Päike on hea laps (2014)

Tekst filmilindilt

Selle filmi valmimist rahastasid Euroopa Komisjon ja Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest. Filmi sisu eest vastutab tootja Ikoon OÜ ja see ei peegelda Euroopa Liidu ametlikke seisukohti.

Käesolev film on üles võetud 2013. aasta oktoobris-novembris Kongo külas Põhja-Ghanas. Alates 2009. aastast viib MTÜ Mondo siin ellu laste haridust ja leskede toimetulekut edendavaid projekte.

Vahur Laiapea oma kavandatavast filmist

„20. oktoobril [2013 – toim] lendame välisministeeriumi arengukoostöö programmi toel koos Ghanasse, sihiks Põhja-Ghanas asuv Kongo küla. Mart MTÜ Mondo vabatahtlikuna sealsetele lastele füüsikat õpetama ja õpetajakoolitust tegema, mina temast ja Kongo küla inimestest filmi tegema. Mul on kaasas kaamera, Mardil teleskoop. Teame, et 3. novembril läheb Ghanas hämaraks – toimub peaaegu täielik päikesevarjutus, mida Mart tahab oma mustanahaliste õpilastega teleskoobi abil vaadelda.
Mis meil viga minna – meiega tuleb üks Mondo juhte Johanna Helin, kes elas kümmekond aastat tagasi Ghanas pikemalt ja on paari viimase aasta jooksul aidanud Kongo külas püsti panna tugiprojekti, millega toetatakse sealsete laste hariduse ja lesknaiste toimetulekut.“ /---/

Laiapea, V. (2013). Eesti füüsikaõpetaja reisis Aafrikasse lastele päikesevarjutusest rääkima. Eesti Päevaleht, 16. okt.

Kuula lisaks:
Päike on hea laps - Klassikaraadio - ERR
Saate „Delta“ stuudios on  Vahur Laiapea ja Mart Kuurme.

Filmist kriitiku pilguga

Jaanis Valk: „Aafrika kuuma kliima ja kindla nahavärviga põliselanike keskele on sattunud hallipäine eesti füüsikaõpetaja Mart, kes pole küll enam esimeses nooruses, kuid on leidnud endas tahtmist ja jaksu minna kodust kaugele õpetama teadmishimulisi lapsi ning tutvustama neile füüsika ja astronoomia võlusid. Selline on film üldplaanis. Filmi põhiline ja kandev liin on päikesevarjutuse ootus. Kunagi, kunagi ta tuleb. On teada kuupäev ja umbkaudu kellaaeg. On lapsed, keda Mart selleks haruldaseks sündmuseks ette valmistab. Kulminatsiooni jätame vaataja kogeda. Sellest kõigest jääb aga filmi õnnestumiseks väheks …

Vahur Laiapea filmid on olnud alati teistest eristuva käekirjaga. Tema oskus leida huvitavaid persoone, kes mõnda huvitavasse ja palju mõtteainet pakkuvasse olukorda või keskkonda sattudes jõuavad kanda peategelase rasket koormat, on mind alati inspireerinud. Olgu näiteks siis mustlasrahvusest Võru nelipühi kiriku pastor („Mustlase missioon”, 2010), liivi keele hääbumist uuriv keeleteadlasest emeriitprofessor („Professor Viitso liivlased”, 2011) või siis Võrumaa Kütioru veskimees („Veskimees”, 2012). Vahur Laiapea suhtub oma tegelastesse alati respekti, kiindumuse ja delikaatsusega. Peaaegu alati kumab see meile ka ekraanilt vastu.
„Päike on hea laps” aga jääb kuskile poolele teele pidama. Peategelasest füüsikaõpetaja tegevus Mustal Mandril jääbki kahjuks arusaamatuks: selgusetuks jäävad tema motiivid, õppemeetodid ja taustsüsteem. Vastamata jääb suurim ja tähtsaim küsimus: MIKS?

Mardi motivatsioon jääb saladuseks ja seda ei aita avada ka stseenid, kus ta õpetab teadmishimulisi noori. Tegu on oma ala fanaatikuga, kuid milleks filmida teda Aafrikas? Võiks ju ka kodumaa kamaral selle fanaatilisuse välja tuua ja salvestada?

Siin jõuangi teise suurema puuduseni. Film ei küündi kahjuks ka antropoloogilise vaatluse tasemele ja jääb ka selles plaanis poolele teele pidama. Hetkel, kui mingid seigad võiksid vaatajas huvi tekitada – olgu selleks siis tants, laul, usulised tõekspidamised või matused –
pole suudetud avada ei tegelasi, kombestikku ega taustsüsteemi. Sellest on meeletult kahju.

Loomulikult saab ja peabki mõistma raskeid tingimusi, millega filmitegija Vahur Laiapea silmitsi seisis. Teha filmi keset võõrast kultuuri, füüsilisi piire kompavas kliimas nii režissööri, stsenaristi, operaatori, produtsendi kui helimehena ning piiratud aja jooksul on peaaegu igaühele üle jõu käiv ülesanne. Seda enam oleks pidanud valima kas peategelase või siis võõra kultuuriruumi avamise tee. Püüd mahutada kolmekümne kaheksasse minutisse mõlemad teemad on nõudnud aga selgelt lõivu. Kannatanud on mõlemad liinid ja seetõttu võib filmi jälgida olla raske, vaatamata ebatraditsiooniliselt lühikesele kestusele.

See vaatamise raskus tasub aga ületada eespool öeldust hoolimata. Film teavitab meid võimalusest saavutada miskit, mida me loodame. Headust. Paremat tulevikku ja maailma. Vahet ei ole, kas see miski toimub Afganistanis, Bangladeshis, Siberis või kuskil mujal.
Usun, et neid üldinimlikke väärtusi ja humaansust pakub Laiapea film inimestele küll.“

Valk, J. (2014). Aafrika tähtedest ja eesti füüsikast, kuid mitte ainult. Sirp, 9. mai, lk 8.