A. H. Tammsaare I (1971)

Filmis kõlanud tsitaat

„Ja ikka seisab mõni poiss, katkised püksid jalas ja nokata müts peas, kuskil õueväravas, kuulates ja läbi pulkade vahtides, ilma et isegi õieti teaks, mida ta nii väga kuulab ja vahib.“
A. H. Tammsaare. "Tõde ja õigus", I kd.

Filmi valmimisloost

„1970. aasta lõpul kõlas „Tallinnfilmi“ helisaalis laul, mida kunagi oli kuulanud Vargamäe Indrek ja mis talle oli hinge jäänud igaveseks. See oli laul elust ja maast ja millestki helisevalt nukrast.

Stuudios laulis Suure tamme laulu Marta Hansen – kirjanik Anton Hansen-Tammsaare õde: isa suust kuuldud laulu mäletab ta nii, nagu mäletas Indrek. Nüüd jäädvustati laul lindile, et ta säiliks ka tulevikule. See oli „Tallinnfilmi“ järjekordse õppefilmi esimene võttepäev. /---/

Suurt abi on saadud Tammsaare majamuuseumist A. Söödilt ja Kõrvemaa looduse uurijalt A. Marvetilt. /---/ Režissöör Peep Puks on vastamisi suure tööga, sest üldiselt on säilinud vähe dokumentaalset materjali kirjaniku sellest eluperioodist (minekuni H. Treffneri eragümnaasiumi). Seepärast püüab Peep Puks koos operaatori Mati Kasega jäädvustada praegust Vargamäed, säilinud hooneid, teid, loodust sellise pilguga, nagu võis seda näha noor Tammsaare. Režissöör ja operaator püüavad tabada romaani atmosfääri. Film ei taha seletada, millest on kirjutatud romaan, küll aga püüab anda tõuke, et vaatajal tekiks soov „Tõde ja õigust“ uuesti lugeda, ning kaasa aidata sellele, et lugejal oleks kergem seda mõista.“
Tooming, P. (1971). „Tõde ja õigus“ ning „Tallinnfilm“ [õppefilmi „Anton Hansen-Tammsaare“ võtetelt]. Noorte Hääl, 6. veebr, lk 2.

Arvamusi filmist

Ivar Kosenkranius: „Koos kirjaniku elu ja loomingu hoolika uurija Leenu Siimiskeriga on Peep Puks režissöörina, Mati Kask operaatorina ja Veljo Tormis heliloojana suutnud oma ekraanivisioonis sugestiivse poeetilise jõuga juhatada vaataja Tammsaare maailmatunnetuse esimesse ja klassiku loomingu horisondilt väga olulisse ajajärku. Nii on linale jõudnud mitte kirjaniku biograafia kahte esimest aastakümmet filmikaadreis seletav illustratsioon, isegi mitte kirjandusloolise uurimuse ekraniseering, vaid sootuks isepärane film-essee, omalaadne kirjanduslooline parafraas. Teose kõige väärtuslikumaks saavutuseks on minu meelest see, et Tammsaare lapsepõlve- ja kooliaastate retrospektsiooni tunnetusliku tuuma avab elamuslikus kaemuses just see puhang, mis „imelises tundlikkuses mõõtmatuseni“ viis ja viib. /---/

Varemtuntud fotod, dokumendid, ajalehelõiked, raamatud, kooliõpikud, kirjaniku esimeste värsside käsikiri mõtestatakse täpses ja orgaanilises kontrapunktis loodus- ja oluvõtetega kirjaniku sünnimail, tema õe lapsepõlvelaulude meeleoluga, ekraanilt kõlava sõnaga, mis on filmi mõtestuse ilmekaks komponendiks, valitud Tammsaare loomingust.

Teose sisulise mitmemõõtmelisuse, peenetundelise stiili, kunstilise väljendusrikkuse selgeks lätteks on see, et Tammsaare noorusmaad on kujutatud nagu kirjaniku enese tunnete ja mõtete taasloomise läbi. Loometöö dokumentaalseks allikmaterjaliks on ekraanil selgelt tuntavalt „Tõe ja õiguse“ paatos.“ /---/

Kokkuvõtlikult tõdeb Kosenkranius, et „pooletunnine Tammsaare-film on väärtuslik ekraaniteos, mis filmikunsti mõjusate, intensiivsete ja rikastavate vahenditega juhatab meid Tammsaare maailmatunnetusest elamuslikult osa saama. 
Kosenkranius, I. (1971). Film A. H. Tammsaarest. Sirp ja Vasar, 1. okt, lk 6.

Enn Nõu: „See siin on mu esimene filmiarvustus ja loodetavasti ka viimane. Väljakutse on aga sellist laadi, et ei suutnud ära ütelda. /---/

Peep Puksi Tammsaare-triloogiat on kergem osade kaupa vaadelda. Allikmaterjal määrab muidugi võimalused. Rikkalikult on kasutatud fotosid ja dokumente muuseumidest ja arhiividest. Filmis laulab korduvalt kirjaniku õde Marta Hansen. Tooni annab närviline võtete vaheldus: romantilised maastikud, ajaloolised dokumendid, isikud, talude interjöörid, udu- ja päikesemängud, põllud, kivid, taluvaated, jõed, inimeste grupid, sipelgad, kevadmotiivid, kaevud, kiired tekstivilksatused, kirikud. „Tõe ja õiguse“ illustratsioonid, sotsiaalne elu ajalehtede peeglis, surnuaiamuljed, majad, õpetajad ja lõpuks teekond vankriga Tartu kooli. Piltide juurde kuuluvad laulud, etteloetud tekstijupid, kirikukellad, veemulin, koraalid, kuljused, vankrilogin, koolilaulud, viiulimuusika ja kirjaniku enda tekstid. Nii pilt kui heli on närviliselt mosaiikne ja ei anna kuidagi võimalust süveneda. Isegi teksti ei jõua lugeda. Jääb mulje, et tähtsam on olnud filmi lõiketehnika kui kirjandusloolise kuulutuse edasiandmine.“ 
Nõu, E. (1990). Viis mustvalget dokumentaalfilmi eesti kirjanikest [sh Peep Puksi "A. H. Tammsaare (Vargamäe)" 1971). Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 63.

Tallinnfilmi Kunstinõukogu otsustas filmile kinnitada I grupp.

Allikas: ERA.R-1707.1.1168 Kunstinõukogu protokollid