Arnold Rüütel. Lõpetamata lause (2006)

Autor oma filmist ja selle saamisloost

Filmi idee autor Vahur Laiapea alustas filmi tegemist Hardi Volmeriga, kuid nende koostöö katkes. Laiapea kõrval on filmi teine autor Toomas Kümmel.

Kuigi film Rüütlist pidi linastuma pärast presidendivalimisi, tahtis Laiapea kavandatust varem valmis saanud linateosega anda allkirja osa loomeinimeste üleskutsele, et Rüütel loobuks taas presidendiametisse kandideerimast.

Tundide kaupa arhiivimaterjali üle vaadanud Laiapea sõnul on poliitiline konformism ühelt poolt mõistetavamaks saanud. “Aga teisalt arvan, et ega Rüütlile vastanduvate inimeste etteheide talle ei seisne niivõrd selles, mida ta on teinud,” märkis Laiapea. Ülemnõukogu presiidiumi esimehe ametikoht oli selline, mis eeldas teatud käitumist ja mõttelaadi omaksvõtmist. “Seda kõike ei saa lihtsalt maha kustutada ja väita, et aeg nõudis sellist käitumist,” ütles Laiapea. “Muidugi, aeg nõudis ja keegi ei eeldagi selle eitamist, küsimus on pigem selles, millised järeldused tuleb teha tuleviku jaoks. Keegi ei ütle, et Rüütel on olnud kurjategija, kes tuleks kohtu alla anda, aga Eesti ärksam avalikkus eeldab seda, et tema aeg suures poliitikas on läbi.”
Laev, S. (2006). Rüütlist tehtud dokfilm kõrvutab tema mõtteavaldusi eri aegadel. Eesti Päevaleht, 14. sept, lk 5. 

Laiapea meenutas pärast filmi [esilinastuse] lõppu üht seika. «Helistasin kahele inimesele, esimene neist oli üks põllumajandusteadlane, kes oli Rüütliga kunagi koos töötanud,» räägib ta. «Kui ma küsisin, et ega tal pole mulle filmi jaoks mingeid materjale anda, siis ta muidugi sai väga kurjaks mu peale ja ütles, et tahate teha Rüütlit mõnitava ja laimava filmi kindlasti. Siis helistasin ühele tublile isamaalise taustaga ajaloolasele ja küsisin, kas ta tahab appi tulla. Ja tema sõimas mind läbi ja ütles, et ma tahan teha kindlasti Rüütlit ülistava filmi. Siis ma mõtlesingi, et käige te kuradile, ma teen täpselt sellise filmi, nagu ma teen. Ja selline ta sai…»
Heinla, E. (2006). Arnold Rüütel, "Lõpetamata lause", viin ja kiluleivad. SL Õhtuleht, 19. sept, lk 4-5.

Katke Ahto Mulla intervjuust Vahur Laiapeaga:

AM: Kust tuli mõte teha film Arnold Rüütlist?
VL: Üks film sünnitab teise. Endise leeprahaige Ülo Kirsiga Saaremaal tema kodukülas käies tuli temaga jutuks ka üks teine vanema põlve Saaremaa mees – Arnold Rüütel. Sisetunne ütles, et temast tuleks teha arhiivipõhine film ja et huvitavat materjali peaks jaguma. Miks seda filmi vaja on – see peaks olema eesti rahvale nagu peegliks näo ees, et meelde tuletada, mis nägu me oleme ja kust me tuleme. Tuleviku kujundamiseks on kasulik minevikku vaadata.

AM: Kuidas iseloomustad Rüütli käsitlust filmižanriliselt? Mida sellelt filmilt oodata?
VL: Alustaks sellest, mida see film ei ole. See ei ole uuriv ega paljastav film. See on üldistus meile kõigile (s.o. kõigile, kes on vanemad kui 15-20-aastased) ühisest Nõukogude ajast ja sellest ajast väljumisest ühe vana mehe sõnade ja tegude läbi. Oluline on ilmselt see, et peategelane mängis olulist rolli enne ja pärast väga sisulist ühiskondlikku muutust. Et see vana mees on viimased viis aastat kandnud Eesti Vabariigi presidendi tiitlit, ei oma minu jaoks liialt olulist tähtsust. Filmi ajaliin ei jälgi ajaloo tegelikku kulgu, see on sihiteadlikult üsna sassi aetud ja kõrvutatud Arnold Rüütli sõnavõtte Nõukogude ajast taasiseseisvunud Eesti algusaastate retoorikaga.

AM: Kas sa arvestasid, et sellise teemaga kaasnevad sinu tahtest sõltumata ühiskonnas tormilised reaktsioonid, mis ei pruugu olla üldsegi objektiivsed ja analüüsivad.
VL: Deklareerisin filmi alustades, et ei taha sellega sekkuda poliitikasse ja kinnitan seda siinkohal üle. Nüüd, kus see on valmimas ja hakkab peagi oma filmielu elama, saabub aeg ja reaktsioonid, mida on võimatu ette prognoosida. See on nagu poja sõjaväkke saatmisega – annad ta seerudele ja kapralitele üle ja ta peab ise enda eest seisma hakkama.

AM: Mida sellest filmist said ise üllatavat teada, avastasid üleminekuaja lähiajaloo kohta, mida enne ei olnud mõelnud või märganud?
VL: Inimese kohanemisvõime imeline ulatus on see, mida ikka ja jälle imetlen.

Muld, A. (2006). Vahur Laiapea [intervjuu]. KesKus, nr 9, sept, lk 46.

Arvamusi filmist

Toomas Lepp: „Väga ohtlik on ajaloolisi arhiivikaadreid oma kontekstist eemaldada ja anda neile uus tähendus, lähtudes filmitegija tahtest või talle antud ülesandest. Minule on saanud ajaloofilme tehes selgemaks, et isikuid ja sündmusi tuleb kindlalt vaadata ajateljel ning ühises taustsüsteemis, muidu teeme valesid või ülekohtuseid järeldusi.“
Lepp, T. (2006). Ajaloolised kaadrid malakana. SL Õhtuleht, 19. sept, lk 10.

Andres Laasik: „Filmi dramatism algab väga kõrgelt noodilt. Alustatakse kahe Arnold Rüütli kõnega, mis on kronoloogiliselt võrdlemisi lähestikku. Punast retoorikat täis kõne Nõukogude Liidu 70. aastapäeva ürituselt lõigati kokku järgmisel aastal peetud kõnega, mil Eesti Vabariik oli juba keelel ja meeles.

Edasi tulevad juba langevas joones variatsioonid ja nüansid. Aga igavaks ei lähe needki, sest filmi pooltundi mahub väljaotsitud materjal parasjagu. Mis on filmi sõnum? Küllap sõnastab selle filmis Ingrid Rüütel, rääkides eestlase paindlikkusest. Näemegi hästi paindlikku Arnold Rüütlit. Tõestatud.

Propagandafilmi tunneb ära kontekstiga manipuleerimisest. Eri kontekste kõrvutades on võimalik saavutada poliitilist efekti. Seegi on ära tehtud. Propagandafilmide puhul on räägitud ka tellimustööst. Ka antud juhul paistab olevat tegu tellimustööga – vähemalt südametunnistuse tahtest saab küll rääkida. Muide, propagandafilmi määratlus pole iseenesest sõimusõna, selle žanri viljelemine on toonud suurust Leni Riefenstahlile ja Mihhail Rommile.

“Arnold Rüütel. Lõpetamata lause” on üks suur arhiivis sorimine ja võõra pildikeelega mäng. Kunstnikuvalikud on väikesed – kujundid on ajaloo poolt ette antud. Vähemalt nii paistab tulemusest. Kui mingi kõnekam koht tekib, siis tänu ehedusele, mida kroonika endas alati kannab. Autorite loodud kontekst pakub omakorda eeldusi ajaloo eheduse vastuvõtuks.“
Laasik, A. (2006). Propagandafilm Arnold Rüütlist põhineb kõnedel. Eesti Päevaleht, 19. sept, lk 15. 

Mart Soidro: „Inimlikult on mul Arnold Rüütlist kahju. Olla öösiti 11aastase poisikesena üleval, külmetada ja vaadata pealt, kuidas Nõukogude väed okupeerivad Saaremaa, ja unistada 55 aastat nende vägede väljaviimisest – selline on ühe põlvkonna ühe väljapaistvama kohaneja traagika. Rüütel küll seda filmis otse ei tunnista, aga küllap tuli temalgi teha oma töömehe, põllumajandusteadlase ja nõukogude nomenklatuuri tipptegijana kompromisse. Näiteks elada ENSV ministrite nõukogu esimehe esimese asetäitjana ja ENSV ülemnõukogu presiidiumi esimehena priske kommunisti elu, mida kasinusele orienteeritud Rüütel vaevalt endale vabas Eestis lubanud oleks. Samuti kalambuuritseda kümnepäevasel NLKP XXIV kongressil ja väita surmtõsise näoga, et “kongress on jätnud väga sügava mulje. Eelkõige sellepärast, et see foorum kujutab endast otsustavat organit, mis otsustab järgmise etapi meie nõukogude rahvaste majanduslikus ja poliitilises elus. Mis puudutab otseselt minu osasse kongressil, siis on mul hea meel olnud kuulata ettekannet peamiselt selle tõttu, et Leonid Brežnevi ettekandes oli küllalt suur osatähtsus pühendatud rahva heaolu tõusule ja selle juures põllumajandusele.” Sellised mõtteavaldused õõnestasid 70ndatel nõukogude võimu ning andsid juba siis tõuke meie iseseisvuspüüdlustele...

Pooletunnine, filmi moodi arhiivikaadrite montaaž koosneb 42 telelõigust, enim on tähelepanu pälvinud kaheksal korral näidatud Oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäev (1987) ja Balti kett (1989). Nende kahe sündmuse vahele jääbki Rüütli muundumine nõukogude nomenklatuursest nahahoidjast Eesti vabadusvõitlejaks. Psühholoogidele oleks meie president kindlasti hea patsient. Kuidas on võimalik, et küpses eas Rüütel suudab 60aastasena muuta kameeleoni kombel oma värvi ja tõekspidamisi, jäädes samas täie mõistuse juurde?

Eeldame, et Rüütli puhul oli aastal 1988 tegemist selgeltnägija ja analüüsivõimelise inimesega. Aga äärmiselt salakavalaga, kes pärast 1988. aasta 16. novembri ülemnõukogu istungit teatas: “Ma kinnitan teile, et me oleme sotsialistlikul arenguteel ja meil pole pähegi tulnud, et see võiks olla kuidagi teisiti.” Ise mäletab Rüütel kohtumist muidugi teistmoodi: “Mind  sunniti vabandama ülemnõukogu juba suure kogu ees. Kuid ka seal jäin ma oma seisukohtade juurde ja võib-olla see saigi aluseks selle suure kolosseumi lagunemise protsessil” (Filmist “Riigivanem”).

Kummastav, et niivõrd vilunud valetaja nõukogude ajast tunneb ennast üksikuna ka Eesti Vabariigis, pealegi riigipeana. Võtkem või filmi viimased kaadrid Rahvaliidu valimiskoosolekult, mis pidi olema toetuseks istuvale riigipeale. Küll vaevumärgatavalt, aga närvid Arnold Rüütli näos igatahes tõmblesid. Muidugi on tegemist propagandafilmiga, kuid sellegipoolest tundus Rüütel usutavam n-ö omas elemendis koos Karl Vaino ja Bruno Sauliga Leninile pärga panemas. Või oktoobriparaadi tribüünilt usutavalt lehvitamas.

Millegipärast pole filmis kordagi kaadrisse sattunud meie vabadusvõitluse teine alustala Edgar Savisaar. Marju Lauristin ja Tiit Madisson on küll tabatud, paraku ei ole ma kindel, et nende näitamine illustreeriks Rüütli poole sajandi pikkust vabadusvõitleja oreooli.

Paljutähendusliku pealkirjaga dokumentaalfilm esilinastus viis päeva enne presidendivalimisi. Väheusutav siiski, et see palju kära tekitanud, kuid muidu keskpärane film jõudude vahekorda valimiskogus oluliselt muudab. Keegi ei taha loodetavasti nõukogude võimu tagasi, kuid sellegipoolest oleks põnev teada saada, kuidas lõppeks Eesti ajaloo ühe suurema kohaneja lause siis, kui ühel kurjal hommikul koputaks presidendi kantselei uksele Karl Vaino. Asju üle võtma...“
Soidro, M. (2006). Unikaalne kohaneja, nomenklatuurne nahahoidja. Sirp, 22. sept, lk 15.

Kalle Mälberg: „Ütlen otsekoheselt, et Vahur Laiapea ajalooline ja poliitiline lapsus Arnold Rüütli filmi tegemisel ehmatas ja üllatas mind. Kõik oleks justkui õige ja poliitiliselt korrektne, nagu meid läänest õpetatakse. Aga minnes lihtsalt poliitiku vanade (teame isegi, et vale jutt!) ja uute kõnede (teame samuti, et õige jutt!) segamise ja kõrvuti eksponeerimise teed. Näitamaks mida? Kas seda, et erinevaid jutte rääkiv poliitik, Eesti president Arnold Rüütel — Mees Läbi Aegade — on kuidagi fossiilne ja põlatav? Seda ju verisulis võimuahned noorpoliitikud tahtsidki meile näidata. Et miks veneaegne parteituus ikka veel prügikastis pole.

Olles ise eluaegne parteitu, nägin ja imetlesin, kuidas Arnold Rüütel alles selle suve 3. juulil Nõos Rahvaliitu uuele elule innustas. Rüütel, kaheksakümmend aastat vana saarlane, tuli välja selleks, et kimp noorukeid hakkas üht Eesti parteid kaaperdama — see oli komöödia. Teame ja mäletame, kuis muldvanad Poliitbüroo ätid, võimutäiust nii et tapab, hakkasid otsast surema — tragöödia ja impeeriumi lõpp. Ainult noorte, tegusate keskealiste ning võimekate vanade ühisjõul on sümfoonilist jõudu. Selleks ongi Arnold Rüütlit vaja, ja sellest võinuks teha filmi. Esialgu kahtlustasin meile sõbraliku suursaatkonna tellimust, aga Vahur kummutas mu paranoia. Oletan, et ta tahtis Arnold Rüütli vastandustest teha ausameelset keelelist analüüsi, aga sattus oma filmiga ise kiskjalikku poliitrüselusse.“ /---/

Mälberg, K. (2010). Tuuletul minestusjärvel rulluvat lainet püüdes [Vahur Laiapea dokumentaalfilmid "Arnold Rüütel. Lõpetamata lause" (2006), "Teisel pool pidalitõbe" (2006), "Film minu emast" (2007), "Ilusad inimesed" (2008), "Krimmi õpetaja" (2009), "Eric. Tule laps" (2009) ja "Doktor Grossmanni jumalate maa" (2009)]. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 90-98.

Tootjafirma sünopsis:

NLKP 24. kongress Moskvas, Balti kett, 1985. aasta üldlaulupidu Tallinnas, Oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäeva tähistamine, Vabaduse laul 1991 – need on vaid mõned episoodid arhiivipõhisest dokumentaalfilmist, milles jälgitakse president Arnold Rüütli tegemisi ajavahemikus 1971 – 1992. Sellesse aega mahtusid Eesti venestamispoliitika uus laine, perestroika ning taasiseseisvumine. Ellujäämine ja edukus sõltusid kohanemisvõimest. Film püüab hetkede kaudu ühe mehe elust üldistada aega, mil me kõik, kelle kodanikuelu algas ENSV-s, pidime valima, kas elada võõra võimu all või peal, millised laused lõpuni rääkida ning millised lõpetamata jätta, kuidas aidata kaasa oma riigi taassünnile.