Avaleht » Filmiliigid

Lihast ja luust (2013)

Eesti lood: Lihast ja luust

Dokumentaalfilm Kestus: 29:34

Huviinfo

Filmist meedias

Kaarel Arb: „Koos arheoloog Heiki Valguga möödunud aasta augustis arheoloogilisele kaevamisele minnes sattus Hints õõvastavale vaatepildile – jõhkrad rüüstajad olid kalmistu koppadega pahupidi pööranud ning kõikjal vedelesid katkised luutükid. Kohalikud elanikud pole midagi näinud ega kuulnud.

Jube lugu, millest peab rääkima. Hints suudab rasket teemat kenasti tasakaalustada põigetega naabruskonda ning siirad Eesti inimesed, olgugi ebamugavail teemadel rääkides, hoiavad lugu liialt rusuvaks muutumast.

„Lihast ja luust“ tõstab latti ka järgmistele sarja lugudele – enam ei ole tegu kerge meelelahutusega, teema tõsidusele lisaks kumab igast hetkest läbi tõeline pühendumine ning kaasaelamine käsitletavale.“
Arb, K. (2013). Jutud elu köögipoolelt. Postimees, 30. nov, lk 23.

Kadi Hainas: „Möödunud aasta augustis läks Anna Hints (pildil) arheoloog Heiki Valguga kaasa Karula valda Niklusmäele järjekordsele arheoloogilisele kaevamisele. Kohale jõudnud, ootas neid ees õudu tekitav vaatepilt – kalmistu oli koppadega üles songitud, ümberringi vedelesid katkised luud ning osa pinnast olid rüüstajad ära vedanud, et seda mujal segamatult läbi otsida.

Arheoloogia on olnud Hintsi hobiks hulk aastaid, kuid sellist vaatepilti polnud tema silmad veel näinud. “Tundsin sel hetkel ahastust,” puudutas nähtu Hintsi sügavalt. Ta teadis, et see on teema, millest peab rääkima – see on meie kõigi lugu. Kaevamiste viimasel päeval õnnestus üles võtta esimesed kaadrid detsembrikuus ETVs “Eesti lugude” sarjas linastuvast dokumentaalfilmist nimega “Lihast ja luust”.

Suur ohu märk

Niklusmägi on justkui katkestuse kultuuri kehastus. Muinasaja kalmest on saanud ristiusu kalme. See asub keset suuri sõjateid, paikkond on rängalt üle elanud küüditamised. Kõige selle tõttu on traditsioon katkenud – kalmistu on unustatud ning seda ei külasta mitte keegi. Ometi on pühasse paika maetud eestlaste mälu ning juured. “Me peaksime ümbruskonnast rohkem hoolima. Mälu aitab alles hoida austust ümbritseva vastu,” ütleb Hints. Tema arvates on selline rüüstamine väga suur ohumärk ning puudutab meid kõiki.

Režissööri jahmatas kõige rohkem see, kuidas rahahimu ning kogumiskirg annab mõnele inimesele õigustuse surnud üles kaevata ning paljaks röövida. Mingis mõttes on surnud täiesti kaitseta, nad ei saa kellegi peale kaevata. Üks kohalik, kes küll “Eesti lugude” filmist välja jäi, teatas, et tema meelest pole midagi hullu, kui luud üles kaevati, sest need on ju lihtsalt luud. “Kui küsisin, et kas ta oma vanavanaema luudesse samamoodi suhtuks – keegi tuleb ja kaevab üles ohvrirahad, mis surnutele kaasa on pandud –, siis ta jäi mõtlema ning lõpuks tänas mind, et talle ka sellist võimalust näitasin.”

Väärt täispikka filmi

Filmiski ütleb üks kohalik, et elu on soiku jäänud ning inimestel pole tööd. Olmemured ning mugavusest sündiv ükskõiksus trumpavad üle inimeste huvi enda ümber toimuva vastu. See puudutab ka ametnikke, kelle töö on kaitsta selliseid paiku nagu Niklusmägi. “Mõni ütles, et mis ma mässan nende luudega. Luud räägivad aga lihast ehk elavast inimesest sama palju,” mõtiskleb Hints.

Kõik algab väärtustest ning sellest, kas inimesena on vaja midagi pühaks pidada ja austada. Isegi siis, kui endal paigaga sidet pole, peaks inimene austama seda, mis on kellegi teise jaoks püha ning tähtis. “Kontide taga ei nähta enam inimest,” ei mõista Hints, millisest hetkest saab inimesest suvaline kont või ese.

Filmitegemise käigus kogutud infost hakkas hargnema palju huvitavaid liine, mis ettenähtud 28 minuti sisse ära ei mahu. “See teema on väärt täispikka filmi,” lubab režissöör materjaliga edasi töötada ja avada külgi, mis praeguses lühiversioonis puutumata jäid.

Kõige suuremad takistused, mis filme tehes tekivad, on eetilised küsimused, mis vastuoluliste teemade puhul nagu hauarüüstamine üles kerkivad. Sageli paiskub õhku mõtteline küsimus: millal on kätte jõudnud see hetk, kui peaks olukorda pehmendama, et mitte kellelegi liiga teha? “Kui olen ise veendunud, et see on oluline teema, siis saan ka suurema süümepiinata otsuseid vastu võtta,” räägib Hints.

“Lihast ja luust” on Hintsi esimene dokumentaalfilm. Aga mitte ainuke linateos üldse. Varem on ta teinud lühifilme.

Pärast keskkooli lõpetamist oli Hints kindel, et filmindus on tema ala, kuid toona ei olnud ta veel valmis kandma vastutust, mis filmitegemisega kaasneb. Seepärast asus ta Tartu Ülikoolis eesti kirjandust ja rahvaluulet õppima ning omandas Tartu Kõrgemas Kunstikoolis fotograafiaalaseid teadmisi. 28aastaselt mõistis noor naine, et lõpuks on ta valmis režissööriks saama ning astus Balti Filmi- ja Meediakooli, et täita oma ammune unistus.

Võrumaa juurtega režissöörile on päritolu väga oluline – seepärast igatseb ta pealinnas Tallinnas olles taga Võrumaa metsi. “Tunnen, et seal ärkab minus ellu midagi ürgset, mida ma ei taha ära kaotada,” ütleb Hints ning lisab, et Tallinnas nõuab iseendaks jäämine temalt palju rohkem energiat.

Selleks et hinges rahu oleks, püüab ta Lõuna-Eestisse jõuda vähemalt kord kuus. Vägevaid metsi on ka mujal, aga Võrumaa on eriline, sest seal on sugulased, maailmataju ja uskumused. “Keegi ei vaata imelikult, kui ma lähen ohvrikivi juurde ja kiviga räägin, sest mu esivanemad on teinud seda aastasadu.”

Kui Hints mõnda aega Ameerikas elas, hakkas ta esimest korda teadlikult oma juurtele tähelepanu pöörama. Kaugel ära olles tajus siinset rikkust. “Ma vajan reisimist, et vaadata iseennast eemalt, aga väga olulised on minu jaoks eesti ja võru keel, lähedased, kodutunne,” mõtiskleb ta.

Uued lood tulekul

Nii nagu dokumentaalfilm “Lihast ja luust”, tõstatab identiteediküsimuse ka Anna Hintsi möödunud aastal valminud lühifilm “Vaba maa”.

Mälu võib režissööri meelest ühtpidi küll koormav olla, sest lohiseb inimesega pidevalt kaasa, kuid samas on mälu osa meist endist, sest pole võimalik hüpata üle mälestustest, kogemustest, mis aastatega on endasse talletatud. “Kõige püsivam on see, et kõik muutub ja kaob ning iga kohtumine inimestega on kingitus,” võtab Hints kokku oma kõige rohkem auhindu võitnud lühifilmi sisu.

Jaanuaris linastub režissöör Anna Hintsi uus lühifilm “Õnne manifest”, mis räägib edukultuse varjupoolest. Veebruaris on plaanis alustada uue lühifilmi “Jää” võtteid, kus avaneb isa ja poja suhete kaudu elu haprus.“
Hainas, K. (2013). Anna Hintsi film räägib ausalt meie kõigi lugu. Maaleht: TeRa, nr 46, lk 2-3.

Tarmo Teder: „Üldiselt pole filmi kulgemise muster kuigi sujuv, vahest on teadlikultki valitud vaataja ärritamise viis, sest konkreetsed kurjategijad jäävad fimis paraku leidmata. Režissöör Anna Hintsi teos on kergelt detektiivse maiguga, kuid ei hakka midagi kramplikult uurima ega oma versioone selgelt välja pakkuma.“ /---/
Teder, T. (2014). Eesti lood 2013 II. Pättide ja päästjate jälil ["Lihast ja luust", "Rist ja viletsus", "Kuumad naised vabast tahtest", "Paberist linn"]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 102-111.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm