Pronksiaeg (2002)

Filmist kriitiku pilguga

Johannes Saar:  „Ega selle napilt pooletunnise filmikese kohta palju tarka öelda olegi. Tema alusmaterjaliks on 2001. aastal Kunstihoones toimunud skulptuuri valiknäitus „Pronksiaeg”, millega kuraatorid Juta Kivimäe ja Jaak Soans heitsid väheke valgust eesti viimase viiekümne aasta säidskulptuurile, seda just pronksivalu vallas. Näitusena oli see minevikuretk nauditav, filmina aga väheke problemaatiline. Näitus on läinud ja seda tagasi enam ei saa ning ongi hea. See ongi ideenäituste saatus — tulla, lüüa välku ja minna. Film aga on tulnud, et jääda, saada dokumendiks, mäluks, ajalooks. Ja siit probleemid algavadki. Kakskümmend viis minutit filmiriba tekitab rohkem küsimusi kui neli nädalat Kunstihoone saalides.

Eks asi alga ju kontseptuaalsest lähtest. Kui on otsustatud vesta katusmõistest „pronksiaeg”, siis paratamatult ohverdatakse ajastuportree ühtsusele tühised(?) isikutevahelised erinevused. Et kujuneks mingi terviklik ja lahtiste otsteta visioon. Just nagu sidus narratiiv oleks omaette eesmärk. Nii ongi kümmekond erinevat kujurit saanud endale igaveseks ühise sildi otsaette ainuüksi sellepärast, et nende tööd said kunagi pronksi valatud. Kindlasti on „pronksiaeg” väga suupärane termin KuKu klubi teravkeeltele, kuid kunstiajaloolise konstruktsioonina siiski liiga luuleline. Ka ei kõlba ta dokfilmi kondikavaks — liiga üheplaaniline, lööv ja probleemitu määratlus.

Soov esitada hõlmav määratlus kogu poolsajandile algab hetkel, mil suurde libisevasse plaani tõmmatakse esimene taies — Edgar Viiese abstraktne kompositsioon kuuekümnendate lõpust. Heliribalt sõidab sisse kauge ja ülev ündiheli, mis hiljem koos saksiga saadab sama helistiku  variatsioonidega kõikide kujurite näitamist. Kaadris jooksevad näited risti-põiki põrkuvatest kunstivooludest, kuid muutumatu taustaheli liidab kogu virvarri mõtteliselt üksmeelseks ja ühetonaalseks tervikuks. Seda poleks pidanud küll tegema. Irina Rätsep ja Seaküla Simson on nii erinevad tegelased küll, et neid peaks kaunistama erineva soundtrack’iga. Ja see käib ka kõigi teiste kaasatud skulptorite kohta. Ja edasi. Ei ole hea, kui kolm kujurite põlvkonda paigutatakse ühe lõppematu muusikapala sisse — peale kujurite isikupära läheb kaotsi ka kunstivoolude põlvkondlik rütm. Mõlemad uputatakse sarnasesse helimaastikku.

Ka pilt on üsna ühetooniline, aeglases tempos kulgevad kaadrid, mille põhivärvidki ei muutu — ikka pronks ja pronks. Samas on kõnealusel pildireal kaheldamatuid voorusi, mida tõstaksin esile operaatori ja montaaži juures. See on seesama põhjalik aeglus, millega kaamera sõidab taieste vahel, valides hoolikalt rakursse ja plaane, peale- ja ärasõite. Ehkki heli on oma ühetoonilisuses eksitav, on pilt kunstiajalooliselt informatiivne! Ta on dokumendina kasulik! Eriefekte ja arvutitrikke, millesse uppusid Jaanus Nõgisto kunagised kunstnikuportreed, selles filmis ei näe. Ja jumal tänatud. Vähem visuaalset kära, rohkem villa. Seega — ajalooallikana on film kõlbulik, kuid kunstiajaloolise filmina pisut eksitav.

Ja samas. Kivimäe ja Brambat on küll „pronksiaja” termini ja taustameloodiaga üritanud viimase poolsajandi eesti skulptuuri teha lihtsalt lahterdatavaks kogu inimkonnale, kuid montaažis ja kaadritaguses tekstis on nad siiski otsustanud nüansitundlikuma lähenemise kasuks ning raisanud aega ka personaalsetele eripäradele. Mare Mikofi ja Tamara Ditmani tüüned popskulptuurid, Egdar Viiese ja Lembit Palmi industriaalne konstruktivism,
Jaak Soansi nägemuslikud figuurilõiked, Ülo Õuna sürreaalne iroonia, Tõnu Maarandi portretistivilumused — kõik leiavad sõnas äramärkimist. Mati Karmin, Ellen Kolk, Ekke Väli, Kadri Metsik, Hannes Starkopf — kõik pälvivad kiire stilistilise liigituse.

Ja ometi tahaks kurta, kui vähe suudavad sellised lühifilmid eesti kunsti ajaloo populariseerimisel ära teha. Üks pealkiri, kolm-neli väljasõitu kaamerabussiga, vahest ehk kümme tundi montaažiaega ja otsas see raha ongi. Saime teada, et keegi kuskil tegeleb millegagi. Hea, kui kunstiajaloolasel jätkus aega ütlemaks, et tegu on eri kunstnikega. Kivimäe tekst on asjatundlik ja filmiformaati arvestav, kuid liikumine ühe kujuri juurest teise manu peaks olema toetatud ka muutustega taustahelis ja kaadrikasutuses. Kõnealusel juhul on need aga muutumatu ja väljakujunenud professionaalsusega algusest lõpuni paika pandud nagu saeveski metoodiline rutiin. Seepärast väsib ka kõrv teadlase juttu kuulates. Töö saigi tehtud, kuid tulemus pole nauditav. Ta on kasutatav, aga mitte nauditav. Ei tulegi ette, et mul midagi muud selle filmi kohta öelda oleks.“
Saar, J. (2005). Kunst sai pronksist maski. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 113-115.

Näitusest «Pronksiaeg»

Tallinna Kunstihoones avatakse reedel Eesti Kujurite Ühenduse ja Eesti Kunstimuuseumi ühisnäitus «Pronksiaeg», mis esitleb Eesti pronksskulptuuri läbi äsjamöödunud sajandi kolme viimase aastakümne. Näitusel on väljas 25 Eesti skulptori enam kui 50 teost, andes ülevaate Eesti pronksskulptuuri arengust. Eesti skulptorite ligi kolme aastakümne tagune, valdavalt pronksiläikeline looming sai näituse korraldaja Juta Kivimäe sõnul võimalikuks tänu pronksi tolleaegsele vastuvõetavale hinnale ja riiklikule ostupoliitikale ning tellimustöödele. Enamus eksponaate on Kivimäe sõnul aastakümneid peitunud Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi hoidlates, olles kunstiavalikkusele tuntud vaid reprodena. Näituse koostajad on Kivimäe sõnul püüdnud skulptuuri arengut analüüsida ja grupeerida, valides kolme aastakümne nimekate skulptorite loomingust näitusele teosed hinnalisest väärismaterjalist, pronksist.
Näitus «Pronksiaeg» esitleb Eesti pronksskulptuure (2001). Postimees: Kultuur, 12. juuni.