Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: „Pean tunnistama, et olen parasjagu kimpus. Vahur Laiapea portreefilm Galina Grossmannist mulle meeldis, see oli täielik tervik, kuid ma ei oska seda žanreerida. Esimesena kipub pähe „dokumentaalkomöödia”, siis „komöödiadokumentaal”, kuigi ma tean, et rahvusvaheliselt aktsepteeritud ligikaudu paarikümnest komöödia- ja kümmekonnast dokumentaalfilmide žanrinimetuste loetelust selliseid ei leia. Enne otsustamist  tuleks vastata küsimusele, kas see on päris- või libadokumentaal, nõndanimetatud mockumentary?

Või siis liigitada nähtu hoopis portreekometiks? Enne vaatamist oli mul Grossmanni nimi kaunis passiivselt kuskil kukla taga peidus, ma ühendasin selle šarlataansusega, mida meie liberaalne ja demokraatlik ühiskond ju igatpidi soosib. Laiapea ei kummutanud mu ettesuhtumist, kuid ei pakkunud sellele ka tuge. Filmi  autor on vältinud hinnanguid, on jätnud selle vaatajale – eks otsustage ise, mina ei hakka teile näpuga näitama! Ühelt poolt tundub see oma käte puhtakspesemisena, teiselt poolt jällegi oskusliku noateral kõndimisena: võti on visatud õhku ja jäetud sinna rippuma. Veidike avab ehk autoripositsiooni animatehnikas proloog, kus üksik minikleidis kaunitar raiub pisikesel kollasel palmisaarel rokkida, taustatiitrina jookseb abrakadabrasõna „lipoliitika”. See tundub reklaami paroodiana, kuigi ma ei ole juhtunud sellist reklaamklippi nägema.

Aga ehk polegi paroodia, ehk on pärisreklaam, ainult et asi on tõstetud ühest kontekstist teise – reklaaminurgast teleekraanil filmi etteotsa – ja paugupealt on muutunud sõnumi sisugi. Kuid mida tähendab lipoliitika? Võttis tükk aega, enne kui tabasin, et tegemist on tapitatud liitsõnaga: lipo tähendab rasva ning poliitika teadagi mida. Filmist selgubki, et bioloogiateaduste  (just teaduste!) doktor Galina Grossmann on suur spetsialist rasvanduse ja bioenergeetilise liftingu alal, tema võib lüüa sureliku hambad sädelema, kergitada büsti ahvatlevaks ja, mis peamine, ta võib vabastada põrmulise vananemise suunitlusest. Pildiliselt jutustab film siiski ainult Grossmanni hobidest: naine on lisaks lipoliitiku ametile veel helilooja, maalija, tantsija, luuletaja ja muidu heategija, tema tegevus pakkus mulle ainult nalja. Heasüdamlikku nalja, mitte tigedat väljanaermist või parastamist. Film on peatükitatud päevikuks: esimesel päeval maalib Grossmann meie tsivilisatsiooni kõige tähtsamat persooni Jeesus Kristust, järgmistel kirjutab temast ooperit, siis harjutab oma kirjutatud aariaid, kuuendal päeval harjutatakse esinemist ning seitsmendal kantakse ooper ette hooldekodus.

Ja kus viibib Jeesus? Eestimaal, lausa kivi otsas, teda on näinud nii Maali kui Madis. Ma pole folklorist, pead ei või just anda, kuid minu meelest meie rahvaluules seesugust artefakti ei ole. Ometi pakub Grossmann seda filmis just folkloori pähe. Jeesusega võib igaüks teha, mida soovib, kuid kas on õige pakkuda rahvaluule pähe omaloomingut? Täie aruga inimesele me sellist asja ei andestaks, eks ole? Kuid teiselt poolt on päris hea, kui meie folklooriga tegelevad  ka inimesed, kes ei ole sajaprotsendilised eestlased. Mäletame, et Sigmund Freud avastas „Kalevipojas” (mis on küll küsitavalt folkloorne) imeliku kosilaste käimise järjekorra ning viimaks Salme enneolematu valiku (Tähe!), usun, et muulased leiaksid meie rahvaluules muudki tähelepandavat, millega me ise oleme nõnda harjunud, et ei märkagi. Grossmann eksponeerib oma maale Grossmanni keskuse ooperisalongis, kindlasti oleks  õige näidata neid ka Viljandi naivismikeskuses.

Kahju, et ei ole naiivmuusika, naiivtantsu ja naiivpoeesia keskusi, needki võiksid Grossmanni toodangu abil oma kollektsiooni suurendada. Kujutav kunst pole ammu enam manuaalne tegevus. Me näeme filmis, et Grossmann ei oska pintslit peos hoida. Võib-olla ei pea muusikagi enam väljenduma helides, koreograafia kehaliigutustes, sest neilgi aladel pole Grossmann režissöör Laiapea esituses just kõige suurem spetsialist. Kas ma olen irooniline? Teiselt poolt on Laiapea meile näidanud tugevat, sõltumatut isiksust, kellele külakoerte haukumine korda ei lähe. Mida Vahur Laiapea on tahtnud öelda? Las ullike ullitab! Ta on süüdimatu ega tee kellelegi kahju? Jah, hooldekodus ooperit lavastades, maale ja tantse vihtudes, oma altarimaale eksponeerides küll. Aga bioenergeetilist liftingut pakkudes? Aga  inimesi noorendades, nende rinnapartiisid vormides? Kuidas jääb nendega? Kas aktsepteerime ka naiivmeditsiini, mille viljeleja kõrget honorari küsib?“

Remsu, O. (2009). Ülesvõetud süüdimatus. Sirp, 18. sept, lk 16.

Kalle Mälberg: „Vahur on dokumentalist kultuuriantropoloogi silmavaatega. Mustlased, liivlased, pidalitõbised ja vaimupuudega iluduskuningannad, omaette pühendunud ja peavoolust kõrvale astujad. /---/

Vahur Laiapea filmis „Doktor Grossmanni jumalate maa” näeme lõputut huugamist Jeesuse väidetavast käigust mingi Eestimaa kivi otsa. Seda kivi maalitakse, väites, et Tiit Pääsuke olevat nii õpetanud. Sellest kivist lauldakse vanadekodus jubedal viisil. Ikka samast hämarast asjast püüab vananev, aga hoolikalt musta kangaga taljesse töödeldud, mingitud ja värvitud, kerge venejuudi aktsendiga daam, kange taljega pööritades, pühadust toota. Vahur vaatleb ja jälgib heasoovlikult seda janditamist. Kus oht, seal pääsemine — meelerahu igavikus! Aitab ehk Vahur tehnokraati, pöörasusest hullunud digiterroristi — peatusega tulle jääva lõpmatuse man? Me ei tea ega näe seda. Küsisin Vahurilt. Aga ta ei ütle — diagnoos on saladus! Jumala ja piibli teemad ning kirikuvaated on Vahuri filmides sagedased: pidalitõbilas, Krimmis, Galina Grossmanni loos, emaga kõrvuti käies, Ericu tule keskendumisponnistusi jälgides. /---/

Vahur Laiapea on unustatud inimeste, äärepealsete teemade ja isevärki mõttemaailmade pildile toomise meister. Ent tema filmideks kujundatud allhoovustest võib kunati (st kuidas kunagi) saada peavool — pange tähele! Märgakem, kuis Eestimaa suvi veeretab rahva linnast eemale. Tarbimisorgiast hullunud linn oksendab oma sisikonna välja ning festivaalitsev publik tormab ühelt folkimiselt märsside lohisedes teisele. Seepärast ennustan, et Vahuri filmid ja tema teemad, mis täna võivad tunduda kuidagi kauged ja mittepopid, isegi õõvastavad, võivad ülehomme peavoolus kihutava moepubliku poolt jalge alla tallatud saada.“ /---/

Arvustuse täistekst:
tuuletul minestusjärvel rulluvat lainet püüdes - Teater ...
Mälberg, K. (2010). Tuuletul minestusjärvel rulluvat lainet püüdes [Vahur Laiapea dokumentaalfilmid "Arnold Rüütel. Lõpetamata lause" (2006), "Teisel pool pidalitõbe" (2006), "Film minu emast" (2007), "Ilusad inimesed" (2008), "Krimmi õpetaja" (2009), "Eric. Tule laps" (2009) ja "Doktor Grossmanni jumalate maa" (2009)]. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 90-98, ill.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm