August välja! (2013)

Autori sünopsis

Peter Murdmaa: „Leida on kirglik vanaproua, kes võimalusel muudaks ja täiustaks maailma või lausa looks selle uuesti. Praegu on Leida maailmaks teater ja täpsemalt Tallinna Linnateater. See on koht, kuhu on Leida arvates koondunud Maarjamaa teatrikultuuri tipp, eesotsas kodumaise teatrigurmaani maiuspala Elmo Nüganeniga. „Nüganen on geenius!“, teatab tarmukas daam, "ja geeniusel on vaja oma teatrit!". Saame teada, et Linnateatri järgi on vajadus suurem, kui kunagi varem, samas ei paku teatrihoone kõrgele tasemele vastavaid tingimusi. Kuna linn ja riik ei võta midagi konkreetset ette olukorra lahendamiseks, otsustab Leida teha seda ise!“

Filmist ja selle kangelannast meedias

Verni Leivak: „Filmitegija Peter Murdmaa, kes tänu filmirežissöörist emale Helle Karisele Leida Rammoga (89) juba 9-aastasena «Metsluikede» võtetel tutvus ning on nüüd temast juba terve aasta tõsielufilmi vändanud, kinnitab, et Rammo annab oma südikusega noortelegi kaugelt silmad ette. Vaatamata eale on naine nii käbeda sammuga, et läinud talvel võtete aegu oli kogu filmigrupil tegemist, et tal kannul püsida.

Ent Leida Rammo on virk ja tegus praegugi, ning vähe sellest, et tema väärtpaberitega tegutsemisest on kirjutanud isegi soliidne majandusväljaanne, annab ta endast endiselt kõik, et linnateatri enam kui paar aastakümmet tühjana seisnud lavaauk teatrimajaga täidetud saaks. Mitte selleks, et ise seal mängida, ehkki truppi kuuluvaid näitlejaid peab ta õnnelikuks.

Hoopis selleks, et teenekas teatridirektor Raivo Põldmaa ja lavastaja Elmo Nüganen seal lõpuks ometi suuri tegusid teha saaks. «Elmo Nüganen – ta on ju geenius,» ei karda Rammo kõlavalt väljenduda. Vanaproua jutustab detailselt, millisest lavastusest ta Nüganeni talenti austama hakkas, ja lisab, et  lugupidamine tema meelest Eesti kõigi aegade andekaima lavastaja vastu pole kuhugi kadunud.

Ta on veendunud, et kui linnateater lõpuks ometi oma teatrimaja saaks, kuluks vaid mõned aastad, et Nüganeni lavastused üle Euroopa kuulsaks saaks. «Ehitamisega on vaja alustada kohe,» rõhutab Rammo ja avaldab lootust, et temagi silmad uut teatrimaja kunagi kaevad.

Ennast linnateatri probleemidega põhjalikult – isegi väga põhjalikult – kurssi viinud näitlejanna otsustas kulutada ka ametkondade uksi. Abilinnapea Mihhail Kõlvart osutus tema sõnul väga sümpaatseks kuulajaks, nagu ka linnapea Edgar Savisaare nõunik, kelle nime ta enam ei mäleta. Ametnikud kuulasid näitlejanna ilusti ära ning kinnitasid, et on tema mõtetega igati päri ja toetavad teda. Seda tegi ka Tallinna linnapea Edgar Savisaar, kelle vastuvõtule visa Rammo ikkagi lõpuks jõudis.

«Terve aasta oleme Leidaga möllanud,» räägib filmitegija Peter Murdmaa. «See lugu on näitlejast, kelle elueesmärk on vaat et igikestev teatriehitusprojekt lõpule viia, kuna linn ja riik pole veenvaid samme ette võtnud.»

Üks Leida Rammo idee, kuidas teatriehituseks raha hankida,  oli minna ja küsida seda mõnelt miljonärilt. Konsultatsiooni saamiseks seadis ta sammud Äripäeva peatoimetaja juurde, ning vihjeid saadi küllaga. Murdmaa ja Rammo võtsid esmalt ühendust investeerimisfirmadega, aga tee või tina, vedu seal ei võetud – kultuuris äritegemise võimalust ei nähta. Filmis saab näha ka Rammo käiku miljonäri jutule, kelle näitlejanna valis välja tema vastupandamatu naeratuse järgi.

«Aga ma ei taha filmi sisu ära rääkida, materjal, mis meil on, on väga kirev,» ütleb Murdmaa. «Mõistsime siiski, et filmitegemise ajal linnateatri uus hoone valmis ei saa, ja seetõttu algatasime projekti «Õnnelik lõpp» – eriefektimeeskonnaga teeme filmi lõppu triki august tõusvast teatrist.» /---/

Leivak, V. (2013). Leida Rammost valmib film. Postimees: Arter, 28. sept, lk 12

Tarmo Teder: „Minu jaoks kerkis filmi „August välja!“ üheks küsimuseks, kas teatri ehituse asja ajav Rammo on selles täiesti siiras. Kas ta ise näitas initsiatiivi ja filmigrupp tuli sappa või kihutas režissöör ning näitleja Rammo nakkus ise? Et ühildada näitlemine ja ühiskondlik missioon, dokumenteerida kunstiliselt oma kodanikualgatus? /---/

Film on suures osas üles ehitatud kesk- ja lähiplaanidele. Arraku ateljees lastakse portree maalimise kõrval kaameral korjata mõningaid mõtteavaldusi. Leida Rammo ju argumenteerib loogiliselt, aga enne läheb kaamel läbi nõelasilma, kui linnavalitsus teatri tarvis raha leiab. Õigus võib olla Priimäel, kes arvab, et nüüd võiks jälle ühe nn rahvaküsitluse korraldada, sest Kultuurikatelt enam ei taheta, ikka teatrit on vaja! Eestlane on juba kord selline teatrilemb inimloom ning omamoodi teater paistab ka Murdmaa film. Õnneks pole selles muusikalise fooniga üle vindi keeratud, kõlada lastakse naturaalhelidel, dialoogidel ja arvamustel. Eklektika mõjule ei pääse, sest Leida Rammot on igal pool põnev jälgida; vastupidi „Kellyle“ laeb isiksus oma psühhofüüsisega kõik kaadrikeskkonnad, ole vaid mees ja püüa ning pane pea montaažis tööle!“

Teder, T. (2014). Eesti lood 2013, III. Trikimeistrid ja rahvakunstnikud [„Velosoofid“, „Kelly“, „August välja!“ ja „Veel üks laul“]. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 86 – 93.