Dora Gordine: Ars gratia artis (2014)

Skulptor Dora Gordine

Dora Gordine (ka La Gordine, sünninimi Gordin, 13. aprill 1895 Liepāja, Läti – 19. detsember 1991 Kingston upon Thames, Surrey, Inglismaa) - Eesti skulptor, kelle loomingust moodustavad tuntuima osa portreed. Dora Gordine oli insenerist isa Morduch (Mark) ja ema Esther Gordini neljast lapsest noorim. Pere kolis Tallinna 1911 (mõnedel andmetel 1912). Pere tuli arvatavasti hästi toime, sest asus elama samal aastal valminud arhitekt Karl Burmani juugendlikus stiilis elamusse aadressil Tatari 21B. Hiljem koliti elama kesklinna Narva maanteele.  
Olles juba 1917. aastal debüteerinud tööga Eesti Kunstiseltsi korraldatud näitusel ning osalenud kunstiühingu Ars näitustel 1920. ja 1921. aastal, suundus ta Pariisi muusikat ja kunsti õppima. Seal elades käis ta tihedamalt läbi prantsuse skulptori ja maalri Aristide Maillol'ga. Vilkalt kunstielus kaasa lööjana arendas ta välja oma nägemuse skulptuurist. Karjääri alustas ta 1925. aastal, kui töötas maalrina Suurbritannia paviljonis dekoratiivsete kunstide maailmanäitusel. Tema esimene isikunäitus avati 1928. aastal, seejärel jõudis ta mainekate briti kunstnike sõpruskonda. Tema lähisõpradest võib nimetada näiteks Walesi maalikunstniku Augustus Johni ja Ameerika päritolu briti kujurit Jacob Epsteini.
1936. aastal abiellus ta iiri aristokraadi ja endise diplomaadi Richard Gilbert Hare'iga (1907–1966) ning nad kolisid elama Londonisse juugendstiilis majja Dorich House'i, mille interjööri ta ümber kujundama hakkas. Järgnesid aastad täis loomet, näitusi ja reise eksootilistesse riikidesse, kust ta sai rohkelt inspiratsiooni tuntuks saanud rassitunnustega peade loomiseks.

Allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Dora_Gordine 
Põhjalikumalt Dora Gordine elust ja loomingust:
Jüri Hain "Veel Dora Gordine’ist". Sirp, 29.09.2006
Juta Kivimäe "Dora Gordini teekond suurde kunsti algas Tallinnast". Sirp, 25.08.2006 
Anu Tokko "Võluv Dora Gordine". Sirp, 02.08.2012

Filmist kriitiku pilguga

Tiina Lokk: „Huvitav leid, korralikult jutustatud kronoloogiline elulugu koos huvitava kattematerjali ja intervjuudega, aga puudu jääb intriigist. Kõigi elulooliste faktide alusel on vaatajal põhjust oletada, et tegemist on erakordse kunstniku ja karakteriga, kahjuks otsustab autor iga kord seal, kus algab mingi intriig, sellest lihtsalt üle libiseda... Nii ei saagi me vastust paljudele loomingu ja isikuga seonduvatele miksidele.“

Roman Baskin: „Sisukas ja tihe film. On vaeva nähtud ja süvenemisaste sümpaatne. Avastamata või ununenud kunstnike filmi või raamatusse raiumine on peale kõige lihtsalt hariv ja kui see on veel profilt tehtud, toob see  lisaväärtusena endaga alati kaasa ka ajastute hõngu.“

Eksperdid hindavad: „Dora Gordine: Ars Gratia Artis“ (2014). [Tiina Lokk, Lenna Kuurmaa, Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 10, mai, lk 10.

Heilika Pikkov: „Ütlesin artikli alguses, et tegemist on korralikult tehtud arhiivifilmiga. Lugu tõepoolest jookseb ja pildirida seisab kenasti koos, aga kui mõelda, millisest naisest see film räägib, tekitab see korralikkus rahutust. Midagi on paigast ära. Naisest, kelle kunstnikuvabaduse saavutamise strateegia oli abielluda rikkasse kõrgklassi kuuluvate meestega ja vältida lapsesaamist, kes ei kartnud oma loomingut jõuliselt turundada ja kes end korduvalt mänglevalt nooremaks luiskas, ei saa teha rahulikus tempos kulgevat klassikalist eluloofilmi. Pärast filmi vaatamist mõtlesin, et olen nüüd küll targem, sest ega minagi eriti hästi varem teadnud, kes oli Dora Gordine, kuid emotsionaalne pool jäi nälga. Kuhu jäid filmis tema temperament, kirg ja krutskid?! Neist oli juttu, kuid näha polnud neid mitte.“ /---/

Loe arvustuse täisteksti:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/naine-kes-allutas-endale-pronksi/
Pikkov, H. (2014). Naine, kes allutas endale pronksi. Sirp, 9. mai, lk 9.

Manfred Vainokivi: „Dora kehtestab ennast mängleva kergusega tolleaegses Euroopa meestekeskses kunstimaailmas. Esineb Pariisi, Londoni, Berliini ja Düsseldorfi nimekates galeriides. Kaaperdab mehe, kes on oma pulma sõitmas, kihutab temaga Aasiasse. Elab Singapuris, seikleb aastaid eksootilistes maades. Tüdineb ja lahutab, tuues kohtus ettekäändeks, et mehel ei tõuse. Emantsipeerunud naisena loobub laste saamisest. Valetab ennast 11 aastat nooremaks. Võtab meheks iiri aristokraadi. Käib läbi kõrgklassiga, tunneb selle maailma vägevaid, jääb silma Inglise kuningannale. On inspiratsiooniallikaks ja prototüübiks geniaalsele novellistile William Somerset Maughamile. Korraldab olenguid ja balle, valetab, vassib, punub intriige, vajub üksindusse, hääbub vaikselt oma villas. Sureb unustuses. Gordine’i taiesed tolmuvad, vettivad, kopitavad, häärber laguneb. Dorich House saab elukohaks kodututele, asotsiaalid kütavad kuulsa kunstniku visanditega kaminat.

Kes režissööridest ei tahaks sellisest materjalist filmi teha. Puhas rõõm. Ainuüksi teema väljakaevamine on juba jackpot. Võit on praktiliselt käeulatuses.
/---/

Dora Gordine’i lugu on lineaarselt jutustatud. Tühja sest, esimesed pool tundi vaatan huviga. Vähehaaval hakkan ootama pööret, tõusu, rütmimuutust, kulminatsiooni. Materjalis on kõik eeldused olemas. Suurepärased eeldused. Tõusu ei tule.

Ma ei julge väita, et «Dora Gordine: ars gratia artis» oleks tehtud ilma tundeta, kindlasti mitte, aga miski ütleb mulle, et mõistus kontrollib tegija tunnet. Ideaalis peaks olema nii: autor paneb filmi emotsiooni ja tunde, vaataja saalis tunnetab seda emotsiooni. Kui autor paneb teosesse mõistuse ja teabe, siis vaataja saab teada (targemaks).

Dokumendina on Gordine’i lugu igati kobe, filmina aga kisub monotoonseks. Kui filmis räägitud informatsioon on võrdselt oluline, siis kulminatsioon paratamatult lahustub. Tekst võtab filmi üle, pilt muutub illustreerivaks. Film hakkab venima. Ma pole just päris kindel, kas film oleks pidanud lühem olema, aga osa info asendamine pauside, muusika, rütmimuutustega oleks emotsiooni võimendanud.“ /---/

Loe arvustuse täisteksti:
Sic transit gloria mundi! - Kultuur - Postimees.ee
Vainokivi, M. (2014). Sic transit gloria mundi!. Postimees, 14. mai, lk 15.

Jaan Ruus: "Paljulubav ajastumaterjal asetub siiski vaid tavapärase biograafilise filmi kronoloogilisele sõrestikule, kangelase tegutsemismotiividesse ei süüvita. Ka kujunemislugu Eestis jääb vihjeliseks. Staatiliste taieste intensiivses visualiseerimises meenutab film BBC valgustuslikke telesarju. Eks režissöör resideerigi Suurbritannias. Tahaks aga eraldi rõhutada produtsent Peeter Urbla rolli, kes, olles küll tagaplaanil, paistab olevat meelde tuletanud oma seitsmekümnendate aastate säravaid kunstisaateid Eesti Televisioonis.
Kes vaatama ei lähe, ei kaota midagi, kes läheb, tutvub siiski ühe vaatamisväärsusega."

Jaan Ruus soovitab: „Dora Gordine: Ars Gratia Artis“ (2014). Eesti Ekspress: Areen, 14. mai, lk 49.