Avaleht » Filmiliigid

Kloostriga seotud (2011)

Dokumentaalfilm Kestus: 51:00

Huviinfo

Filmist kriitiku pilguga

Tiit Tuumalu: „Vahur Laiapea on väga järjekindel, eelistades pigem poolt muna kui tühja koort – kui Petseri klooster, mille elust ta tahab filmi teda, pole sellest huvitatud, orienteerub ta ümber ja teeb filmi inimestest, kes elavad kloostri ümber.

Filmis on kolm tegelast: peategelane isa Jevgeni, kes tegutseb Varvara-nimelise väikese puukiriku preestrina, kõrvaltegelane nunn Olga, kes on ära elanud pika elu ja ootab surma, ja episoodiline tegelane Gennadi, kes seisab juba 20 aastat hommikust õhtuni Varvara kiriku seina ääres ja muudkui palvetab. Neist kahte, Jevgenit ja vilksamisi ka Gennadit, nägime juba Peeter Brambati filmis «Uus päev luuakse idakaares», mis jutustas setudest ja riigipiirist, mis jookseb läbi ajaloolise Setumaa, lõhestab pooleks koguni ühe elumaja, nii et pliit jääb ühele, ahi teisele poole piiri.

Igal juhul on tegu värvikate kujudega. Isa Jevgeni on Petseris ülipopulaarne, tahetakse, et just tema ristiks, paneks paari, mataks. Kõrvalseisvas suures kivikirikus tuleb aastas paarkümmend, Jevgenil 160 matust, rekord on viis kirstu korraga. Miks rahvas tema ümber koguneb, Laiapea ei seleta, aga pilt kõneleb enda eest – Jevgeni on lihtne ja südamlik, samas asjalik, sehkendab pidevalt ringi ega unusta keset matust juhendamast, mida ärasaatjad just parasjagu peavad tegema.

Kust ta pärit on, kust tema eesti keel, ei selgu – näikse, et oluline see autorile pole, või unustab ta selle lihtsalt ära. (Spikri korras: oma loo räägib Jevgeni ära tossamas Brambati filmis.) Mis on siis oluline? Oluline on filmi lõpetav piiblitsitaat, mis ütleb, et kui nisuiva ei lange maasse ega sure, jääb see üksi, kui aga sureb, kannab palju vilja. Seda on kerge valesti tõlgendada. Jah, see räägib ülestõusmise müsteeriumist, aga ka ligimeste teenimisest. Ja viimasest Laiapea film pajatabki. Teeb seda just nii, nagu teeb, aga peaasi, et teeb.“
Tuumalu, T. (2011). Ararati mäe otsast näeb Petseri kloostrit. Postimees,  20. dets, lk 16.

Rein Tootmaa: „Pilt ja tekst liiguvad sünkroonis ja ajasuundumuslikult: meile antakse teada, et legendi järgi loetakse Petseri kloostri algust XIV sajandi lõpust, kui seal avastatud Kamenka liivakoobastesse asunud elama vana munk isa Mark, ning et kloostri ametlikuks asutamisajaks peetakse 1743. aastat, kui kivisse raiutud Uspenski kirik. Algselt olnudki Vahur Laiapeal mõttes tõsine plaan teha film (2010. aasta seisuga 529 aastat katkematult toiminud) Petseri kloostri elust, aga ta ei saanud selleks luba. Nii otsustaski ta teha filmi isa Jevgenist ja kloostriga seotud inimestest tema kõrval, Olgast ja Gennadist.

See on esmapilgul ja peaasjalikult küll olustikulist kajastav linateos, kuid see ei ole ei igav ega meie igapäises mõistes üldsegi mitte tavaline olustik. See on elu, kus maine ja taevalik dimensioon on peaaegu ühte sulanud, teispoolsus reaalse mõõtmena siinpoolsuse kõrval. Kloostri peavärava vastas seisva Püha Usukannataja Varvara nimelise väikese puukiriku kaudu ühendatud Jevgeni, Olga kui ka Gennadi kannavad selle taju ja tundmise oma igapäevase tegemise ja olemisega veenvalt ka vaatajani. Olga on olnud varemalt nunn, aga enne seda kui ta Venemaal nunnaks pühitseti, oli ta 35 aastat Petseris meestejuuksuri ametit pidanud. „Mehele ei saand, keegi ei võtt naiseks, ja süütuks jäin ka veel,” ütleb ta punastades, 80aastase kohta erakordselt punapõselise ja tervejumelisena. Olga teab kindlalt, et keha küll sureb ära, aga hing jääb elama ja et ka seal antakse nii tööd kui süüa.

Varvara kiriku juures juba üle 20 aasta hommikust õhtuni näoga kloostri poole katkematult palvetav Odessast pärit Gennadi teab, et maailm püsibki tänu palvele ja kui palve jääb nõrgaks, siis maailm hukkub.

Kõige eredam kuju on muidugi aga isa Jevgeni, kes seal juba üle 30 aasta oma kogudust teenib. Jevgeni on mees, kes saaks hakkama iga töö ja asjaga. oma jumalasulase tööd teeb ta samasuguse asjalikkusega (ning ilma võltshärduseta, nagu me seda luterlike kirikuteenrite juures paraku nägema oleme harjunud) nagu iga puusepp, rätsep või lihtsalt sepp – kui meister. Ei ole vahet, kas tegemist on nn taevaste või maiste asjadega, isa Jevgeni silmis on need üks ja sama olemine ja tegemine. Surnuaial enne kirstu kaanetamist ja lahkunu haudalaskmist ütleb ta minejale kaasa sõnad „Palveta seal meie eest ka!” ning viskab peoga mulda juba kirstukaane alla, maist mulda teispoolsusse kaasa, mis on siis ilmselt vene õigeusu komme märgistamaks maise ja taevaliku ühtekuuluvust. Sama teeb ta hiljem kirikus kahe surnud naisega kirstus enne nende kalmistule viimist. Nii et ei ole ilmselt suuremat vahet, kus seda tehakse; peamine, et muld kirstuga teispoolsusse kaasa ja kolm korda sõnad peale: „Issanda päralt on maa ja selle täius, kõik maailm ja kõik, kes seal elavad”. Ning siis – ega aeg ole raiskamiseks – kohe kõrvalseisvatele meestele: „Kõik, kaas peale!” („Vsjoo, vsjoo, krõšku!”).“ /---/

Loe artikli tervikteksti:
Tootmaa, R. (2012). Jumalasulane, Maa ja taeva ligindaja. Sirp, 20. jaan, lk 28.
Jumalasulane, Maa ja Taeva ligindaja - Sirp

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm