lasnamägi, mis sarnaneb rohkem mõne Soome väikelinna kui meie oma pealinna kurikuulsa getoga. Võib ju mõista tegijate otsust mitte pöörata liigselt tähelepanu sellistele peletavatele pisiasjadele nagu ühistransport, et tagada filmi parem vastuvõtt võib-olla ka välismaal, kuid selliste detailide eiramise tõttu on „Nullpunkt” kaotanud just selles nn tänavausutavuses. Koha võlu ega probleemide elulisus ei pääse esile ja filmi atmosfäär jääb Eesti ühe parema operaatori Mihkel Soe pingutustele vaatamata telelavastuslikult kuivaks. Kirjandusõpetaja annaks filmile võib-olla 5+, kinefiilil oleks aga selle hindamisega raskusi. Ta ei leiaks siit midagi, mida poleks enne tehtud ega nähtud, ja ainult võimalikult tekstitruust ekraniseeringust ei piisa filmielamuseks.

„Nullpunkt” paigutub uue sajandi koolifilmide sarja, kuhu kuuluvad täispikkadest kinofilmidest „Klass” (Ilmar Raag, 2007) ja „Mina olin siin” (René Vilbre, 2008). Veidi varasemast ajast, aastast 1995, tuleb siia kõrvale tuua Hannes ja Renita Lintropi „Ma olen väsinud vihkamast”, mis astub eespool mainitutega põnevasse dialoogi. Kõigis neis filmides käsitletakse noore mehe kohanemisraskusi ning pisikuritegevust. „Nullpunkti” kangelane on oma eelkäijaist positiivsem ja ka võidukam, ühendades maainimese kainuse ja linnapoisi nutikuse ning näidates, et see pole veel viimane põlvkond ega tühistatud ühiskond. Johannes kehastab mõnes mõttes uut meie aja kangelast – karastunud terast, kellele võime vananeva rahvastiku ja kahaneva tööjõu juures loota. Sedasi vaadeldes oleks Margus Karu romaan justkui „EV100” tarbeks valminud tellimustöö XXI sajandi noortest, kellest võib oodata uusi ministreid, kirjanikke, poliitikuid ja muid Eesti elu edendajaid. Karu ise on tunnistanud, et raamat valmis ta enda läbielatu põhjal ning et ta tunneb nii Lasnamäe gängielu kui ka pealinna eliitkooli poisteklubisid.* Võib-olla oleks „Nullpunkt” andnud veidi meeldejäävama tulemuse, kui Karu oleks ka raamatusse kirjutanud sellest, mis teda tegelikult vaevas. Kahtlemata osutub „Nullpunkt” noorte hulgas menukaks, sest selle tarbimine on mitmete erinevate meediavormide kaasamisega võimalikult lihtsaks tehtud, oskuslik promokampaania aitab ka kaasa. A-klassi filmifestivalidele seda aga pakkuda ei julgeks.“

* Noorkirjanik Margus Karu: olin gängis narri eest, et mind ei pekstaks. – Õhtuleht 7. V 2010.

Arvustuse terviktekst:
Nullpunkt kinos ja teleekraanil — Sirp
Karjatse, T. (2014). Nullpunkt kinos ja teleekraanil. Sirp, 5. dets, lk 10.

Valle-Sten Maiste: „Margus Karu «Nullpunkt» on saanud sektoris, mida läbi nõukogude aja valitsesid Silvia Rannamaa «Kadri» (1959) ja «Kasuema» (1963, Leida Laiuse film 1985), konkurentsituks suverääniks. Menukale noorte vägivalda ja sotsiaalseid suhteid lahkavale romaanile järgnes Jaanika Juhansoni lavastus Rakveres ja nüüd Mihkel Ulgi film ja draamasari. «Nullpunktis» puudub küll Mati Undi noorteromaanides ja nende ekraniseeringutes terendunud eksistentsiaalne ja metafüüsiline dimensioon, ent sellega etteheited ka piirduvad.

Ulk on teinud väga hea stiilitunnetusega kaasahaarava ja sisuka filmi, mis ületab igati Eestis selles žanris tehtu. Olulisimaks teenäitajaks siin on muidugi Ilmar Raagi «Klass», millele Karugi konsultandina panuse andis. Mõistetav, et «Klassi» edu innustas filmitootjaid sama teemaga edasi minema. «Klass» on üksikute stseenide ja näitlejatööde tasandil muidugi andekas, kuid toetumine klišeedele ning eelkõige räigustega vindi üle keeramine varjutas ses filmis millegi avamise ja mõistmise püüu.

«Nullpunkti» tegijad on saavutanud kaasahaaravuse ilma «Klassile» omase võikuse ja nüansitundetute mustvalgete ülepaisutusteta. Mehi üksteisel avalikult suhu võtma ei sunnita, massimõrvu ei ole. Dialoogid on nii teksti kui ka esituse poolest rafineeritud. Karu romaani keel tekitas vanema põlve lugejas natuke ebalust, samuti nagu Juhansoni lavastuse näiliselt kompleksivaba lähenemine seksuaalsusele ja ropendamisele.

Ulgi filmis on see rohmakus asendunud briljantse õhkõrna groteski piirimail välja mängitud stiilsusega, headeks näideteks värskete Ojasoo lennu lõpetajate Linda Kolde bitch ja Reimo Sagori jorss. Pisimalegi rollile ei ole midagi ette heita, kuid Epp Eespäeva depressiivselt ülekeev ema ja Märt Piusi peategelane on kindlasti erakordsed õnnestumised. Armas oli ka Saara Kadak, kes muuseas tegi kaasa nii «Nullpunkti» teatrilavastuses kui ka filmis «Klass». 

Iseenesest on «Nullpunkt» nn «Lassie»-tüüpi film, milles pinge on rajatud koera, lapse, naise või lihtsalt nõrgema kannatamisele kurjuse käes. Kineastid on selliste filmidega publikut püüdes tülgastuse ja valuga sedavõrd üle doseerinud, et Kafka «Protsess» on selle kõrval lapsemäng. Suurmeistridki käivad patuteed, meenutagem Björki piinamise vastikut, kunstiliselt põhjendamata vaatemängu von Trieri filmis «Tantsija pimeduses», ja ega Hanekelgi pole ses osas kõik hästi.

«Nullpunktil» on kõik eeldused vajuda samasse sohu, kuid linateos ja osatäitmised jäävad tasakaalukalt mitmeplaaniliseks. Ei ole nii, et kõik pedagoogid ja täiskasvanud on nürilt mõistmatud nagu «Klassis» ning kiusamine ning vägivald brutaalselt totaalne. Erinevalt «Klassist» ei mängi «Nullpunkt» toorelt vaataja emotsioonidega, vaid esitab varjundeid ja nüansse. Vaid ühel momendil, kui peategelane lõi Aleksander Eeri Laupmaa värvikalt kehastatud homopürjelit, tundus stseen ja käitumisesitus pisut motiveerimatu ja mõttetu. Kuid parimadki ei suuda end alati lõpuni valitseda.

Üle pika aja on eesti filmis peategelane, kes ei nõreta kunstlikust võltspaatosest nagu Nüganeni ja Vahtre marmormehed, kuid pole ka mingi marginaal ega veidrik. «Nullpunkt» on film, mida soovitada oma lastele, mille vaimus kasvatada oma lapsi. Piusi kehastatud Johannes on karakter, mida isegi eeskujuks võtta. Soe tunne tekib, nähes noores põlvkonnas elamas «Nullpunktis» kogetud väärtushinnanguid, ellusuhtumist ja ideaale.“

Arvustuse terviktekst Postimees+ tasulisel veebilehel:
http://pluss.postimees.ee/3016701/koik-eesti-filmid-ei-panustagi-voikustele-ja-friikidele
Maiste, V.-S. (2014). Kõik filmid ei panustagi võikustele ja friikidele. Postimees: AK, 6. dets, lk 10.

Jaan ja Virve Ruus: „Parvenüü on tagasihoidliku päritoluga isik, kes rühib seltskonnas ülespoole ja kes tänu oma edasipüüdlikkusele saavutabki kõrgema positsiooni. Näiteks võimu, rikkuse, kuulsuse. /---/ Eks neid noormehi, kes on üritanud oma sotsiaalsest klassist välja murda, ole olnud kõigil aegadel. Johannese kirjanduslikeks eelkäijaiks võiks näiteks pidada Rastignaci Balzaci „Inimlikus komöödias“ või Julien Soreli Stendhali „Punases ja mustas“. Üksikkangelane kurjakuulutava maailma vastu – see on ka ameerika kirjanduse ja eriti filmi optimistlik tüvitekst. /---/ Noortel on kõigil aegadel olnud oma kangelased ja antikangelased.

1950ndate noored identifitseerisid end 16aastase Holden Caulfieldiga Salingeri jutustusest „Kuristik rukkis“. Holden Caulfield oli teadvalt mittekohaneja, tahtlikult mitte-parvenüü, sest eneseupitamine ja teesklus käisid talle närvidele. 1960ndatel vormis eesti noorte ellusuhtumist Mati Unt. Samuti antiparvenüülikus vaimus. /---/

Film sujub nagu hästi kirjutatud koolikirjand. Märt Pius paneb vaataja oma eluvõitlusele kaasa elama ja noorel inimesel on temaga vististi kerge samastuda. Kuid erinevalt Valle-Sten Maistest, kes kõneles Postimehes tegelase „tasakaalukast mitmeplaanilisusest“, oleksime hinnangutes ettevaatlikumad, pidades nii peategelast kui tema klassikaaslasi (kes on ju pigem tüübid kui isiksused ja ega neil rohkemaks filmiruumi polnudki) tasakaalukalt üheplaaniliseks. Sügavamat allteksti Johannese käitumises on üpris raske avastada. Millegipärast on jäänud välja joonistamata ka linnamiljöö. Lasnamäe on muidugi ka selles filmis kinematograafiline (operaator Mihkel Soe), ent seda märkasime juba filmis „Sügisball“. Ei tea, kas põhjuseks on see, et tegijad pidid filmi tegemise ajal mõtlema ka kuueseerialisele telesarjale ja veel vastavale mobiilirakendusele, kus ekraaniaega ohtramalt, kuid siia on kokku litsutud liiga palju ühel nivool kulgevaid sündmusi, dramaturgiline arendus on nõrgavõitu.“ /---/

Arvustuse terviktekst Eesti Ekspressi tasulisel digilehel:
http://ekspress.delfi.ee/news/areen/ood-parvenuule?id=70316639
Ruus, J. ja Ruus, V. (2014). Ood parvenüüle. Eesti Ekspress, 10. dets, lk 39.

Tiina Lokk: „Täitsa korralik noortefilm, hea on ka see, et teleseriaali kõrvad ei paista välja. Lugu on olemas, võiks ehk olla natuke järsemate pööretega ja ettearvamatum. Mihkel Ulgile aga läheb kirja vägagi korralik debüüt.“

Roman Baskin: „Piisavalt liikuv, tihe ja agressiivne. Kohati ehk liigagi rabelev, aga siiski positiivse hoiakuga: selja sirgu ajamise lugusid on alati vaja ja kui keegi otsustab seljas tallujatele vastu hakata, on see iseenesest juba tunnustust väärt. Mingi deklaratiivne lihtsustus siiski kummitab varjuna ja p...i saatmine ei ole alati tugevuse näitaja, aga üksi hoiaku eest tugev 4.“
Žürii hindab: „Nullpunkt“ (2014). [Tiina Lokk, Olle Mirme, Lenna Kuurmaa ja Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 6. dets, lk 10.

Rait Avestik: „Tänu sellele, et film on nii pildi kui sisu poolest selge, lihtne, metafoorsusele liigset auru mitte kulutav, hoogne ja noorele elluastujale (filmiteaduse kontekstis liigitan ka ennast nende hulka) kõige lihtsamalt öeldes põnev, toimub vaatajas see äratundmiste ja tegelastega samastumiste süsteem. Naiivselt see kõlab, kuid kui eelnev on toimund, toimub see, mis pidigi toimuma – vaataja saab üheselt aru, mis on õige ja vale, saab aru, kuidas näeb välja tegelik jobu ja selliselt käitumine, ning õpib, et tark ja põhjendatud vastuhakk anastajale ja ahistajale (ehk tegutsemine) on möödapääsmatu, kui tahad ise ja vaba olla. Nii „lihtne“ see ongi. /---/

Kõige tähtsam on, et Märt Piusi Johannes ei olnud ei taganedes ega rünnakus ülekohtune. See loob filmis kontrasti, sest ülekohus ja hirm on seal märksõnadeks. Ning jääb üle veel mainida, et kui see Johannese lugu noorele kriitilisele vaatajale korda läheb, siis on see suuresti ka näitleja Piusi teene. Väliselt pisut tahumatu ja tõelise eesti vabadusvõitleja moodi, seesmiselt aga peen ja täpne nii lembe- kui sõjastseenides.“ /---/

Avestik, R. (2015). Tarbijaturvaline eneseabifilm ühe koolipoisi juhuslikust vabadusvõitlusest. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 98-103.



Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm