Ivanipäev (2014)

Stsenarist-režissöör Ivan Pavljutškov filmi saamisloost

"Üle-eelmisel suvel sattusin ürgsele eesti jaanipeole. Seal tekkis küsimus, kus on meil siin Jaan, kes tule süütaks," räägib Ivan, kuidas ta filmi jaoks ainest sai. "Minu sees tekkis aga natuke identiteedikriis või küsimus, kes ma siis nüüd tegelikult olen – Jaan või Ivan?"

Küsimus jäi Ivani kummitama ja pani mõtlema, kas teise kultuuri omaks võtmine on ikka nii lihtne. Talle tundus, et ei ole. Kui filmi peategelane Ivan võtabki tõrviku ja süütab jaanitule, siis režissöör Ivan seda ei teinud. "Ma kuidagi kartsin, ei julgenud minna. See oligi see konflikt, mis pani mind mõtlema," selgitab ta.

Balti Filmi- ja Meediakooli 25aastasel režiimagistrandil oli see esimene eestikeelne lühifilm. Esialgu diplomilavastuseks mõeldud linateosest sai lõpuks tema esimene väljaspool kooli tehtud film.

Filmivõtted kestsid kuus päeva. Päris palju kaadreid oli vaja filmida vees. "Ehkki filmisime juulis, oli vesi näitlejatele ikkagi päris külm," kirjeldab Ivan.

Et aga veestseenid filmiti puhkealal, oli järve lähedal õnneks ka saun. "Filmisime ja näitlejad jooksid siis kohe sauna. Neile anti ka natuke juua, et oleks soe. Nad on ikka kangelased, et jõudsid nii mitu duublit teha."
Kruusmägi, A. (2014). „Vene filmitegelased pole enam ainult karud ja alkohoolikud.“ [vene temaatika lühifilmide kassetil "Mitte keegi peale sinu": lähemalt filmidest „Ivanipäev“ ja „Kaastundeavaldus“]. Õhtuleht, 25. jaan, lk 19.

Filmist kriitiku pilguga

Tiit Tuumalu: „Kaks konkreetset ja siira õhinaga jutustatud lugu [„Mai“ ja „Ivanipäev“ – toim], mille peamine piiratus tuleneb sellest, et teema kattub täpselt süžeega ega jäta peamisele – kujutlusvõimele – ruumi.

«Ivanipäevas» lõimitakse aga eestlasi ja venelasi, kui eesti pruut viib vene peigmehe maale  jaaniõhtule, et tutvustada teda ebalevale ämmale ja ebasõbralikule äiale. Autor piitsutab meie haiglast iivanipõlgust, aga ei jäta osutamast ka venelaste eneste eelarvamustele. Lugu on natuke üle lavastatud ja mängitud, et lõigata nagu noaga. Igal juhul on siin eesti filmis harvaesinevat kirge ja melodramaatilist haaret. Silma paistab Jaak Sooääre muusika.
Filmid, mis väga kõrgele õhku ei tõuse, aga tegijate süda on õiges kohas.“
Tuumalu, T. (2014). Tunnen kaasa ja soovin õnne [lühifilmide kassetist "Mitte keegi peale sinu"]. Postimees: AK, 25. jaan, lk 10.

Peeter Sauter: „Ivan Pavljutskovi ja Max Golomidovi “Ivanipäev” tekitab kahetisi tundeid. Lugu, kuidas eesti tüdruk Kadri toob vanematele näha oma venelasest poisi Ivani. Jah, on romantiline, sentimentaalsus on kaetud, intergatsiooniteema on käsile võetud, aga film on idee illustratsioon. Mis on idee? Kui ühiskonna mudelisse satub võõrkeha, teistsugune inimene, tekib kergesti võõraviha, eriti kui üks ühiskonna liige on võõra omaks kuulutanud. Ühiskond asub oma põhiväärtuste kaitsele, ennast on sunnitud kaitsma ka võõras. Heal juhul leitakse kontakt ja kompromiss, kuigi alati jääb võimalus, et hakatakse uuesti vastastikku takka üles lööma.

Mis on aga-d? Dialoog on kistud, tehtud, pingutatud, ei mõju loomulikult. Nii nagu pealkirjas on sõnamäng, on dialoogis otsitud nutikaid fraase. Aga mänguka hea dialoog on see, mida peaaegu ei märkagi ja mis teenindab näitlejaid ja filmi tervikut. /---/

Venelase tehtud filmis on vene poiss ilus, nutikas ja laitmatute maneeridega sisekujundaja ja soovib kõigiga hästi läbi saada, aga ümbritsevad eestlased mõnitavad ja tümitavad teda igal sammul, kuni ilus poiss lõpuks pisut endast välja läheb. /---/

Kogu filmi jooksul mängitakse palli ühte väravasse ja lõpuks tõmmatakse veel häpi end ka välja. /---/

Loo nõrkus on karakterite üheplaanilisus, neil pole sisekonflikti. Konflikt jookseb ainult üheülbaliste tüüpide vahelt. /---/ Oleks huvitavam, kui Ivani sileda kuju all oleks mingi saladus või midagi varjata. Siin filmis ei varja keegi midagi, kõik on näost näha. Pole salasoove, häbisid. Elus nii ei ole. Kinos ka enamasti mitte.“ /---/

Sauter, P. (2014). Kinokoolis neljad-viied [noorte filmilavastajate lühifilmide kassetist "Mitte keegi peale sinu"]. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 104-113.

Kristiina Davidjants: „Viletsusel on venelase nägu – umbes nii võiks tõdeda pärast lühifilmide kasseti „Mitte keegi peale sinu” äravaatamist. Eks see paratamatult nõnda läheb, et kui koondada ühte kohta kokku mitu erilaadset lugu, kipuvad need ikkagi kokkuvõttes moodustama mingi kriitilise massi, mille pealt on omakorda üldistused kerged tulema. Sel nädalal esilinastunud lühifilmide kogumik koosneb kuuest filmist. See on üsnagi soliidne hulk ja kui mingi teema seejuures prevaleerima hakkab, siis võib arvata, et mingit laadi ühiskondlik alateadvus siin sõna võtmas on. /---/ Kasseti viimase filmi, Ivan Pavljutškovi „Ivanipäevani” jõudes on ilmselt kohane meenutada artikli alguse väidet venelaste kohta. Tõsi ta on, et eesti filmitegijad näikse olevat avastanud, et siin riigis elab hulk venekeelseid inimesi, kes meie teadvuses on küll enamasti mingitest muredest-hädadest räsitud. Küll on nad narkomaanid, küll kriminaalid, küll on nad lihtsalt vaesed ja õnnetud. „Ivanipäev” pole just päris Stanley Krameri 1967. aasta „Arva, kes tuleb lõunale”, kus Sidney Poitier Spencer Tracyt ärritas, aga omalaadne kodumaine peegeldus küll. Režissööri ja stsenaristi Ivan Pavljutškovi filmi peategelane Ivan (Ivan Aleksejev) sõidab jaanipäeval koos oma eesti pruudi Kaiega (Ursula Ratasepp) viimase emale (Anne Reemann) ja isale (Hannes Kaljujärv) maale külla. Mõni mitte just kõige sõbralikum pilk, mõni väike vääratus või arusaamatus ja Ivani kompleksid saavad hooga hagu. Rahvussuhted löövad lõõmama, seda küll rohkem Ivani enda peas, ning noorpaari jaaniöö on vähemalt osaliselt sisustatud sõnajalaõie otsimise asemel arveteklaarimisega. „Ivanipäev” on tähelepanemist väärt film, see puudutab eestlaste ja venelaste omavahelisi suhteid ning on sealjuures poeetiline ning dramaturgiliselt tasakaalustatud lugu. Mingit erilist vimkat siin ei leia, aga inimesed kinolinal muutuvad ja arenevad meie silme all. Filmi lõpuks ületatakse ka oma mina. Lühikese filmi kohta on see väga hea tulemus.“

Loe lähemalt teistest filmidest:
Žiguli pagassis otse jaanipäevale - Sirp
Davidjants, K. (2014). Žiguli pagassis otse jaanipäevale. Sirp, 24. jaan, lk 11.

Lühifilmide kassett "Mitte keegi peale sinu"

«Mitte keegi peale sinu» on noorte filmilavastajate kassett, millelt leiab järgmised filmid:

«Distants»
Stsenaristid Janno Jürgens ja Anti Naulainen. Režissöör Janno Jürgens
Alasti Kino 2012

«Ivanipäev»
Stsenarist-režissöör Ivan Pavljutškov
Allfilm 2014

«Mai»
Stsenarist-režissöör Maria Reinup
22 Film, Allfilm ja BFM 2013

«Olga»
Stsenarist-režissöör Kaur Kokk
Nafta Films ja Alasti Kino 2013

«Tupsu»
Stsenarist ja režissöör Triin Ruumet
Huntmees Film 2013

«Kaastunde­avaldus»
Stsenaristid Martin Palm ja Margus Paju. Režissöör Margus Paju
Nafta Films 2013

Kassetist kriitiku pilguga

Tiina Lokk: „Väärikas uue põlvkonna sisenemine kodumaisesse filmitööstusesse mitte ainult režissööride, vaid ka operaatorite, monteerijate, helirežissööride, produtsentide ja kunstnike tasandil. Tõeline põlvkonna debüüt, mida iseloomustab professionaalsus ja sotsiaalne närv.“

Indrek Kasela: „Kõik filmid on tehniliselt nii head, et ei usukski, et on veel tudengite tehtud. BFM üllatab! Samas, kui tudengifilmid need enam ongi!
«Olga». Korralik stsenaarium ja teostus. 5.
«Kaastundeavaldus». Stiilne, väga hea kaameratöö, hea twist. 5.
«Distants». Locarno festivalile haltuuraga ei saa. Väga kõva tulemus. Visuaalselt kõige tugevam. 5+
«Tupsu». Kõige lubavama algusega. Mehed dressides on nagu Eesti «marukoerad». Nii hea algus tahaks tugevamat finaali. Stiilipuhas ja autentne, ainult et toruteipi sel ajal niimoodi laipade peale ei raisatud. 4.
«Mai». Kõik okei, tehniliselt tipp-topp, kaadrid on väljapeetud. Dramaturgia vajaks kõpitsemist. Valikust kõige tudenglikum. Muidu 4, aga kassetis jääb nõrgemaks. 3.
«Ivanipäev». Väga hea teema, suurepärane stsenaarium, südamlik, aga lõpptulemus jääb natuke kunstlikuks. 4.
Kassett tervikuna – 5! Kui ei usu, minge ise kinno vaatama.“  

Roman Baskin: „Olen üsna nõutu. Neid on nimetatud iseseisvateks professionaalseteks filmideks. Minu arust peaks neid esitlema koolitöödena. Mujal see nii on, miks mitte meie koolis?
Üldnimetajaks võiks olla noorte paranoia, nii kahetsusväärselt kui see ka ei kõla. Siin on kaks võimalust: kas noortel ongi nii haige maailmavaade või on neisse süstitud teadmist, et kunst vajabki väärastunud maailmatunnetust. Sel juhul peaksid õppejõud, aga miks mitte ka lapsevanemad ja isegi poliitikud sagedamini peeglisse vaatama, ja mitte ainult enese­imetluse eesmärgil. Siit ka üks retooriline küsimus: kas tõesti pole koolis räägitud, et filmil on rütm!? Kõik venivad nagu härja ila.
Kuigi domineerib paljutähenduslikkus nagu koolitööde puhul ikka, ei küüni inimesekäsitluseni paraku ükski. Ühesõnaga, üldmulje on: haige värk!
Eraldi võttes on parim pildikeel «Kaastundeavalduses» ja mingitki loojutustamise alget võib täheldada «Ivanipäevas».
Hinne 2
Eksperdid hindavad: lühifilmide kassett "Mitte keegi peale sinu" (2014). [Tiina Lokk, Indrek Kasela, Lenna Kuurmaa, Roman Baskin annavad hinnangu]. Postimees: AK, 25. jaan, lk 10.