Avaleht » Filmiliigid

Piimariik (2013)

Dokumentaalfilmid Kestus: 29:00

Huviinfo

Film viimasest isemajandavast piimamehest

Film toob selgelt välja Eesti põllumajanduse nõrgad küljed – inimnäolisuse kadumise ja asendumise masinate-keemia ja bürokraatiaga. Peategelane Rein aga ärritab põllumajandusärimehi oma võimega ilma igasuguste toetusteta suurepäraselt hakkama saada.

„Kas selline filmis nähtud piimamüük on üldse seaduslik?“ kerkis põhiküsimusena pärast esilinastust kinos. Režissöör Vahur-Paul Põldma selgitab: "Näe, meie ajud on juba nii pestud, et oleme valmis surema, et seaduslikku piimataolist keemiapiima juua! Ükskõik millist keemiat meile seaduslikus pakendis müüakse – kas ainult see on lubatud? Elus organism vajab elus toitu ja ma tahan teada, kust minule pakutav toit tuleb!?"

Arvamusliidritena saavad filmis sõna Ainar Ruusaar ja Marek Strandberg, kes igatsevad Reinu-suguste piimameeste järele ja nad ei teagi, et kõigi seaduste kiuste on selline piimatootja olemas. Film tõstatab küsimuse, kas inimnäoline ja omamaine põllumajandus on enam üldse võimalik? 

Filmi autorist 

Režissöör Vahur-Paul Põldma on seni juhtinud omaloodud teatrit Uus Vana Teater. Teatriantropoloogia ja jutuvestmiskultuuri uurimisest sündinud huvi viis teda visuaalse antropoloogia juurde. „Piimariik“ on Vahur-Pauli esimene dokumentaalfilm.

Allikas: Film viimasest isemajandavast piimamehest toob Eesti nõrkused välja. Pressiteade, 17.12.13.

Filmist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: "Etteruttavalt peab mainima, et järgneva filmi jooksul võib pisteliselt eritleda mõningat kaadrikeskkonna ja tegevuse lavastust-seadmist, kuid see on korraldatud maheda peidetusega, mis sulandub sündmustiku loogikasse. Teisalt võib oletada võttegrupi kannatlikkust, et püüda ettekavatsetud pildistikku ja tunnustada maitset seda järjestada, et visuaalselt jutustada pisilugusid üldises portreenarratiivis." /---/

Lõputiitrite fooniks olev suurfarmi varemete all verekarva taevas kihutavad pilved mõjuvad nii hoiatuse kui ähvardusena. Varieeruva ainesega teemale truu film saab lõpus pildilise käristusega kunstilise siirde, rebib otsad lahtiseks. Režisööri asemel oleks ma veel sada korda mõelnud, kas ikka anda filmile sellist lõppu... ja oleks vist ka andnud.“

Teder, T. (2014). Looma- ja toidulood. Eesti lood 2013, I. Teater. Muusika. Kino, nr 8-9, lk 104-114.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm