Mees meistrite linnast (2006)

Filmist kunstiteadlase pilguga

Juta Kivimäe: „Ants Viidalepp (1921) on nooremale kultuuripublikule tuntud eelkõige oma meenutusraamatute kaudu. Kunstiajaloos temale tagasi mõeldes meenuvad eelkõige sõjajärgsete aastakümnete suured paljufiguurilised maalid. Akadeemilise koolitusega maalijad täitsid siis hinnalisi tellimustöid, maalides väikeste pintslitega suuri realistlike õlikompositsioone, mis kuuekümnete modernismilaineis vaikselt kusagile muuseumihoidlate sügavustesse taandati. Modernismi sulaajastul tundus juba, et sinna, unustusse nad jäävadki, ent siis tuli vabadusaeg ja ka vaba kunstiturg.

Juba kaheksakümnendate lõpul leidis vanemate kunstnike ateljeedesse tee ka kavalaid kunstimaaklereid ja kollektsionääre. Stalinistlik realism oma üksikasjalikus olmelises tõetruuduses oli jälle hinnas ja seda üsna asiselt mõõdetavas ekvivalendis. Eesti kunst oli astunud turumajanduslikku ajajärku. Ent ligi kolmkümmend minutit kestva filmi raamistuseks on hoopis vanameistri möödunudkevadine näitus Viinistu kunstimuuseumis. Viidalepa viimase kahe aastakümne looming on rahvalikult groteskne. Väikestel õlimaalidel arenevad koomiksitaolised lavastused, kus tegelastel on seljas läinud sajandi algusaegsed pidurõivad, nägudel lihtsameelsed naeratused ja igal pildil oma veider väike olmeline faabula nagu Viidalepa enda lõpmatutel vestelugudel.

Filmis avaneb vana kunstniku suvekodu uks Kassaris, ateljeekorter Tallinna Kunstihoones ja kestvad jalutuskäigud koeraga Toompea nõlval. Eesti kunstnike maalitud ja graafikas teostatud vanalinna vaated olid sõjajärgsel paaril aastakümnel mitmetele võimaluseks teostada end professionaalselt oma erialal, täit kätt valitsevatele ideoloogilistele kaanonitele ulatamata. Praegu ringlevad samad vaated ikka veel ja neid maalitakse üha juurde. Vanalinn õlimaalil garanteerib suveniire jahtiva turisti huvi.

Tagelikult on just mäng minevikuga võtmeks Peeter Brambati filmi õnnestumisele. Ta on lasknud rääkida Viidalepal oma lugusid, näidates rääkijat vanadel radadel omatahtsi jalutamas. Õnnestunult filmi integreeritud kultuuridokumentaal, mustvalged kaadrid Ants Viidalepa ja Andres Söödi omaaegsest filmist toovad mõneks hetkeks vaataja ette ühe teise vana kunstniku hoopis teisest ajastust - Johannes Võerahansu. Õpetaja, kellelt kunagine andekas õpilane näib olevat omandanud peale ametioskuste ka mõningad talle praegu tunnuslikud käitumisjooned, nagu näiteks mahlakas arhailine kõnemaneer.

Jalutuskäigud ajas toovad Viidalepa režissööri tahtel minevikust kõige tänapäevasemasse kultuurikeskkonda Eestis. Vana kunstnik jalutab sisse Kumu fassaadist ja satub omaenese minevikku. Sõjajärgsete aastate ekspositsioonis on Lola Liiveti viiekümnendatest pärit maal "Jaanipäev" omistatud ekslikult Ants Viidalepale. See on nii koomiline stseen Viidalepa enda huumori vaimus, et vanahärra näole ilmub sügav rahulolonaeratus. Ta väidab kaamerasse vaadates mõnuga, et ei tunne sellist tööd, muuseum on ämbrisse astunud! Ja pealegi, pisut eemal on eksponeeritud koos esimese abikaasa Helvega kahasse maalitud noored pioneerikaelarättidega mudellendurid, samas Elmar Kitse, Evald Okase ja teised ajastu tegijate maalid. Ta on oma kontekstis ja ajastus, mida kuraator on teoseid valides väärtustanud. Režissööri küsimusele tema suhtest aja ja selles maalitud omaaegsete töödega vastab Viidalepp hoopis küünilise lookesega Elmar Kitsest: kui suurel Vene riigil oli tahtmist maksta väikesele Kitsele suurt raha, miks siis mitte maalida, nagu suur Vene ootas? Ehk see lugu ei olnudki ainult Kitsest?“
Kivimäe, J. (2007). Kolm kunstidokumentaali seeniorkunstnikest [P. Brambati dokumentaalfilm maalikunstnik Ants Viidalepast "Mees meistrite linnast" (AD Oculos Film, 2007). Rein Raamatu dokumentaalfilmidest "Lembit Saarts" (Raamat-Film, 2006) ja "Evi Tihemets" (Raamat-Film, 2006]. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 91-95.

Lisalugemist:
Roosna, H. (2006). Ants Viidalepp Viinistus. Hiiu Leht, 21. apr.