Charikari tüdrukud (2011)

Autor filmi saamisloost

 Vahur Laiapea: „Mul on Afganistaniga mingi asi ajada. See ei ole minu jaoks riik paljude reas. 1979. aasta kevadel oli Nõukogude armeel mind vaja, minul teda mitte. Olin 18-aastane pooleaastase tütre isa ja otsisin meeleheitlikult võimalust ajateenistusest eemale hoida. Paljud poisid, kes sel aastal aega teenima läksid, saadeti Afganistani.

Elasime kilomeetri kaugusel Tartu sõjakomissariaadist. Ühel ööl tagusid komissarid meie korteri uksele ja nõudsid sisselaskmist. Olime hiirvaiksed ja lootsime kogu hingest, et tütrekene üles ei ärka ja nutma ei hakka. Ei ärganud – tubli tüdruk. Järgmisel hommikul läksin oma vastloodud perega paariks nädalaks maapakku. Nõukogude armeega mul vahekorda ei tekkinudki.

2004. aastal käisin Eesti kaitseväele välja mõtte teha film Afganistanist naasvatest Eesti kaitseväelastest. Filmi aluseks pakkusin psühhodraamat: mehed oleksid rääkinud oma sõdurilugusid ja neid ka üksteisele tagasi mänginud. Film ja teraapia korraga. Olin seda meetodit psühho-draama juhendaja Aivar Simmermanni abiga kasutanud vaimupuudega noortest rääkivat filmi tehes. Kaitseväe suhtekorraldajad vastasid minu koostööettepanekule viisakalt ja konkreetselt: Eesti kaitseväelased mingit teraapiat ei vaja, nad on hea vaimse tervise juures ka pärast Afganistanist naasmist.

2006. aasta kevadel võtsin tee äärest auto peale veidi napsuse hääletaja, kes kümne minuti jooksul rääkis mulle oma Afganistani-loo. 1980. aastal ajateenistusse võetud Eesti poiss jõudis varsti Nõukogude soldatina Afganistani sõtta. Külades, mis tuli ära võtta, ei jäetud ellu ühtegi inimest – ei naisi ega lapsi. Poole aasta pärast sai ta haavata. Saadeti Leningradi ravile ja anti võimalus pärast ravi koju minna. Ta valis ikkagi Afganistani, sest mingi asi oli jäänud seal lõpuni ajamata. Hukkunud relvavendade eest tuli kätte maksta. Ta rääkis sellest ise, mina ei torkinud teda tagant. Küsisin, kas võiksin tema mälestustest filmi teha. Mõne aja pärast läksime Peeter Simmiga talle külla, et filmi mõtet edasi arutada. Mees keeldus filmimisest. Tema naine rääkis meile, et ärkab tihti öösiti mehe karjumise peale. Sõda ei olnud Afganistani maha jäänud.

Mõte Afganistanist või Afganistanis filmi tegemisest ootas oma aega, ja ootas selle ära. 21. oktoobri varahommikul maandume koos Jaan Tõnissoni instituudi projektijuhi Maari Rossiga Kabuli lennuväljal ja ma näen esimest korda maad, mis mulle rahu ei anna. Meie võõrustajaks on Rootsi Afganistani komitee – organisatsioon, mis on siin arenguprojekte ellu viinud 1980. aastate algusest alates ja mis tekkis Rootsis kodanikuprotestina Nõukogude Liidu Afganistani-invasiooni vastu. Maari on siin juba teist korda, ajab Eesti-Afganistani sõpruskoolide asja. Kümnel Eesti koolil on Afganistanis sõpruskool, viimasena lisandus Parwani provintsi Charikari linna tütarlastekool, kust minagi loodan oma filmi jaoks põhja leida.
/---/

Laupäeval läheme esimest korda Charikari, et sealse kooliga tutvuda. Sõidame koos kooli haldava Aschiana-nimelise MTÜ ülemuse Nazariga. Aschiana tähendab dari keeles „pesa” ja see organisatsioon hoiab elus suurt hulka koole. Sõidame pisibussiga, millel rool paremal pool. Hiljem saan teada, et parempoolse rooliga autod on sisse toodud Pakistanist. Afganistanis ei taha ükski juht teise auto sabas sõita ja seepärast tegelevad kõik üheaegselt möödasõitmisega. Kuivõrd maanteed on autosid tihedalt täis, tagab see nii juhile kui ka kaassõitjatele püsiva adrenaliinivoo. Istun juhi kõrval ja püüan teda aidata – kuivõrd näen vasakul istujana paremini, millal möödasõitu alustada, viibutan käega, kui võib gaasi põhja lükata. Jõuame elusana kohale.

Charikari tütarlastekool asub umbes 70 kilomeetrit Kabulist põhjas. Siin õpib kahes vahetuses umbes 120 eriti vaestest peredest pärit 12–18-aastast tüdrukut, kes pole saanud õigel ajal kooliteed alustada ja keda nüüd kiirendatud korras järele aidatakse. Kõik lapsed õpivad viiendas klassis, teisi astmeid koolis praegu ei ole. Kool asub paarisajal ruutmeetril müüride vahel ja meenutab esimesel hetkel veidi nunnakloostrit. Pean silmas arhitektuuri, mitte tüdrukuid. Esimene tutvus õpilastega. Meiega on 52-aastane tõlk Sima, kes räägib head inglise keelt. Maari tutvustab meid õpilastele ja räägib Eesti sõpruskoolist, Tallinna tehnikagümnaasiumist. Kas küsimusi on? On ikka – igas klassis tõuseb püsti kaks või kolm tütarlast, kes esitavad külalistele vurinal nimekirja asjadest, mida koolil vaja on. Esimeses järjekorras loodavad nad saada klassidesse toole ja laudu – praegu istuvad kõik lapsed põrandal. Ehk on kooli 27-aastane direktriss Nasima tüdrukute sõnavõtte veidi suunanud. No mis siis, kui ongi. Maari lubab toolide ja laudade asja uurida. Seekordse külaskäigu lõpus saab ta koolile üle anda Eestist saadetud arvutid ja õmblusmasinad. See juhtub meie viimasel Charikari päeval, mil kool tähistab suure peoga filmimise lõpetamist.“ /---/

Artikli terviktekst:
Charikari kooli tüdrukud – Afganistani tulevik? - Eesti ...
Laiapea, V. (2010). Charikari kooli tüdrukud – Afganistani tulevik? Eesti Päevaleht, 12. nov.

Arvamusi filmist

 Kaarel Kressa: „Need afgaanid ise, keda meie kaitseväelased kaitsevad ja abitöötajad abistavad, on eestikeelses ruumis näotud ja nimetud tegelased, kes sõjakas narkoriigis mingeid hõimuasju ajavad. Ühe erandina toob afgaani tsiviilisiku eestlasele lähemale Õnne Pärli „Kabuli päevik”, oma panuse annab ka Vahur Laiapea esmaspäeval esilinastunud dokfilm „Charikari tüdrukud”. Kahe nädala jooksul ülesvõetud materjalist kokkulõigatud paarikümneminutiline filmike ei pretendeeri muule kui anda natukeseks nägu ja hääl inimestele, kelle saatust eestlaste tegevus mõjutab.
/---/

Murelikumad vasakpoolsed arvamusliidrid võivad siinkohal küüniliselt muiata, et riigis, kus ministri mainet kahjustab rohkem natsikurjategija pildi mahavõtmine kui ülespanemine, peaksid sõjavastase argumendina mõjuma pigem „Charikari tüdrukud” kui paljastavad kaadrid lahingutegevusest või sõjakuritegudest. Ehk – rahulolematud hääled võivad tõusta siis, kui netikommentaator saab teada, et maksumaksjate rahaga ei toetata üksnes murjanite nottimist, vaid ka nende abistamist. See pole siiski usutav – kui isegi missioonisõduritel psühholoogilisi kaebusi ei esine, on Eestis sõjavastaseid massimeeleavaldusi ette kujutada sama raske kui tagasi pöörduvaid sõdureid paraadil tervitavaid rahvahulki.

Tunnistan, et minus kipuvad Laiapea kaadrid jalgrattaga afgaani neiust tekitama pigem liigutust, millel on paraku üsna troostitu foon.“ /---/

Artikli terviktekst:
Sõjakas kõrberiik läbi humanitaarse kaamerasilma - Eesti ...
Kressa, K. (2011). Sõjakas kõrberiik läbi humanitaarse kaamerasilma. Eesti Päevaleht,  26. sept. lk 15.

Sigrid Saarep: „Film ei jäta ükskõikseks, kuid ääretult empaatilise vaatleja Laiapea seni parimad teosed on ikkagi valminud maailma mastaabis marginaalses Eestis. Siinne täiskasvanud ja  keskmisest haritum vaataja mingit uut või erilist teavet Afganistani ja sealse elu kohta „Charikari tüdrukutest” ilmselt ei saa, küll tasub filmi levitada kooliharidusvõrgus. Terrorism ja moonipõllud on üks raske lugu, aga üks hea lugu on see, et Eesti toetab Charikari tütarlastekooli ja teisigi koole õppevahendite ja tehnikaga.“

Artikli terviktekst:
Kui ainus varandus on kana või jalgratas - Sirp
Saarep, S. (2011). Kui ainus varandus on kana või jalgratas. Sirp, 7. okt, lk 19.

Elu pärast filmi

Katke intervjuust Vahur Laiapeaga 2015:

Mis sai Savijast, kes „Charikari tüdrukutes” jalgrattaga sõitis?

Eelmisel korral Afganistanis käies kohtusin uuesti MTÜ esindajaga, kes pidas üleval ka Charikari kooli. Kuna raha sai otsa, siis see kool varsti pärast filmi valmissaamist likvideeriti.

Küsisin, mis võib olla saanud Savijast, kes siis oli 12-aastane, nüüd 16–17. Et kas ta sõidab veel jalgrattaga? See on välistatud, et ta noore täiskasvanud naisena võiks veel seda teha.

Mis on neist tüdrukutest saanud, ei tea keegi, tuleb loota, et nad on elu ja tervise juures, on mehele läinud ja võib-olla juba kasvatavad lapsi.

Kressa, K. (2015). Afganistani ooteaeg enne Talibani tuekut [intervjuu Vahur Laiapeaga filmidest "Afganistani projekt", "Charikari tüdrukud" ja „Mesipuu poole“]. Eesti Päevaleht, 26. veebr, lk 14.