Okupeeri oma müür (2013)

Talvik ja Vihma kutsuvad vastuhakule

Filmi „Okupeeri oma müür” lavastajad Artur Talvik ja Peeter Vihma panid teose illegaalselt tõmbamiseks internetti.

Intervjuu Eesti Päevalehele:

Arutasime toimetuses, et teie kahasse tehtud dokfilm on korralik propagandatoode. Olete nõus?
Peeter Vihma: Alustasime ideega, et teeme filosoofilis-provokatiivse roadmovie, tegemise käigus saime aru, et päris nii ei lähe. Meile on ka öeldud, et see on õppefilm – õpetamine ja propaganda on põhimõtteliselt ühe mündi kaks tahku, nii et minul selle mõiste vastu midagi ei ole.
Artur Talvik: Ma vaidleks vastu, see on ikka antipropaganda, propaganda on pigem see, kui võim enda positsioone kindlustab.
Vihma: Viha ja kurjust me ei propageeri.
Talvik: Aga nagu meie tegelasedki ütlevad: nad on proovinud võimuga suheldes kõiki meetmeid ja jõudnud selleni, et nüüd on vaja taktikat muuta.

Mida vältisite, millest lähtusite?
Talvik: Katsusime vältida Uue Maailma seltsi, sest need olid ühes filmis juba olnud. Jaan Tootseni film oli jube kihvt, aga arutasime, et siit peaks nüüd edasi minema ja rääkima tõelisest lootusest.
Vihma: Oli üks põhimõte, mida järgisime: me ei ütle konkreetselt, et see ja see on pahad ja teised on head. Muidu läheb asi isiklikuks ja see pole ilus. Alguses olid meil intervjuud vastaspooltega, aga siis saime aru, et need tuleb välja võtta, et säiliks üldistus, mis pole suunatud üksikisikute, vaid mõtteviisi vastu.

Ja see mõtteviis on?
Talvik: Kodanikupassiivsus.
Vihma: Mitte ainult, vaid ka see, et meil on valitsejad ning valitsetavad ja pole nagu mingit küsimust, kes on kumb.
Talvik: Et meie siin üleval teame, meil on kompetents...
Vihma: Ja teistel on mõtteviis, et mina ei peagi vastu hakkama, parem mitte püsti tõusta, valin parem poliitiliselt riiulilt selle toote, mis mulle kui tarbijale paremini sobib.

Olete teose mõjuga rahul?
Vihma: Inglise keeles on sõna „empowering”, mida saab tõlkida „jõudu andev”. Paljud inimesed ütlesid pärast filmi nägemist, et pagan, ma tahaks ka nüüd midagi teha, ma tunnen, et see ei ole lootusetu. Kuskilt tuleb jõudu juurde.
Talvik: Ma nimetaks seda ärgitusfilmiks – ärgitad inimesi positiivselt enda õiguste eest seisma. Esna vallas läks pärast seanssi suureks vaidluseks, mis ei olnud üldse enam filmi, vaid mingite kohalike asjade teemal – see meile väga meeldib. Huvitav, et kodanikuaktivistid ootasid radikaalsemat filmi ja need tüübid, kes asuvad pigem „müüri” sees, ütlesid, et see film ässitab liiga palju.  
Vihma: Üritasime filmiga endale ja vaatajatele esitada kõiki neid küsimusi, mis on ka kodus istuval inimesel, kellel on asjast ilgelt kõrini, aga kes pole ise kunagi midagi sellist ette võtnud. Et ah, ma ei viitsi, või et las keegi teine juhib, või et parem mitte lõhkuda seda, mis juba on. Meilgi olid filmitegemise ajal sellised kõhklused. Et kui vastuhakk läheb väga agressiivseks, kas siis võim läheb veel suuremasse ringkaitsesse ja tõmbab veel tugevama müüri endale ümber...
Talvik: Meie tegelased ei ole sellised, kes tahaks lihtsalt testosterooni pärast märatseda, vaid neid on nii pikalt ignoreeritud, et viimane samm on tänavaletulek. Aga see pole ka põhisõnum, vaid see, et kodanik peab olema aktiivne ja tegema ka vahepealseid samme, totaalne kodanikuallumatus olgu ikka viimane etapp.

Kaua te üksteist tunnete?
Talvik: No ma tean Peetrit suhteliselt mähkmetest alates, oleme perekonnatuttavad.
Vihma: Filmialaselt saime tuttavaks, kui läksin vabatahtlikuks Aafrikasse, tahtsin sellest filmi teha ja tulin nõu küsima. Mingid katsetused tegingi ära ja sain maitse suhu, siis umbes kaks ja pool aastat tagasi võtsime praeguse töö ette.

Mida Kenyas vabatahtlikuks olemine õpetas?
Vihma: Seal saingi aru, et aktivismil ja aktivismil on vahe. Läksin mingisse MTÜ-sse, mis aitab slummielanikel oma maju korda teha ja osta maad, mille peal nad elavad. Nelja-viie seal oldud kuuga sain aru, et pool või üle poole sellest vabatahtlikust tööst on noorte Euroopa inimeste „volunturism”. Võimalus näha teist riiki, tunda, et ollakse asja sees. Tegelikult pannakse pool aega tina ja teine pool räägitakse kohalikele tähtsa näoga demokraatiast. Kohalikud õpivad ka väga kiiresti ära selle jutu, mis doonoritele meeldib. Tagasi tulles märkasin, kui palju sellist reeglite kummardamist ja bullshit-jutu ajamist ka Eestis on.

Umbes samas vanuses käis Talvik Tšetšeenias, millest 1995. aastal valmis film „Vabadus või surm”. See oli ilmselt veelgi mõjusam kogemus?
Talvik: See muutis kohe väga palju. Sellest ajast peale olen huviga mõelnud vastuhaku kui nähtuse peale. Alustades sellest, kas eestlased oleksid pidanud 1940-ndatel vastu hakkama või kas nõukaajal oleks olnud vastuhakk mingi variant. Ma olin kunagi väga noorest peast punk.
Vihma: Mina ka.
Talvik: Mina olin 1980. aastal, kui punki polnud Eestis veel tekkinudki. Et kas punk, mis väga kiiresti muutus mainstream’iks, oli üldse mingi vastuhakk või lihtsalt lahe olemise vorm või testosterooni väljapurskamine? Isegi „Detsembrikuumuses” (Talvik oli filmi produtsent – toim) paelus mind, et kindral Põder ja peategelane hakkavad vastu mitte ülevalt poolt tuleva käsu tõttu, vaid südame sunnil. Aga kui tagasi Tšetšeenia juurde tulla, siis mulle jättis selle rahva uhkus väga sügava mulje. Nad küll hävitati praktiliselt ära, aga seda on üks kord varem ka tehtud. Kui neil küüditamine toimus, siis küüditati 70% kogu rahvast. See mägilaseuhkus on ikka võimas asi, kuigi võib teinekord vendeta ja muu jamaga lõppeda.

Mis kandi kodanikud te ise olete? Kuidas sealkandis aktiivsus on?
Vihma: Ma olen sisse kirjutatud Nõmmele, aga elan juba neljandat aastat Kassisabas. Olen tegutsenud Uue Maailma seltsis ja viimased pool aastat Linnaidees (asumiseltse koondav algatus – toim). Nüüd on loomisel Kassisaba selts, inimesed on juba kokku aetud, vaja ainult asutamiskoosolek teha.
Talvik: Mina elan Kuusalu vallas, mis on väga positiivne koht, kutsusin isegi Facebookis masendunud tallinlasi, et koligu meile elama. Meil on peaaegu parteivaba vald, on isegi jutuks olnud, et Kuu­salust võiks teha sellise kodanikuühiskonna näidisvalla. Ise tegutsen rohkem Juminda poolsaarel, mis on kogukonnana kergemini haaratav kui vald. Külaseltsid on täiesti tavaline asi, aga sealt hakkavad paljud asjad pihta, kui inimesed hakkavad suhtlema ja saavad aru, et ühises ruumis on probleeme. Ainult sellest, et sa oma aeda niidad, ei piisa. Meil on korrakaitse-MTÜ ja vabatahtlikest koosnev merepäästeühing, on kogukonnaraadio, mis on kindlasti ühendav tegur.  

Miks te valimistel ei kandideerinud? Artur Talvik oli varem ju roheliste kandidaat.
Talvik: Ma toetan rohelist mõttelaadi, aga pole partei liige olnud. Nõukaajal olin komsomolis, nii et seda, mis noortekogu tähendab, tean küll. Seda teemat puudutame ka filmis, et kui sa võimu juurde satud, siis sa lähed tõenäoliselt üsna ruttu ka selle süsteemi nägu. Küsimus on ainult selles, kaua sa suudad avatud mõtteviisi säilitada.
Vihma: Mingil moel jääb esindusdemokraatia igal juhul alles, küsimus on selles, kui kaugel on valitsejad valitsetavatest. Need valimised näitasid ka väga selgelt, et poliitikud on mugavad ja ei viitsi oma kabinettidest välja tulla, et rahvaga suhelda. Nad ei käi Lasnamäel, nad ei räägi kodanikuaktivistidega, viimati nimetatud püüavad ise meeleheitlikult dialoogi pidada. Aga mida tugevam on altpoolt tulev initsiatiiv, seda rohkem peavad olema avatud ka poliitikud. Praegu on veel viimane ots, kus neil on endiselt mulje, et kodanikega tuleb käituda lihtsalt nagu tarbijatega.

Aga kuhu te ennast parem-vasak skaalal paigutaksite?
Talvik: Ma kindlasti ei ole punane, aga...
Vihma: Ma usun ideoloogiate lõppu ja teiseks, lõpetage Eestis parem- ja vasakparteidest rääkimine. Meil on ainult üks parempartei, Konservatiivne Rahvaerakond, kõik ülejäänud on täpselt keskel.
Talvik: Nende skaalade aeg on läbi. Kui ma riigikokku kandideerisin, siis käisin üritusel, kus oli mingi nöör, mille peale pandud knopkadega pidi ennast maailmavaateliselt määratlema. Keeldusin seda tegemast, mulle sümpaatseid inimesi on nii ühel kui ka teisel pool. Ja nagu Kalle Lasn ütleb, tegelikult ei peaks vaatama vasakule ega paremale, vaid ette, mõtlema sellele, mis tuleb homme, mitte üritama vanade meetoditega edasi sõita. Mina olen rohujuuretasandi usku.

Ümarlaudade vastu olete ka skeptilised? See tuleb filmist välja ja Talvik on ka varem mõttetalguid kritiseerinud.
Talvik: Inimesed peavad koos käima ja koos mõtlema, aga näiteks Minu Eesti mõttetalgud oli järjekordne aktiivsuse ventiil, nagu ka rahvakogu. Inimestel oli tekkinud power midagi teha, nüüd see lahustati ära ja hakati rääkima, kuidas kirikuaed korda teha ja teisi asju, mis aktiivses kogukonnas on ammu ära tehtud.
Vihma: Mina olen ka mõõdukalt skeptiline. Poliitikutel on väga mugav, kui kodanikud arutavad, kuidas vallamaja ehitada, aga ei sekku suurtesse asjadesse, põhiliselt rahajagamisse. Organiseeritud ja modereeritud mõttevahetus võib tekitada tunde, et nüüd ma olen oma hääle saanud kuuldavaks teha ja jess, nüüd ongi kõik tehtud. Mõte, et demokraatia on valmis, on ohtlik.
Talvik: Pätsi aeg näitas, et kui võim riigis koondub mingi väikese seltskonna kätte, siis on seda riiki kerge maha müüa.

Millised filmialased plaanid teil edaspidiseks on?
Vihma: Mul tuleb kohe välja üks „Eesti loo” sarja dokfilm. Filmi nimi on „Rist ja viletsus” ja see räägib Tallinna kiirabi tööst aastavahetusel. Lühike, antropoloogiamaiguline film. Kaks taotlust olen „Eesti loole” veel kirjutanud, üks on koostöös Arturiga.
Talvik: See räägib Garage48 (IT-idufirmasid julgustav sihtasutus – toim) ühest juhist, naisterahvast, kes läheb Aafrikasse sama tööd tegema. Vaatame, kuidas ettevõtlik eesti naine läheb teise kultuurikeskkonda, ühtlasi saame teada, kuidas on IT-naiste olukord Aafrikas.
Vihma: Hakkan kirjutama ka ühe mängufilmi stsenaariumit, jälle vabadusvõitlejast ehk Johan Pitkast. Sellest, kuidas ta pettus kahekümendatel poliitmehhanismis. Ta ei saanud isegi parlamenti, kuigi oli Eesti riigi loomise juures niivõrd olulisel kohal. Ja kui asi karmiks läks, siis oli Pitka see, kes 1944. aastal vastupanu organiseeris ja tankide vastu võitles.

Mida Talvik teeb?
Talvik: Mul on ka paar dokimõtet, aga suuremad asjad nõuavad tähelepanu. Ma ei tea, kuidas see juhtus, aga Eesti Vabariigi juubelifilmi stsenaariumide konkursile valiti esialgu 17 lugu ja neist kolmes olen mina ka osaline. Nende stsenaariumite kirjutamine on kindlasti lähiaja suurim töö.

Kinodes teie viimane film enam ei jookse, aga panite selle Pirate Bay failjagamiskeskkonda. Kuidas siis teie, autorid, autorikaitsest nii vähe hoolite?
Talvik: Siin on teatud protest selle vastu, et meid üritati leebel moel tsenseerida ja teisest küljest – kui me juba Piraadiparteist räägime, siis oleks ka imelik, kui me teda vabaks allalaadimiseks üles ei pane. Olen ise selle mõtte pooldaja, mida on levitanud nii piraadid kui ka Euroopa rohelised: kui filme tehakse avaliku raha eest, võiks anda kahe- või kolmeaastase perioodi selle raha tagasiteenimiseks ja siis lükata ta vabavarana üles.  

Kas „Okupeeri oma müür” jõuab ka välismaale?
Talvik: Soome „Pealtnägija” saate tegijad käisid seda vaatamas ja lubasid teha kõik, et filmi ka Soomes näidataks.
Vihma: Lähen Linnaideega detsembri alguses Islandile ja näitame seda seal ka. Islandil on üks art-house kino, mis näitab poliitiliselt olulisi dokke. Üks Rootsi telekanal on ka huvi üles näidanud.
Kressa, K. (2013). Talvik ja Vihma kutsuvad vastuhakule. Eesti Päevaleht, 24. okt, lk 10-11, fotod.

Filmist kriitiku pilguga

Peeter Sauter: „Ja etteruttavalt: mul sügeles filmi vaadates tükk aega, et see, kes müüri ehitab – olete te, mehed, ise oma filmiga, kus te mingit imaginaarset, läbistamatut müüri kogu aeg esile manate. Mis saab kodanikuühiskonnast, kui kõik sumbub, laiutavad Talvik ja Vihma käsi ning leiavad, et päris kõik ei sumbu, osa siiski sublimeerub ja mõni hääl jääb poliitladvikus nii kaua vastu kajama, kuni mõni poliitik teeb sellest pikapeale oma hääle ja siis pole kõik olnud mõttetu. Film teeb siiski viimases kaadris pöörde, mida ma ei uskunud, et suudetakse teha. Talvik ja Vihma otsustavad tuhka pähe raputada ja öelda, et müür on tegelikult meie peas, meie oleme müüri ise välja mõelnud, mitte keegi teine – ja virutavad müürikivid oma peast otse kaadrisse, meile näkku. See oli hea käik ja tegi heaks kogu manipulatsiooni ja populismi. /---/

Nii on hea kogu norimise juures ka Talviku-Vihma film, mis kohati tundub olevat suure tööga tehtud korralik telesaade (Talvik töötabki ju telesaateid tootvas firmas Ruut ja tal on see kunst käe sees). Rääkivad pead, mõned emotsiooni loovad ja puhkust lubavad vahekaadrid loodusest või miitingutest, saatejuhi mõtlikud retoorilised küsimused ja teravad ajakirjandusliku mekiga rünnakud, mis võiksid sobida televaataja positsiooniga ja talle meele järele olla.
Film võtab selgelt rääkida ainult ühest poolest (protestijatest) ja teisele poolele (valitsejad) eriti sõna ei anta. Otepää volikogus piirduvad filmijad sellega, et provotseeritakse ja lastakse ennast koosolekult välja visata, ja seda siis näidataksegi. Kas tõesti mitte keegi volikogust ei olnud nõus filmis oma seisukohti välja ütlema? /---/

„Okupeeri oma müür” võib olla indikaator. Kui tõstatatud probleemid on jätkuvalt tõsised, antakse protestile hoogu ja pärast filmi see eskaleerub. Kui probleemid pole tõsised, vaid maha käinud ja väikese grupi poolt vahule löödud, laseb film auru välja ja see kõik muutub paljudele igavaks. Eks me näe. Kui juhtub viimane, võiks ju arvata, et film on teeninud tahes või tahtmata võimude huve. /---/

Kui Artur Talvik saanuks kahe aasta eest riigikokku, kuhu ta soovis, siis poleks meil praegust filmi. Nii et hea, et ta sinna ei saanud. Hea, et ta teeb oma põhitööd, kino tarbeks. Hea, et mõned kodanikud teevad lihtsalt igapäevast tööd nagu Vargamäe Andres, käivad miitingutel maske kandmas ja silte kleepimas vaid siis, kui karneval on välja kuulutatud (Andresel polnuks selleks muidugi mahti).
Elukutselise anarhisti saatus pole enamasti suurem asi ja ehk tuleb Talvikulgi nüüd mõni uus periood. Lõbumajast on tal film tehtud, sõjast ka. Erutavad olid need tööd talle kindlasti mõlemad. Kaido Höövelsoni ehk Baruto kuulutas ta maailmas tuntumaks eestlaseks Arvo Pärdi asemel, aga huvitavaid väljakutseid on kindlasti veel. Ja kui Talvik riigikokku peaks saama, siis ootame kuue aasta pärast kriitilist filmi moraalsetest värdjatest, kelle hulgast Talvik on end selleks ajaks välja arvanud. Nii et – vaadake ette!“

Terviktekst:
Sauter, P. (2013). Kes tahab saada moraalseks värdjaks? Sirp, 25. okt, lk 30-31.
Kes tahab saada moraalseks värdjaks? - Sirp

Loe filmiblogija Joonase vastust Peeter Sauteri arvustusele:
Populismikiri Peetrile (2013). Sirp, 1. nov, lk 36.
Sama: Pisut filmijuttu, Joonase kinomärkmik, 1. nov, Pisut filmijuttu: Populismikiri Peetrile / Okupeeri oma müür

Tiina Lokk: „Sisuliselt väga huvitav ja vajalik film. Oleks võinud olla veelgi teravam, ka vormilt paiguti huvitav, aga lõpuni stiilselt läbiviimata. Venib. Publitsistlik žanr oleks lubanud kiiremat ja järsemat montaaži ja sõna.“

Roman Baskin: „Amatöörfilmide kategoorias tubli film... Ja mingil taidlusfestivalil peakski see esindatud olema. Teema on, väga suur ja väga tähtis, konflikt on, arendus ka, aga isetegevusele omane lihtsustus lööb valusalt läbi ja seetõttu jääb kõik konstateeringuks, poetaguseks, nõgesepõõsa virinaks. Ei aita siin Nuustaku ja New Yorgi võrdlus ka... Liiga algelist käsitlust ei saa õigustada.“
Eksperdid hindavad: "Okupeeri oma müür" (2013). [Tiina Lokk, Indrek Kasela, Lenna Kuurmaa, Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 26. okt, lk 10.