Avaleht » Filmiliigid

Kajaka teoreem (2014)

Dokumentaalfilmid Kestus: 37:44

Huviinfo

Filmi ideest

ERR, 2012: „Filmi idee on Matjust kummitanud juba 6 aastat - alates sellest kui ta põlise maapoisina linna filmikooli õppima asus. «Maapoisina oli linn mulle väga selline kohutav ja ebaloomulik keskkond ja ma tundsin ennast hästi halvasti, nüüd tekkis idee seda tundmust läbi kajakate väljendada,» selgitas ta.

Kuna filmitegijad ise kaameraga kõikjale ei jõua, alustasid nad konkurssi «Kajakad linnas», millega seoses kutsuvad üles inimesi kajakaid filmima, oodatud on mistahes kaameraga filmitud videopilt kajakatest linnapildis.“

ERR: dokumentalist palub inimestel kajakaid filmida. Avaldatud: 19. august 2012.
http://www.postimees.ee/944818/err-dokumentalist-palub-inimestel-kajakaid-filmida (5.05.2014).

Intervjuu Joosep Matjusega:
Kajakas tunneb inimest paremini kui vastupidi - Postimees

Filmist kriitiku pilguga

Tiina Lokk:Filosoofiline film-essee. Kujunditerikas mõtisklus sellest, mis on saanud Jonathan Livingston Merikajakast – mäletate veel seda Richard Bachi raamatut – kui vabadust ja puhtust sümboliseerivast linnust urbaniseerunud ühiskonnas... Samas on tegemist kõige puhtakujulisema loodusdokumentaaliga, kus on reinmaranliku tõetruudusega suudetud jäädvustada kajakate eluolu.“

Roman Baskin:Ei ole kindel, kas igast paranoiast tasub filmi teha!? Pealegi on linde kui õudust tekitavaid olendeid filmimaailma suured juba ülimalt mõjuvalt kasutanud… Moraal tundub siin olevat hoopis selles, et prügi tuleks prügikasti panna, aga see sõnum mahuks ka pooleminutilisse reklaamklippi!“

Eksperdid hindavad: „Kajaka teoreem“ (2013). [Tiina Lokk, Lenna Kuurmaa, Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 10, mai, lk 10.

Tiit Tuumalu: “Joosep Matjus on teinud filmi meist endist, mis sest et peategelaseks on kajakas. See on juba kõrgem pilotaaž – mitte piirduda kajaka elutsükli jäädvustusega, vaid minna siit veel edasi, anda kujutatavale filosoofiline mõõde. Mitte piirata, vaid piitsutada vaataja mõttelendu kujundlikkuse ja mitmetasandilisusega.

Kõik see näitab, et viis aastat tagasi «Vanamehe ja põdraga» huvitavalt debüteerinud ja kohe Rein Marani järeltulijaks nimetatud noorest autorist on saanud tõepoolest isikupärane filmitegija, keda pole suutnud verest välja lüüa ka nn teise filmi kompleks, rääkimata meie loodusdokumentalistika grand old man’i oi kui pikast varjust.

Niisiis, kajakas on selles filmis justkui inimese peegelpilt. Ainult et inimene ei kipu end kajakas ära tundma. Tõrjub hoopis eemale: kajakas ju kisab valjult, roojab ning on suur ja igatpidi ähvardav, tuleb ette, et ründab koguni. Unustades, et inimese enda mugavuse tõttu on see uhke lind ju merelt linna asunudki ja peab elama meie kehtestatud reeglite järgi. Kergema elu pärast. Nagu inimene isegi, ainult et maalt. /.../

Nii või naa, «Kajaka teoreem» saab hakkama peamisega – sellega, et sunnib meid ennast ja oma tegutsemist vaatama kajaka rakursist. Vaatama ülevalt alla, korra isegi alt üles. See on üsna ebamugav, tuleb tunnistada, isegi hirmutav. Ja lõpuks on lihtsalt kurb – nii kajakate kui inimese pärast.” 

Arvustuse terviktekst:
Kajakas koputab me aknale - Kultuur - Postimees.ee
Tuumalu, T. (2014). Kajakas koputab me aknale. Postimees, 5. mai, lk 14-15.

Teet Teinemaa: “Joosep Matjuse värske film „Kajaka teoreem” annab peale linnakajaka elutsükli portreteerimise ka arutlusainest, kus algab ja lõpeb loodusfilm. Film tundub ennekõike esitavat küsimuse: kui kuskil on tõesti loodusfilmi žanripiirid, siis mis laiub nende piiride taga? Mina ei puutu just ülemäära tihti loodusfilmidega kokku. Kuigi sellised personaalsed heietused pakuvad lugejale vähe, toon selle aspekti välja selgitamaks, miks võtsin erialase kompetentsi puudumisele vaatamata ette käsitleda „Kajaka teoreemi”. Julgen seda teha, sest „Kajaka teoreem” ei ole ainult loodusfilm: olgu selle tõestuseks juba teisel minutil ekraanile ilmuv linnainimese nimetu võrdkuju (Daniel Kirsipuu). /---/

„Kajaka teoreemi” sotsiaalkriitilised paralleelid on selged: siin tõttab meesterahvas tööle, seal võitleb kajakas teisega toidujäänuste pärast. Kajakapojad püüavad hüpata üle neile liiga kõrge majaääre, taamal lasevad inimesed ennast kohmakate lindudena Rotermanni kvartali kohale vinnata. Ennekõike paistab silma lindude aplus – rusikasuurused rupskid aetakse endale hetkega sisse. Aplusele järgneb armastus, millele omakorda üksi nurgas näkitsemine ja nii ringiratast edasi. Piirid inimese ja looma vahel on suhtelised, nagu kinnitab ka filmi reklaamplakat, mille kujundajaks Maido Hollo.”

Arvustuse terviktekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c4-film/kajakate-elu-kui-sotsiaalkriitika-loodusfilm-kui-ulme/
Teinemaa, T. (2014). Kajakate elu kui sotsiaalkriitika, loodusfilm kui ulme. Sirp, 9, mai, lk 8.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm