Avaleht » Filmiliigid

Ballettmeister (2014)

Dokumentaalfilm Kestus: 62:50

Huviinfo

Film Mai Murdmaast

On tähelepanuväärne, et Murdmaa näol on tegemist loovisikuga, kelle jaoks Nõukogude raudne eesriie ei takistanud osalemist New Yorgi 20. sajandi lõpukümnendike legendaarses kunstielus. Erinevalt Murdmaast tegid mitmed samasuguse võimaluse saanud loomeinimesed otsuse Nõukogude Liitu mitte tagasi pöörduda. Tänaseks on toonane töö- ja sõpruskollektiiv mööda maailma laiali, ometi ei anna varasemad kontaktid ja novaatorlik looming konkurentsieelist tänases päevas, kus kunsti ja äri vahelised piirid on hägustunud.

Murdmaa looming ja eraelu on lahutamatu tervik. Üks ballettmeister, kaks erinevat ühiskonnakorda. Üks looming - sakraalne, müstiline, erootiline, esteetiline - kuid palju keerukaid aspekte teose viimiseks publikuni.

Murdmaa oli Eestis üks esimestest, kes murdis klassikalise balleti kaanoneid. Ta on töötanud Estonia teatris: 1956-1960 baleriinina, 1964-1973 ballettmeistrina ja 1974-2001 peaballettmeistrina. Ta on lavastanud USA-s, Ungaris, Soomes, Saksamaal, Venemaal, Ukrainas jne. Murdmaa loomingulist tegevust on tunnustatud 2001. aastal Valgetähe III klassi teenetemärgi ja 2011. aastal riikliku elutöö kultuuripreemiaga.

Tsiteerides Mai Murdmaad: "Ideaal on kõrgemal kui mina. Täiust pole võimalik saavutada". Ometi on ta filmis "Ballettmeister" täiuslikuks tantsu olemuse lahkajaks, valgustades rahvusvahelise balleti lavataguseid ja avades koreograafi elustiili privaatseid nüansse.

"Ballettmeister" on režissöör Ruti Murusalu kolmas Eesti tantsumaailma kaardistamist jätkav dokumentaalfilm. 2010. aastal eelnes “Sündinud tantsule” tantsupedagoog Kai Leetest ja 2012. aastal “Sinine Kõrb” priimabaleriin Kaie Kõrbist. Filmi stsenaristiks on Marje Len Murusalu, operaatoriks Erik Norkroos ning originaalse filmimuusika kirjutas filmile Mai vanem poeg Rainer Jancis. Filmi produtsendid on Priit Vaher ja Erik Norkroos. Stuudio Umberto Productions on lisaks käesolevale filmile varasemalt tootnud dokumentaalfilmid „Palusalu“ ja „Sinine Kõrb“ ning arvukalt telesaateid ja telelavastusi Eesti telekanalitele.
Pressiteade 14.04.2014.

Režissööri kommentaar

Ruti Murusalu: „Filmi keskmes on rahvusvahelise koreograaf-lavastaja Mai Murdmaa elu ja loomeprotsess kahe  aasta vältel.
Lisaks värskele materjalile mängib olulist rolli ka arhiivmaterjali kasutus. Kuid selle klassikaliselt portreefilmiliku võtte eesmärk on siiski varasema elukäigu avamine, et publikuni kergemini tuua koreograafi tänast loomeprotsessi. Veelgi enam – koreograafi tööd. Mõtisklus koreograafia üle üleüldisemalt on kahtlemata filmi läbiv motiiv. Kuidas koreograafi peas sündiv liigutus saab laval väljundi tantsija kehas?
Ma olen oma praktikas täheldanud, et sageli alahinnatakse vaataja uudishimu, kellele tegelikult ei ole primaarne, millisest temaatikast räägitakse, kuivõrd see, kuidas seda tehakse. Ei ole võimalik kujundada arvamust teema kohta, millest piisavalt ei teata. Ei ole lihtne teada saada, kui puudub tutvustus.
Mina ise  ja portreteeritav jäime tehtuga rahule, alati saab ju paremini ja teisiti. Aga lõpliku hinnangu annab  filmile siiski vaataja.“
Allikas: EFI

Filmist kriitiku pilguga

Kaarel Kressa: „“Ballettmeister” on pigem portree kui biograafia. Film on kokku pandud intervjuude ja arhiivimaterjalide põhjal, lisaks dokumenteeritakse, kuidas koreograaf Marimaa balletitrupiga 2012. aasta Birgitta festivaliks valmistub, Moskvas kolleege-sugulasi külastab ja Setumaal ristikäigus osaleb.

Kuigi kõikehõlmava elulookirjelduse pakkumine pole olnud eesmärgiks, saab vaataja siiski üsna palju esmasest allikast pärinevaid fakte. Eelkõige räägib ekraanil peategelane kui koreograaf, aeg-ajalt paistab professionaali varjust ka „eraisik” – intellektuaal, ema ja naine. Põgusalt on juttu ka Murdmaa lühikesest, vigastusega lõppenud tantsijakarjäärist (1956–1960): „Sel hetkel oli muidugi maailma kokkuvarisemine, aga...”

Kokkuvõttes tasakaalustavad filmis teineteist kaks põhiteemat. Murdmaa tantsufilosoofia ja töömeetod pakuvad ilmselt huvi kitsamale (aga seda tänulikumale) publikule – nagu ta isegi ütleb, muusikalis-psühholoogilise tantsu mõistmine eeldab teatud kultuuritaset, mis teeb sellest elitaarse nišinähtuse. 1960-ndatel mõjus tema looming nii avangardselt, et „publikut üldse ei olnud”. Kõrgkultuurilist külge tasakaalustavad avameelsed meenutused perekonnaelust: kooselu pianist Valdis Jancisega, psühholoogiline läbipõlemine ja suhe helilooja Kuldar Singiga, kes võttis kõvasti viina, aga õpetas Murdmaa religioonist huvituma.

Üks pikantsemaid ülestunnistusi puudutab kuulsaid lavastusi „Lend” (1984) ja „Meister ja Margarita” (1987). Asjatundjad kiitsid neid siis ja kiidavad praegu, aga ballettmeister ise ütleb, et oli tollal „väga karmi diagnoosi” tõttu kangete antidepressantide mõju all ega mäleta nende tegemisest suurt midagi. 37-aastase karjääri lõpetuseks Estonia teatrist väljapuksimist mainitakse põgusalt ja vaenlaste nimesid nimetamata. „Mitte vihastada,” ütleb Murdmaa oma motoks.

Tundub, et diskreetse kärbsena seinal istudes portreteeritavat jälginud režissöör on Murdmaa essentsi kätte saanud küll. Vähemalt jääb tunniajase vaatamise põhjal mulje, et oled peategelase hinge sisse vaadanud ja saad tema iseloomust mingil määral aru. Igasugune dokitegemine on antropoloogia. Inimesena, kes baleriinide ega koreograafidega õigupoolest kokku ei puutu, julgen öelda, et selle hõimu tegemisi ja mõttemaailma on „Ballettmeistris” ka autsaideri jaoks üsna põnevalt kujutatud – tõesõna, mine või teatrisse.“
Kressa, K. (2014). Balletifilosoofi essents püüti filmi. Eesti Päevaleht, 16. apr, lk 12.

Tiit Tuumalu: „Tema [Mai Murdmaa – toim] saatus pakub ridamisi detaile, mille saaks võimendada suurteks, filmi läbivateks kujunditeks. Ainult et selleks tuleb ise suurelt mõtelda, töötagu meie kitsad olud vastu palju tahes. Aga põnev oleks ka teistsugune, nonkonformistlik, vähemalt ebatraditsiooniline käsitlusviis – selline, mis haakuks Murdmaa enda olemise ja mõtteviisiga.

«Ballettmeister» pole üks ega teine. On traditsiooniline eesti portreefilm, kust autor kipub ennast pigem ajakirjanduslikult taandama, et anda ontlik, enam-vähem objektiivne ülevaade portreteeritava elukäigust, lisades sinna asjaosalise ja tema kaasteeliste mõtteid elust ja loomingust ning illustreerides seda rohkete loominguliste näidetega.

Tõesti, midagi pole välja jäetud, kõik on justkui olemas, aga kõike on ainult natuke. Ka need suure loo idud on. Nõukogude surutis ja mõttekaaslaste puudumine, mille taustal kumab ikka ja jälle unistuste New York, kuhu võttegrupp ei satugi – selle asemel läheb kunstlikult korraks külla hoopis Polli talus tegutsevale eesti-ameerika koreograafile Marika Blossfeldtile. Kompromissitus, kui kõne all on looming. Valus suhe Estonia teatriga, kust ta 12 aastat oli eemale tõrjutud. Ise oma lavastusi produtseerima sunnitud loomingulise inimese valu ja vaev. Natuke isiklikku elu ja selle dilemmasid. Ka see, mis Murdmaad üldse liikuma paneb.

Vaataja ees avaneb pilt läbi ja lõhki loomingulisest inimesest, kelles kunst põleb ereda leegiga ja kes pole ebasoodsale pinnasele ega ka vanusele vaatamata kaotanud oma aktiivsust ega – mis veel olulisem – särtsu, elavat huvi maailma vastu. Huvitav on filmi mitmeti tõlgendatav alguskujund, mis, tõsi, tundub veidi jõuga välja pressituna. Lõputu koridor, kus on kummalgi pool tohutult uksi, kõik kinni, ent Murdmaa sammub kindlalt ikka edasi – kusagile peab see ju välja viima…

Selleks päris filmiks läheb mu meelest alles kusagil lõpus. Siis, kui Murdmaa pajatab sellest, kuidas ta mööda suurt ja laia Venemaad sõites ja lavastades läbi põles. Tugevate antidepressantide mõju all valmisid lavastused «Lend» ja ka «Meister ja Margarita». Või kuidas traagilise saatusega helilooja Kuldar Sink ta sellest august välja aitas ja usu juurde juhatas. Või milline on tema suhe surmaga.

Just neil hetkedel, kus elu ja looming põimuvad, moodustavad tekst, pilt ja muusika järsku kõneka terviku. Enam ei hüpelda heitlikult geograafilisel (võttepaikadeks Tallinn, Joškar-Ola, Helsingi, Peterburi, Moskva, Hiiu- ja Setumaa) ega ajalisel teljel, üritamata suruda üheainsa filmi sisse korraga kogu Murdmaa karjääri ja kõiki tema viimaste aastate tegemisi. Üle ekraani valgub ainult olemise traagiline essents. See on isiklik ja liigutav.“
Tuumalu, T. (2014). Kunst põleb temas suure leegiga. Postimees: AK, 19. apr, lk 10.

Tiina Lokk: „Tavaline portreefilm, kus portreteeritav on kindlasti mitu korda huvitavam isik, kui filmist välja tuleb, aga otseselt ei riiva ka mitte miski silma.“

Roman Baskin: „Suurest meistrist,  huvitavast ja vastuolulisest inimesest täiesti tasemel portree. Oleks võinud algmaterjalist lähtudes hullumeelsemgi olla.“
Eksperdid hindavad: "Ballettmeister" (2014). [Tiina Lokk, Indrek Kasela, Lenna Kuurmaa, Roman Baskin annavad hinnangu filmile].
Postimees: AK, 19. apr, lk 10.

Linnar Priimägi: "Kui tiiger poega hambus ühest kohast teise kannab, teab ta täpselt, kust kinni kaksata, et kutsikas üles tõsta ühekorraga, ühes tükis, kõige täiega. Isikuloolise filmi puhul kerkib sama küsimus: kas autor on portreteeritavast üles leidnud isiksusliku dominandi, tema loomuse unikaalse lukuaugu? Või on lihtsalt episoode ritta lükkinud? „Ballettmeistri” puhul peaks seda uurima kelleltki, kes Mai Murdmaad muidu ei tunne. Mina kaasan filmisse piisavalt kaadritagust tutvust ja teadmust, et öelda vaid: režissöör Ruti Murusalu ei rikkunud, ei lõhkunud mu kuvandit Mai Murdmaast. Pigem toetas. Tänan! /---/

Mai Murdmaa koreograafia on sensuaalne. Muusikat kuulates ta kõrvad tinisevad ja tantsivad, sisemus keerleb ja paindub, hüpped võnguvad sõrmis, varvas võpatab. /---/ Mai Murdmaa laseb helidel eneses tantsida, vaadates tulevast koreograafiat sisemise silmaga. Viisi kuulates ei hooli ta viisakusest, kui kujutlus dikteerib mingid poosid või liigutused, mida – Mai Murdmaa enese sõnutsi – võib mõnikord pidada suisa pornograafiliseks. See on muusika tahte triumf." /---/

Loe arvustuse tervikteksti:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c4-film/raudpuust-naine/
Priimägi, L. (2014). Raudpuust naine. Sirp, 25. apr, lk 15.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm