Avaleht » Filmiliigid

Teekond Ussinuumajani (2015)

Dokumentaalfilm Kestus: 67:13

Huviinfo

Animafilmist dokumentaalini

Katke intervjuust Priit Tenderiga:

Priit, kaks ja pool aastat tagasi, kui tuli välja teie animafilm, võttis Postimehe žürii selle siinsamas kokku umbes nii: lummav visuaal ja arusaamatu mõte, aga jääb painama. Kuidas te ise sellise «diagnoosiga» rahule jäite?
See ühtis ka minu enda diagnoosiga. Jäi mindki painama. Ent erinevalt Postimehest otsustasin ma paine leevendamiseks ka midagi ette võtta. Kohtusin antropoloog-dokumentalist Liivo Niglasega (ka teda jäi lugu painama) ja kirjutasime kokku dokumentaalfilmi stsenaariumi. Ma olin tõsiselt üllatunud, kui Eesti Filmi Instituut sellele väga jaburale projektile raha eraldas, ja siis ei jäänudki muud üle kui kott pakkida ja Tšukotkale sõita. Eks kogu see teekond oli nagu hüpe tundmatusse.

Kas ma sain õigesti aru, et see vana tšuktši muinasjutt pole teile rahu andnud esimesest lugemisest peale? Millal see oli?
Ilmselt keskkoolis, siis tekkis mul ka üldisem huvi sürrealismi ja muu jabura vastu. «Unesnõiduja» oli oma 50 000-lise tiraažiga täielik bestseller, seda ei lugenud mitte ainult mina, vaid kogu minu põlvkond. Ehk vastandus ta mingil kombel nõukogude korrale – need olid ikka tõeliselt rajud punk-muinasjutud! Lihvimata folkloor kogu oma eheduses.

Mida te sealt täpsemalt leidsite? Ja miks see siiani nii oluline on?
See lugu pakub küllaltki tõsiseltvõetavat alternatiivi meie enda maailmapildile. Kas või juba too algus: mees tahab oma naise ära tappa, sest too ei saa lapsi, ning kasvatab selleks vaklu, et nad naise ära sööksid… Mind hakkas huvitama kultuur, mis toodab selliseid narratiive.

Filmi tegemise käigus olen ma ilmselt kõige enam tegelenud lugude kuulamise ja edasi jutustamisega. Ma olen mõistnud, et lugude jutustamine on vanim, lihtsaim ja mõjusaim meedium üldse (3D-kino ei pääse ligilähedalegi). Kõik siin sõltub lugudest.

Ma olen vahel sellest raamatust juttu teinud ja kõigil, kes seda lugenud, on selle suhtes mingid väga tugevad emotsioonid. Hiljuti mainis üks tuttav, et nad loevad neid lugusid oma lastele ja need on muutunud laste lemmikjuttudeks. Ehk kõnetavad nad otse meie alateadvust?

Kui autentne see lugu üldse on – vaid ühe üleskirjutusega? Äkki on see puhas kunstmuinasjutt ja te olete kõndinud eksiteel?
Andres Ehin on need lood vene keelest tõlkinud ja väga nauditavasse eesti keelde vorminud. Enamik neist pärineb tuntud vene antropoloogi Vladimir Bogoraz-Tani kogudest. Leidsime ka venekeelse akadeemilise väljaande, kust ilmneb, et «Ussinuumaja» lugu on 1953. aastal üles kirjutatud Providenije rajoonis Nunligrani külas, jutustajaks keegi Peientegren. Üks filmi eesmärke oligi minna sinnasamasse piirkonda ja see lugu üles leida. Väike kahtlus oli, et see muinasjutt võib mingi pula olla, aga kui me ikkagi Providenije rajooni rannakülades selle loo nelja eri versiooni kuulsime, siis see kahtlus hajus.

Milleni see pikk rännak lõpuks välja viis? Kas «Ussinuumaja» mõte sai selgemaks, või ainult detailid?
See on olnud ülimalt hariv ja õpetlik rännak. Olen (väga kummalisel ettekäändel) kohtunud väga muljetavaldavate inimestega, oma ala suurte spetsialistidega – psühhoanalüütikute, mütoloogide, folkloristide, antropoloogide, arheoloogide, vaalaküttide ja alkohoolikutega. Tean selle loo tagamaadest üüratult rohkem kui enne, lisaks oleme salvestanud suure hulga muid tšuktši ja eskimo lugusid.

Aga mõte – see, mida selle looga ikkagi ütelda tahetakse?
Üks üsna üllatav asjaolu, mida me «Ussinuumaja» kohta teada saime, on see, et tegelikult kirjeldab see reaalseid ajaloolisi sündmusi. Loo läbivaks tegelaseks on naine, kelle esimene mees on üdini kuri hülgekütt, ja teine mees üdini hea põdrakasvataja. Lugu on üles kirjutatud ühes vanas eskimo külas, mille tšuktšid aja jooksul üle võtsid. (Tšuktšide ja eskimote mitme tuhande aastane sõda on teema, mis paraku meie filmi ei mahtunud.). Loo negatiivne kangelane kujutab ilmselgelt eskimo kütti ja positiivne kangelane tšuktši põdrakarjust.

Kuna loo on jutustanud tšuktši jutuvestja, siis võime selle taga teatud loogikat näha: ajalugu kirjutavad ju ikka võitjad. Mu animafilmi oleks tahetud näidata kohalikus Providenije linna televisioonis, ent nad loobusid sellest, kuna lugu ise oli poliitiliselt ebakorrektne ja eskimod oleks tundnud end solvatuna. Filmi tehes polnud mul sellisest kontekstist muidugi vähimatki aimu. Ma isegi ei teadnud, et seal ka eskimod elavad, veel vähem, et mingi põlisrahvaste vaheline konflikt tuha all hõõgub.

Aga jah, seda muinasjuttu võib vaadelda ka kui ühe küla kroonikat. /---/

Loe intervjuu tervikteksti Postimehe tasulisest digilehest:
http://pluss.postimees.ee/3058803/tsuktsi-punk-muinasjutu-saladus
Tuumalu, T. (2015). Tšuktši punkmuinasjutu saladus [dokfilm „Teekond Ussinuumajani“]. Postimees: AK, 17. jaan, lk 10.

Filmist kriitiku pilguga

Tiina Lokk: „Huvitav idee ja materjal, aga tulemuse võinuks dramaturgiliselt põnevamalt üles ehitada. Film venib kohati ja on heietav. Väga meeldis resümee: kõik ei allugi alati ratsionaalsele seletamisele, ehk piisab ka ainult osasaamisest.“

Roman Baskin: „Täitsa põnev protsessi peegeldus; lootsin küll, et tuleb lõpuks ikka välja, milline see algne „Ussinuumaja“ muinasjutt oli ja mis moraali ta teenis, aga see jäi hämaraks, võib-olla taotluslikult. Samas, juurtes tuhnimine on ikka põnev, eriti kui seda kirega teha. Protsess oli seekord huvitavam kui tulemus, ja meenutusena: „Ussinuumaja“ film töötab ka iseseisvana.“

Postimehe žürii hindab: „Teekond Ussinuumajani“ (2015). [Tiina Lokk, Olle Mirme, Lenna Kuurmaa, Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 17. jaan, lk 10.

Filipp Kruusvall: „Kuhu filmiteekonnaga välja jõuti? Eks ta peegelda kõige enam seda, millised on meie ootused lugudele ning kuivõrd me suudame mõista maailma, mis erineb meie omast väga palju. Ühtlasi sedagi, kuivõrd me suudame leida kõiges, ka kõige müstilisemas, midagi üldinimlikku ja kõigile omast. Nagu Priit Tender filmi lõpus ütleb: "Minu animafilmist sai dokumentaalfilm, ent dokumentaalfilm kadus lõplikult ussinuumaja muinasjuttu”.“

Arvustuse terviktekst:
Sirp: Boreaalne road movie viib Eestist Tšukotkale | Kultuur ...
Kruusvall, F. (2015). Boreaalne road movie viib Eestist Tšukotkale [dokfilm „Teekond Ussinuumajani“]. Sirp, 16. jaan, lk 14.

Riin Kübarsepp: „Ludwig Wittgenstein on oma teoses „Loogilis-filosoofiline traktaat” kirjutanud palju korratud kuldsed read: „Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida. Inimesed, kes püüavad pilte seletada, on enamasti valel teel.” See kõik kehtib ka „Teekond Ussinuumajani” puhul, sest selle lahtimõtestamisel võib tõepoolest mitmetes aspektides eksida.

„Teekond Ussinuumajani” (2015) on dokumentaalfilm, mille on „lavastanud” Liivo Niglas ja Priit Tender. Selle aluseks on aga tegelikult Tenderi joonisfilm „Ussinuumaja” (2012). Seega tulebki lugu hakata lugema tagantpoolt ettepoole.

Film „Ussinuumaja” põhineb tšuktši muinasjutul, ilmunud raamatus „Unesnõiduja” sarjas „Muinaslugusid kogu maailmast”. Viimane koosneb kolmeteistkümnest Andres Ehini valitud vene keelest tõlgitud tšuktši muinasjutust. Enamik neist pärineb tuntud vene antropoloogi Vladimir Bogoraz-Tani arhiivist. Visuaalsest küljest on raamatu sensuaalsuses ja ekspressiivsuses suur panus Kaljo Põllu illustratsioonidel.

Dokumentaalfilmi „Teekond Ussinuumajani” tegemist alustas Tender juba siis, kui joonisfilmi valmimine oli lõppjärgus. Selle taiese tegemine kujutab omamoodi muinasjutu töötlust filmikeelde. Mitmetahulist müstifitseeritud sürrealismi on filmis piisavalt, mida Tender ise kinnitanud.

„Mees otsustab oma naise tappa, kuna see ei saa lapsi. Ta rajab randa kivimaja ja hakkab selle sees usse kasvatama. Kui ussid on käsivarrejämedused, kutsub ta naise mereranda jalutama…” „Ussinuumaja” on iidne tšuktši muinasjutt, mis viib rännakule inimhinge pimedaimatesse soppidesse.

Filmis „Teekond Ussinuumajani” pole keskendutud mitte niivõrd eelmainitud muinasjutule, vaid lähtepunktiks on eelkõige Tenderi animafilm „Ussinuumaja”, mille lühendatud versioon on samuti lõikudena dokumentaalfilmi paigutatud.

„Teekonda Ussinuumajani” peetaksegi animatsiooni sugemetega antropoloogiliseks road movie’ks. Teekond, mis on ette võetud tõlgendamaks ühe kauge rahva veidrat muinasjuttu, võib aidata mõista ka eestlaste elukogemust ja maailmapilti.“ /---/

Loe edasi:
http://www.temuki.ee/2015/11/moned-tolgendused-filmist-teekond-ussinuumajani/
Kübarsepp, R. (2015). Mõned tõlgendused filmist „Teekond Ussinuumajani”. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 99-105.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm