Episoode Tartu kunstnike ja kunsti elust (1989)

Filmist kriitiku pilguga

Mirjam Peil: "See film on tellimustöö /.../ ja tänada tuleb selle eest Tartu Kunstimuuseumi kui algatajat ning omaaegset täitevkomiteed kui tellijat. Eesmärk  on olnud jäädvustada Tartu kunsti seis hiliskaheksakümnendail - parem hilja, kui mitte kunagi. /.../
Päramine aeg oligi: filmi aastanumber on 1989, osalistest pole täna enam Linda Kits-Mäge ja Eduard Maaserit. Ja lõpuks on ju dokumenteeritudki midagi niisugust, mis päästmatult ja pöördumatult kadumas. Olgu A. Sööt nii neutraalne kui tahes - ta tõesti ei rõhuta ega paisuta ühtki tahku, vaid on kiretult tähelepanelik nagu tal viisiks, aga ikkagi looritab kogu lugu sügav nostalgiavari. Selle varju heidab aine ise ja sugugi mitte ainult seetõttu, et filmitavad on põhiliselt vanad inimesed. Ei, need inimesed, mõned ju keskealised ja noored, esindavad kunstisuhtumist ja hoiakuid, mis on kaduvast maailmast." /.../

Kuhu Sööt meid viib? On´s see reservaat, kus silm otsib viimset mohikaanlast /.../. Jah, tõesti, Pühajärve lahesoppides, Peedul või Pangodi kuplite vahel, Valgemetsa roheluses võib silmata mõndagi relikti. /.../ seda kirge ja kirgastust, mida kogeb too paadis, järverannal või Valgemetsa roheluses maalija - silmitsi loodusega, keskendunult, kulm kortsus ja silm vidukil - sellist ju ateljees ei koge. See on juba rüütliaade, ainuõige ja muutumatuks pühitsetud /.../.

Kuidas Sööt neid kunstirüütleid näitab? Pagana osavasti, ütleksin. Kõhklusteta andumust aatele, sisemist rõõmu näeb vanade rüütlisoo esindajate näos: Alfred Kongo võib naeratada kui suur laps, Linda Kits, pilt kaenlas, tuleb kitsast purret pidi ja ta olemises on tõeline pühapäev. /.../

Muuseas, ka loodusvõtted sekundeerivad ülitäpselt - pange tähele Söödi kaamerat. Ikka on see muutlik, virvendab, impressionistlik, mida ta püüab: valgus, udu, päikesesäras ojavõrendik, lehtede värelus tuules. Ja veel. Ilmselt peab Sööt sügavasti lugu n.-ö. pühendunud inimesest, sellest, kes terve pika elu on olnud kultuuri ja kunsti sees, keda kunst on peenendanud ja õilistanud. Need inimesed on tema filmides väga ilusad - ükskõik kui groteskses rakursis nende vanus ja kulumus meieni jõuab. /.../

Koosolekud ja koosviibimised, kunstinõukogud jms. kuuluvad samuti filmi ja seal näeb hidalgode hulgas ka mõnd Sancho Panzat. Lugemas arve, liitmas ja lahutamas, rääkimas töötemaatikast ja Tallinnale näitamisest. Aga need stseenid on minu meelest teisejärgulised, midagi nomeklatuurset /.../. Filmi põhiväärtus on ikka kaduva maailma pildistuses. /.../ Ajastudokumendina ta tähendus muidugi kasvab." 

Peil, M. (1990). Hidalgode elust. Andres Söödi film Tartu kunstnikest. Reede, 13. juuli, lk 9.

Rariteetsed filmikaadrid

Tänaseks on paljud Söödi filmikaadrid juba rariteetseteks saanud, sest igaviku teele on lahkunud suur osa linateoses portreteeritud  ja juba tollal eakaid Tartu kunstiinimesi. Peale paljude maalikunstnike ja skulptorite ka kunstiajaloolased professor Voldemar Vaga ja Voldemar Erm, aga samuti mitmed toona alles keskeas olevad tegelased. Näiteks filmis intervjuusid teinud Tartu kunstimuuseumi teadusdirektor ja kunstiteadlane Maie Raitar (1944-2008) ning maalikunstnik Paul Saar (1946-2007).
Paul Saar (Pavel Saar) - filmis näidatud koloriitne Tartu Supilinna kunstnik, samblarohelise baretiga ülikoolilinna Toulouse-Lautrec, oli pikki aastaid linna maskott ja boheemluse märk selle kõige paremas mõttes, kes viljeles abstraktset maalilaadi. Tema  Supilinna ateljee oli populaarne kultuuriinimeste kogunemiskoht, kuhu tuldi head muusikat kuulama, veini jooma ja eelkõige tema seltskonda nautima.

Paul Saar 1. I 1946 - 28. XI 2007.  Sirp, 7. detsember, 2007.

Kunstikool Pallas

Ühingu "Pallas" kunstikool Tartus (1919-44). Asutatud Konrad Mäe, Ado Vabbe, Anton Starkopfi ja Aleksander Tassa algatusel. Selle juhatajaiks oli Konrad Mägi (1919-21 ja 1923-25), Ado Vabbe (1925-29) jt. Aastal 1924 nimetati kool Kõrgemaks Kunstikooliks "Pallas", mis andis diplomi 90 ja joonistusõpetaja kutse 60 inimesele. 1944 avati Tartu Riiklik Kunstiinstituut, kus õpetasid endised "Pallase" õppejõud. 1951 muudeti kool ENSV Riikliku Kunstiinstituudi (Eesti Kunstiakadeemia) Tartu osakonnaks, mis samal aastal suleti.

Eesti Entsüklopeedia, 12. kd. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 398-399.