Avaleht » Filmiliigid

Lendurid koduteel (2014)

Triloogia MEESTE MAAILM 2. film

Animafilm Kestus: 16:05

Huviinfo

Triloogia "Meeste maailm"

“Tuukrid vihmas” (2009) ja “Lendurid koduteel” (2014) on Pärnade MEESTE MAAILMA triloogia 1. ja 2. film.

Liivast lendurid 

Intervjuu Olga ja Priit Pärnaga

Abielupaar Priit ja Olga Pärn sai juunis [2014 - toim] valmis oma neljanda koostööfilmi „Lendurid koduteel”. Eesti publik näeb seda septembris. 16minutine film, mille on tootnud koos Eesti Joonisfilm ja Kanada legendaarne NFB (The National Film Board of Canada), on tehnika, loo ja esteetika poolest täiesti uudne. „Me tahtsime visata kivi seisvasse vette,” põhjendab Priit Pärn piire kompavat animatsiooni.

Andra Teede: Kas te käite filmiga reisimas kaasas ja kuulate saali reaktsiooni? Kui tähtis on tagasiside?

Priit Pärn: Oluline on täissaali reaktsioon. Kui keegi tuleb niisama juurde ja ütleb midagi, siis see on nagu nii ja naa. Tähtis on just, kuidas hingab täissaal. Kui kümme inimest vaatab saalis filmi, siis ei teki seda kahinat või hingamist õige koha peal isegi siis, kui nad väga profid on. Ma arvan, et kui oled nii kaua olnud selle asja sees, siis oskad päris hästi ka ilma reaktsiooni kuulamata hinnata, kuidas valminud film on. Selle filmiga me oleme rahul.

Olga Pärn: Näiteks filmi „Elu ilma Gabriella Ferrita” (Priit ja Olga Pärn, 2008) vaatasime me koos mitmetes saalides ja maailma erinevates osades, aga kõige paremini reageeris vist Tartus Eesti Üliõpilaste Seltsi publik. Saal oli täis ja reageeriti kõige väiksematele detailidele filmis. Priidul on õigus: palju oleneb sellest, millised inimesed filmi vaatavad, ja nende silmade kaudu näed ka ise erinevaid tõlgendusi.

Lendurid koduteel” on tehtud teile uudses tehnikas. Tänate tiitrites Piusa liiva. Kuidas töö liivaga käis?

Priit: Liivaanimatsioon on klassikaline tehnika, kus alt valgustatud klaasi peale moodustatakse liivast tumedam kujund. Olga võib sellisel moel järele teha suvalise Rembrandti gravüüri või mustvalge foto üks ühele. Enamasti on aga liivaanimatsioonides kohmakad siluetjad kujundid. Alguses oligi nii mõeldud, et Olga teeb klassikalise liivaanimatsiooni oma oskusi kasutades. Ühel hetkel oli aga selge, et selles loos on nii palju väikeseid detaile, et klassikaliselt on neid liivaga väga raske teha, pealegi oleks see tohutult aega võtnud.

Olga: Tegelikult oli niimoodi, et mängu tuli meie poeg Märt Rudolf. Alguses ta oli kõhus ja me arvasime, et saame teha kodus mingi väikese kaliibriga filmi. Liivaanimatsioon on tehnika, mida saab teha ilma stuudiota. Põhimõtteliselt oligi meil alguses idee pigem sellise väikese filmi tegemiseks.

Priit: Plaan oli kuus minutit ja tegelikult kogu eelarve tehti selle jaoks ja nii jäigi.

Olga: See oli hoopis teine lugu, seal ei olnud mingeid piloote. Asi oli aga selles, et viimased kuud enne sünnitust ei saanud ma tööd teha, sest mu käed surid ära. Seejärel tuli aastane paus. Kui me filmiga uuesti tegelema hakkasime, ei tundunud kogu asi meile enam huvitav ja võtsime täiesti uue loo. Idee allikas oli üks ammu tehtud Priidu söejoonistus kolmest lendurist kohvritega. Rääkisime omavahel ja ühe õhtuga sai selgeks, et just sellist lugu me tahamegi teha.

Priit: Veel detailidest. Keegi pole varem nii liivaanimatsiooni teinud, et seal on ka joon, mis on samuti liivaga tehtud. Kogu tulemus on sajaprotsendiliselt liivaanimatsioon. Lihtsustatult oli asi nii: mina joonistasin joonkujutise altvalgustatud klaasil väga õhukesse liivakihti, tulemuseks hele joon tumedal taustal. Siis keerasime selle kujundi arvutis negatiivi – tume joon heledal taustal. Edasi tegi Olga jämedast liivast minu kujundite sisse tonaalsused ning tulemused panime arvutis kokku.

Protsessi tegi keeruliseks see, et minu õhuke liivakiht ei andnud heledale joonele mitte musta, vaid halli tausta ning hall on ka negatiivis hall. Paksema liivakihi puhul aga valgub joon liiva täis. Võttis aega, kuni leidsime arvutis õiged trikid, mis andsid ilusa tumeda joone heledal taustal. Lõplik tulemus näeb välja nagu ofort ja akvatinta, kohati nagu kuivnõel ja akvatinta. Meil mõlemal on sügavtrükitaust. Olga lõpetas Minski kunstiakadeemia spetsialiseerumisega ofordile ja mina tegelesin 1980. ja 1990. aastatel väga põhjalikult sügavtrükiga.

Kõik see värk on mõeldamatu ilma arvutita, aga filmitegijad, kes harrastavad liivaanimatsiooni või sellega sarnaseid kaameraaluseid „elavaid” tehnikaid, kardavad arvutit.

Olga: See tehnoloogia on täiesti unikaalne. Absoluutselt mitte keegi maailmas ei ole sellist asja veel teinud ja sellepärast võttis timmimine aega. Isegi Piusa liiv, mida me kasutasime, on väga eriline. Me olime õnneseened, sest Priidu teine poeg Mihkel töötas siis klaasipuhujana, tegi klaasist liivakellasid. Me rääkisime, et teeme sellist filmi, ja Mihkel tõi meile liivakelladest üle jäänud liiva, millega me hakkasime proovima. Ja tuligi välja, et see on ainuke viis see idee realiseerida.

Eestis on mitmeid võimsaid loometandemeid, kes on ka abielupaar. Milline on teie tööprotsess?

Priit: Meil on tööjaotus, mida näeb tiitritest. Mina teen stsenaariumi ja joonistan joonega, aga lõplik pilt tuleb nii, et me istume monitori ees, paneme kokku, pakume ja timmime. On raske öelda, kes pakkus, et all vasakus nurgas peab olema üks tume laik. Montaaž ja helitegemise juhendamine on meil tiimitöö. Käsikiri on minu rida, mul on sel alal piisavalt kogemusi. See lugu oli mul kümne sekundiga peas valmis, aga siis tuli hakata otsima nüansse. Suur lugu on selgroog, aga seda tuleb hakata lihaga katma, kuni tulevad lõplikud ideed, mis on puhtvisuaalsed: kas taevas läheb tumedamaks ülevalt või alt jne.

Olga: Priit on maailma parim stsenarist.

Priit: „Elu ilma Gabriella Ferrita” on 44 minutit pikk ja seal on tohutult paralleellugusid: selle stsenaariumi tegin kümne kuuga. Kui ma enne Olgat filme tegin, rääkisin uut lugu kõigile, kes vastu tulid. Mitte niivõrd selleks, et nende arvamust kuulda, vaid selleks, et proovida, kas ma suudan piisavalt huvi äratada, ja seega loota, et sellest ideest võib ka film tulla. Rääkides saab kõige paremini aru, milline koht sul endal hämar on, ja kui mitmed kuulajad paluvad ühe ja sama koha peal täpsustamist, tuleb asi ka endale rohkem selgeks teha. Kui sul on koostööpartner, kes on täielikult samal lainel, siis on koostöö stsenaariumi tasemel väga viljakas. Meil ei ole sellist asja, et ei või öelda, kui on mingi jama. Me ei pea omavahel suheldes siidkindaid kandma. Tudengile ei saa öelda, et on jama, vaid pead ta juhtima sinna, kus ta ise hakkab sellest aru saama.

Olga: Meie esteetilised ettekujutused sellest, millise pildi me tahame ekraanil saavutada, on väga sarnased.

Priit: „Gabriella” puhul öeldi, et see erineb väga palju minu varasematest töödest. Seda seepärast, et Olga on väga hea arvutispets. „Karl ja Marilyn” (2003) oli esimene minu film, mis värviti arvutis, aga minu teadmised arvuti võimalustest olid siis nullilähedased. „Gabriella” oli esimene film, kus saime sellise visuaalse tulemuse, mis meid täielikult rahuldas. Tselluloidianimatsiooni visuaalne mängumaa oli väga piiratud. Arvutiajastul on piiranguteks oskused, motivatsioon ja aeg.

Mida sümboliseerib alasti naine Pärna filmides? Kui teie filme palju vaadata, jääb see siin ja seal silma.

Priit: Ma ütleks kõigepealt seda, et minu filmides ei sümboliseeri mitte ükski asi mitte midagi. Mina räägin lugusid ja see on loo osa. Alasti naine on naine ilma riieteta. On mitu põhjust, miks ta on alasti. Alasti mõjub ta erootilisemalt. Kui panen ta riidesse, siis seostub ta alati mingi ajastu, mingi konkreetse ajahetkega, sotsiaalse staatusega. Alasti inimene on nendest lisanditest prii.

Aga iga konkreetse alasti naise kohta tuleks küsida eraldi.

Filmis „Lendurid koduteel” on alastust ilmselgelt kõige rohkem, rääkimata seksistseenidest. Milleks seks?

Priit: Kas oleks kujutletav, et nende stseenide asemel näidataks seal kui mitte just tuules liikuvat kardinat, aga näiteks pilvede ja puuokste liikumist. See film ei oleks see. Ta jääks liiga nõrgaks. Kui filmitegija, eriti animatsioonis, ütleb, et see on tegelaste unelm ja ettekujutus, siis pärast ütlemist see tähendabki ainult seda. Nii et hea meelega ei tahaks ma anda mingeid selgitusi, kas on unelm, mälestus või ei ole. Animatsioon jätab võimaluse mõelda nii ja naa. „Lendurid koduteel” nagu ka „Tuukrid vihmas” (Priit ja Olga Pärn, 2010) on film meeste maailmast. On mehed ja neil on mingi tegevus. Millegipärast on nad koos, ilma naisteta, ning millest nad siis mõtlevad? Mida kauem nad üksi on, mida tugevam on see meeste seltskond, seda konkreetsemalt jooksevad nende mõtted ühte teatud punkti kokku. Kas on võimalik oma mõtteid kontrollida ja tsenseerida ning mõelda sellest, kuidas kardin lehvib tuules? Vist ei. Seeläbi jõudsimegi sinna, et me teeme nii nagu on.

Olga: See film on üksindusest.

Priit: Meeste üksindusest. Jällegi meeste maailm. Me tahame teha ka kolmanda filmi meestest, aga meil ei ole veel mitte mingit ideed, see peab tulema ise.

Olga: Vaatajalt peab küsima, kuidas ta sellest filmist aru s igaüks saab konstrueerida oma versiooni. Priit kontrollib ehitamise moodust ja võimalikke variante, aga lõpuks on oluline ikkagi see, kuidas vaataja nähtut loeb.

Priit: See plats ei tohi olla väga suur.

Olga: Meil on muidugi olemas konkreetne versioon.

Priit: Filmitegemine on tegelikult vaatajaga manipuleerimine: ma pean teda suunama ja ette nägema, mida ta mõtlema hakkab. Kõnealuses filmis on esimesel ööl brutaalne seks. Võib-olla peaks see natuke lühem olema, aga ei, me näitame just nii kaua. Kui nüüd vaataja näeb, et tuleb teine öö, korduvad loosivõtmise stseenid ja ta eeldab, et tuleb seesama, aga siis äkitselt tuleb hoopis totaalselt midagi muud. Ja kolmas öö jällegi. See on tegija ajutöö: sa ei tohi jääda samale tasemele, korrata sedasama. Vaatajat peab üllatama ja ta ei tohi ette teada, mis tuleb.

Lendurites” ja „Tuukrites”, viimases kahes filmis, on hakanud tegelaste näod muutuma. Pole enam pärnalikku veidrust, figuurid on realistlikumad.

Priit: Jah, nad pidid olema. Lugu paneb ikkagi paika visuaali, millised on tüübid. Kui tegelased teha väga karikatuursed, siis nad peavad ka liikuma teistmoodi, ja sellest ka need realistlikumad näod. „Lendurites” on palju suuri plaane. Lendurid on persoonid, aga väga sarnased. Kui meil oleks olnud Ameerika tootja, oleks kindlasti nõutud, et üks mees olgu pikk, teine lühike, et neid selgemini eristada. Seda oleks väga lihtne teha, aga see ei ole meie tee. Me oleme teadlikult teinud nii, et kui kolm meest koos seisavad, on nad erinevad, aga ei teki kohe mõistmist, kes on Kaarel ja kes Jüri.

Olga: Nad on ikkagi lendurid.

Priit: Kusjuures ma ei töötanud kogu filmi jooksul välja täpset malli, kuidas neid nägusid joonistada. Nad muutuvad kogu aeg, aga vaataja võtab neid ikkagi kolme persoonina.

Palju on kirjutatud sellest, kuidas Pärna filmide nõukogudeaegne absurd toimis varjupaigana reaalse elu absurdi eest.

Priit: Mina olen enda jaoks selgeks mõelnud selle, et minu filmidel ei ole mingit sõnumit. Film ise on sõnum. Nõukogudeaegne sõnum oli see, et keegi tegi sellesama süsteemi raha kasutades filmi, mis näitas, et kuskil on keegi, kes mõtleb teistmoodi. Totalitaarses süsteemis peavad kõik mõtlema nii nagu peab.

Olga: Ja joonistama nii nagu peab.

Priit: Rääkimata sellest. Kui teed täiesti absurdset jura, siis see on nagu vitamiin. Vaatad, et mingi lootus on, keegi suutis teha. Sama oli minu karikatuuridega, kui neid avaldada õnnestus. Minu nõukogudeaegsete filmide kohta on palju kirjutatud, aga nõukogudejärgsete filmide kohta peaaegu üldse mitte. Noored kirjutajad Eestis lahkavad samuti meelsasti vana loomingut, sest see on selgem: tahtmise korral saab läheneda must-valgelt. Hilisemaga peab mõtlema, mis see on. Teiselt poolt on Eesti kunstimaailm küllaltki klannikeskne: kui kolmekümnene autor hakkab analüüsima või kiitma kedagi, kes ei kuulu tema klanni, siis reedab ta oma sõbra, kes kuulub. Klassikud, kas või maalikunstnikud, on suurelt osalt veel elus ja toimetavad, aga neist ei kirjutata midagi. Nad on kuskil. Mina oleksin ehk ka pidanud vaikselt tagasi tõmbuma, aga ma teen filme edasi ja võib-olla see ärritab mõnda. Teine asi puudutab animatsiooni kui sellist: parim näide suhtumise kohta on ehk see, et „Eesti film 100” tohutud juubeldused möödusid nii, nagu Eesti animatsiooni ei olekski olemas. Väljastpoolt vaadates on aga Eestis ainult animatsioon. Kulisside taga taandub kõik sellele, et käib äge võitlus väikese raha pärast.

Te olete nii tunnustatud, et võiksite töötada mujal maailmas. Milleks siis Eestisse jääda?

Olga: Näiteks Prantsusmaal on muidugi palju rohkem raha, aga isegi viieminutine film peab saama toetust minimaalselt kolmest allikast, kusjuures kaks tükki on tavaliselt telejaamad. See kehtib isegi siis, kui üks telekanal on Arte. Aga kui televisioon on mängus, tahavad nad oma kontrolli all hoida su tulemust ja see on tsensuur.

Priit: Kui televisioon paneb raha alla, siis seab ta reeglid. Ei „Gabriellat”, rääkimata „Lenduritest” ei oleks ilmselt saanud teha meist ei lääne ega ida pool. Võiks öelda nii: hetkel on Eesti veel parim paik sõltumatu lühianimafilmi tegemiseks. Aga me ei tea, mis saab homme. Mis „Lendurite” erootikat puudutab, siis tegime seda mõnuga, et visata kivi seisvasse vette. Lastefilme on tohutult, aga ka kõik täiskasvanute animatsioonid on natuke lastefilmid, puuduvad kõik teravad nurgad. Domineerivad „õiged” teemad. Kui film on sellest, kuidas naisterahvaid ahistatakse või kuidas pagulasi taga kiusatakse, siis tagab see juba automaatselt kuskilt mingi diplomi ikka. Selline film nagu „Lendurid” jagab inimesed kaheks: osal läheb teatud stseene nähes aju blokki. Isegi „Tuukrite” puhul leiti, et see on seksistlik film, sest seal mehed teevad tööd ja naine ainult magab. Oleks vastupidi, et naine töötab ja mees magab, siis oleks ka seksistlik.

Aga „Lendurites” on naine üldse kohvris, nii et te saate selle eest ilmselt veel kõvasti võtta.

Priit: Jah, oli juba kuulda.

Olga: „Lendurite” filmi tegime me just sellepärast, et see on puhtalt Priidu joonistus. Sellist filmi pole mõtet stuudioga teha. Naine on alasti sellepärast, et Priit oskab teda joonistada fantastiliselt, väga vinge ja ilus joonistus. Puhtalt Priit. Terve see film on ainult meie kätetöö.

Teede, A. (2014). Liivast lendurid. Sirp, 4. juuli, lk 8-9.

Filmist kriitiku pilguga

Mari Laaniste: „Filmi paeluvuse keskmes on minu silmis hoopis see, et Priit Pärna varasema loomingu retseptsioonis kordub iseloomustajana märksõna „rämedus“, „Lendurid“ aga on vaatamata kõmuliseks tõusnud seksistseenidele suisa tavatult väheräme. Vastupidi, tegemist on üllatavalt soojades toonides, seninähtust hoopis lüürilisema ja helgema sürrealismiga, kus leidub cameo-osa isegi Väikesele Printsile. Suure osa sellest muljest loob lummav pildimaailm, mis on niihästi detailitäpne kui läbikumavalt pehme. Uuenduslik lähenemine liiva-animatsiooni tehnoloogiale õigustab end täielikult, nii kaunist ja graafikalähedase muljega tulemust poleks osanud lootagi. Visuaaliale sekundeerivad sarnaselt Pärnade eelmise filmiga „Tuukrid vihmas“ tabav ja emotsioonirohke helikujundus (Olivier Calvert) ja muusika (Robert Marcel Lepage). Tervik on esteetiline audiovisuaalseiklus, mida pole väsitav mitu korda järjest vaadata.“

Arvustuse terviktekst Eesti Ekspressi tasulisel digilehel:
Tviidpükste ööd - Eesti Ekspress - Delfi
Laaniste, M. (2014). Tviidpükste ööd ["Lendurid koduteel"]. Eesti Ekspress, 8. okt, lk 52.

Lukáš Sigmund, Slovakkia filmiajakirjanik ja stsenarist: „Erand pole ka Pärna viimane film „Lendurid koduteel”, mis on lavastatud koos abikaasa Olgaga. Pärnad ei otsi lendurite filmis äärmusi, vaid pigem lammutavad täiesti tavalisi olukordi või suhtekonflikte. Nende loominguline koostöö on kujundanud märkimisväärselt nii filmi tooni kui ka kunstilisi väljendusvahendeid. Kui Priit süvendab jätkuvalt oma oskusi loojutustaja ja stsenaristina, siis Olga rikastab tulemust võrdväärselt oma naiseliku puudutusega. „Lendurid koduteel” on teine film nende ühiselt kavandatud triloogias, mis sai mõtteliselt alguse 2009. aasta filmiga „Tuukrid vihmas”. Triloogia kontseptsiooni järgi on filmid esmapilgul vastandid, kuid pealispinna all on need temaatiliselt tihedalt seotud. Mõlemad on pühendatud mehe ja naise ühtekuuluvuse teemale, kumbki omal moel. /---/

Triloogia teine osa on tegelikult esimese antitees. Kui sukelduja on oma naisele iga päev füüsiliselt lähedal, kas või üürikest aega, siis piloodid ei saa oma naisega koos olla. Esimeses unistab sukelduja naine, teine film keerleb meeslendurite ettekujutuste ümber. Filmis „Tuukrid vihmas” ollakse sõna otseses mõttes vee-elemendi vangistuses ja „Lendurid koduteel” on paigutatud ebasõbralikku põuasesse kõrbekeskkonda. Sukelduja suutmatus võtta midagi ette oma igavese lahusoleku osas on vastuolus pilootide sooviga koju jõuda ja taastada harmoonia oma elus.

Tänu proaktiivsetele peategelastele pakub „Lendurid koduteel” rohkem võimalusi paljastada meeste sisemaailm ja anda sellele nimi. Jõupingutused ületada kõrbes ekseldes saint-exupérylik saatus parodeerivad tegelikult vaenulikus maailmas kulgevat kujuteldavat sõjameest, keda keegi kodus ootab. Ebavõrdset võitlust selle miraažiga rõhutab veel liivaanimatsioonitehnika. Õhuke liiv, mida kasutatakse nii kontuuride loomisel kui ka figuuride täitena, voolab loo jooksul üle ääre ja selle järjest kasvav kogus uhab kõik kaduvikku. Samasuguses elusituatsioonis on ka kolm pilooti. Neil pole midagi, üksnes lõpmatu kogus üksildust, millest nad peavad läbi rändama, et jõuda soovitud eesmärgini. Soov vabaneda üksildusest toob aga kaasa ka muud ebameeldivad asjaolud, nimelt ettekujutused sellest, mis asub käidava tee lõpus. Tühjuses ei häiri piloote ükski füüsiline aisting. Sensuaalne naisekeha hõivab aga nende meeled ja nad lasevad end üsna kiiresti kaasa kiskuda omaenda meelepetete kutsest. See võimendub ühemõttelistes seksistseenides, mis on teravas vastuolus pingega, mida sisaldab „Tuukrid vihmas”. Alastus ja ühtimine on pilootide pingutuste projektsioon, mida üheskoos jagatakse, kuigi igaüks neist ihkab oma versiooni ega taha seda tegelikult isegi kokkukuuluvuse nimel oma sõpradega jagada. Sellest hoolimata on nad selle ebameeldiva olukorra ees koos. Nad rändavad koos, aga intiimsed hetked on neile peaaegu transtsendentaalse tähendusega. Nii nagu Pärnade tsiteeritud ida kultuuris on armastuse akt tihedalt seotud vaimse eluga, on igatsus pilootidele ainus viis koju jõuda.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
Kolm väikest printsi — Sirp
Sigmund, L. (2014). Kolm väikest printsi [Priit Pärna loomemeetodist, lähemalt filmidest "Tuukrid vihmas" ja "Lendurid koduteel"]. Sirp, 10. okt, lk 19.

Lauri Kärk: „«Lendurid koduteel» on lugu öid ja päevi kestvast rännakust, teekonnast. Ning sellest, kuidas lõpuks nähakse kodu paistmas. Rännakust, mille sihiks on koju jõudmine, nagu selgub. Teekonnast, mis üksiti on kodutee.

Sama lugu oli tegelikult ka Priit Pärna esikfilmis «Kas maakera on ümmargune?» (1977): maailmarännaku järel jõuti sinna, kust kunagi alustati, jõuti tagasi koju, jõuti peegli ette silmitsi iseendaga. Mõneti saaksime kogu Pärna senist loomingut vaadelda ühe pika, nüüdseks juba ligi 40-aastase teekonnana.

Pärn on sel teekonnal, iseenesest arhetüüpsel ju, selle eri etappidel, eri eluperioodidel keskendunud eri teemadele. «Maakeras» maailma ja iseenda selles maailmas avastamisele. Nooruki sirgudes «iseseisva elu harjutamisele» (1980). Jätame vahepealsed aastad rahule, neile siin ruumi ei jagu. Kohe tänasesse, nüüdsete teemade juurde.

«Lendurites» on ekraanil meeste maailm. Naised on ka, aga nad on ses maailmas mittekohaloleval kujul, on miraaži ja fantaasiana, kohvrisse peidetuna (kas ka nt jungiaanliku animana? – animal on ju ka sedasorti tähendus). See on kodust väljapoole jääv suur maailm. Kuhu ikka minnakse, huvist või vajadusest kantuna. Näiteks koos «Lenduritega» linastavas «Tuukrid vihmas»-filmis (2010) minnakse hommikul lihtsalt tööle.

Kuidas lendurid sellesse maailma on sattunud, jääb ekraanil täpsustamata. Aga sel polegi tähtsust. «Lendurites» juba ollakse sesse maailma paisatud, aga ollakse üksiti sihi selginenult koduteel. Nii et meie lendurid oma rännakul saavad koguni kenakesed lennutuurid üles võtta.

On Priit ja Olga Pärn nüüd koju jõudnud? Aga ei: triloogia kolmas osa ootab alles tegemist, praegu näidatakse meile ju ainult kahte! Ja kas ainult too puuduv kolmas?“

Kärk, L. (2014). Öös on asju [Priit ja Olga Pärna "Lendurid koduteel"]. Postimees: AK, 11. okt, lk 10.

Tiina Lokk: „Tehniliselt perfektne, vana hea Pärn, sisuliselt... Jätab natuke nõutuks: mingi laiem haare või ka teravus on puudu.“

Roman Baskin: „Kas Olgata või Olgaga, Priit Pärn on endiselt supervormis ja fantaasiarikast kinematograafiat tuleb jätkuvalt. Vaimukas ja tihe pildikeel teeb veerandtunnise vaatamise tõeliselt nauditavaks. Ideaaalne komöödia. Kui suudaks mängufilmis ligilähedalegi jõuda.“

Postimehe žürii hindab: "Lendurid koduteel" (2014). [Tiina Lokk, Olle Mirme, Lenna Kuurmaa, Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 11. okt, lk 10.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm