Peeter Brambati dokumentaalportree eakast maalikunstnikust, emeriitprofessor Ants Viidalepast.
Ants Viidalepp jutustab Viinistu Kunstimuuseumis oma piltide ees jalutades nende sünnilugudest, seal peituvatest kõnekatest detailidest ja humoristlikest juhtumistest. Pildid iseloomustavad kunstniku läbitud eluetappe, nendel on jäädvustatud lapsepõlveaegseid seiku tema kodulinnast, tublide meistrite linnast Paidest. Kunstniku tänast argielu sisustab maalimine ateljeekorteris Tallinna Kunstihoones. Jalutuskäigud koos koeraga lähedasel Toompea nõlval ja Tallinna vanalinnas on andnud inspiratsioooni arvukate linnavaadete loomiseks. Kunstnik meenutab soojalt eesti maaliklassika meistrit Johannes Võerahansut ja esinemist oma õpetaja vestluskaaslasena Andres Söödi dokumentaalfilmis "Johannes Võerahansu", näeme ka katkendeid filmist. Ta jutustab lõbusatest õpiaegadest, seiklustest diplomitöö tegemisel ja kaitsmisel ning noorusaja seltsielust ja sõpradest. Tütre Maria saatel külastab vana kunstnik eesti sõjajärgsete aastate maalikunsti ekspositsiooni Kumus, kus ta leiab ekslikult temale omistatud pildi, mis teda ilmselgelt lõbustab. Režissööri küsimusele tema suhtest aja ja selles maalitud omaaegsete töödega vastab Viidalepp hoopis küünilise lookesega Elmar Kitsest: kui suurel Vene riigil oli tahtmist maksta väikesele Kitsele suurt raha, miks siis mitte maalida, nagu suur Vene ootas?
Vaata lisainfot selle filmi kohta