Avaleht » Filmiliigid

Mandariinid (2013)

Mängufilmid | Sõjafilm Kestus: 87:00

Huviinfo

Filmi saamisloost

„Mandaariinide“ saamislugu saab alguse ühest külaskäigust. Filmi idee sündis, kui tuntud Gruusia noorema põlvkonna filmirežissöör Zaza Urušadze käis 2009. aastal Tallinnas oma filmi „Kolm maja” linastusel. Kuuldes siin lugu Abhaasias elavate eestlaste äratoomisest, kes pidid kiiruga asjad pakkima ja kodu maha jätma, tekkiski režissööril idee (et mitte solvata ühegi sõdiva osapoole rahvustunnet) rääkida Abhaasia sõjast just eestlaste saatuse kaudu, kes jäid lihtsalt sõjale jalgu. Mõtte vaadata grusiinide ja abhaaside konflikti eestlaste pilgu läbi käis välja eestlane Artur Veeber. Veeber oli ka valmis ise filmi tootma, aga EFSA lükkas tema pakkumise tagasi, kuna tootjal puudus pika mängufilmi tegemise kogemus. Urušadze kirjutas stsenaariumi siiski valmis, kandideeris vahepeal oma projektiga Gruusia riiklikul filmikonkursil ning võitis, saades 100 000 eurot. Filmi sellise rahaga aga ei tee ja väljamakset esialgu ei toimunudki, sest silmapiiril polnud selget tootjat, kelle arvele summa kanda. Paistis, et „Mandariinid” ei saa kunagi valmis.

Ka järgmine otsustav kohtumine oli pooljuhuslik. Tollane kultuuriministeeriumi nõunik Edith Sepp külastas Thbilisit ning sai seal Urušadzega tuttavaks. Lavastaja kurtis oma muret: on olemas suurepärane idee, ka tegijad on valmis vaadatud, aga pole tootjat, kes suudaks filmi ekraanile tuua. Sepp luges stsenaariumi läbi ja sai aru, et grusiinil on õigus, aga projekt tähendab ikkagi suurt riski. „Sellist projekti, kus eestlane on peatootja, aga filmitakse välismaal, ei olnud kunagi varem olnud,” selgitab Sepp. „Vaja oli väga kogenud tootjat, aga neid meil väga palju ei ole.” Filminõunik alustas läbirääkimisi, aga produtsendid ei tahtnud vedu võtta. Järjekordne otsustav hetk saabus Ivo Felti värbamisega. Sepa sõnul mängis siin suurt rolli operaator Rein Kotovi veenmisjõud.

Nüüd hakkasid asjad väga kiiresti edenema. 2012. aasta alguses pöördus Allfilm kultuuriministeeriumisse ja palus „seemneraha”. „Nad said sealt maksimumi, mis oli kaastootmisprojektidele ette nähtud – 40 000 eurot,” meenutab Sepp. Pärast seda oli rahastamisega nõus ka EFSA, kes eraldas filmile kahe aasta jooksul kolmes etapis üle 192 000 euro toetust. Varem lubatud rahakraanid keeras lahti ka Gruusia riik, 22 000 euroga panustas veel Eesti kultuurkapital ja 110 000 eurot käis välja Euroopa Nõukogu fond Eurimages, kus käis „Mandariinide” eest võitlemas Gruusia filmifondi juht Tamara Tatišvili. Ülejäänud raha tuli leida Allfilmil ja Urušadze vastloodud firmal Cinema 24. Kokku kulus tootmisele umbes 650 000 eurot.

Filmi võtted toimusid detsembri keskpaigast 2012 kuni jaanuari lõpuni 2013 Gruusias Urekis. Montaaž ja helindamine on tehtud Eestis.

Eesti Ekspress, 21.01.2015: „Jäme ots jäi Eesti poole kätte, sest meie katsime kuludest 58 protsenti. Eestlastele jäi ka „kreatiivne kontroll“ – Feldil oli viimane sõna, kuidas asju tehakse.“

Allikad:
Tänavsuu, T. (2015). „Mandariine“ ei tahtnud keegi [filmi leviõigustest]. Eesti Ekspress: Areen, 21. jaan, lk 31-33.
Kressa, K. (2015). „Mandariinide“ tee punasele vaibale: palju ränka tööd ja puhast vedamist. Eesti Päevaleht: LP, 10. jaan, lk 12-13.
Kressa, K. (2013). Lembit Ulfsak kinnitab, et "Mandariinid" on patsifistlik film. Eesti Päevaleht, 25. jaan, lk 12.
Teder, M. (2012). Gruusias vändatakse mängufilmi sõjast Abhaasia Eesti külas. Postimees, 3. nov.


Loe täpsemalt filmi saamisloost ja promotööst Eesti Päevalehe tasuliselt digilehelt:
Kressa, K. (2015). „Mandariinide“ tee punasele vaibale: palju ränka tööd ja puhast vedamist. Eesti Päevaleht: LP, 10. jaan, lk 12-13. „Mandariinide” tee punasele vaibale – palju ränka tööd ja ...

Intervjuu „Mandariinide“ režissööri Zaza Urušadzega:
Tuumalu, T. (2013). Ulfsakita poleks sellist filmi sündinud. Postimees, 23. okt, lk 12-13. http://www.postimees.ee/2571128/ulfsakita-poleks-sellist-filmi-sundinud

Esilinastus gruusia moodi

Grusiinid on grusiinid – kui neile midagi meeldib, ei hoita emotsioone vaka all. „Mandariinide“ esilinastusel [15. okt 2013 - toim] Thbilisis juhtus see, mida Eestis juhtub harva kui üldse. Juba lõpulaulu ajal puhkes mitu korda aplaus ja tiitrite ajal seisis 450-kohaline saal eesotsas Gruusia kultuuriministri Mirian Odišariaga nagu üks mees püsti.

„Meie kõigi jaoks valusat teemat on käsitletud vastutustundlikult ja peenekoeliselt,“ võttis minister vahetult pärast seansi lõppu kokku oma mulje. Muide, Odišaria ise on kirjanik. Gruusias teisiti ei saagi – ühe vana kultuurrahva kultuuriminister peab olema loominguline inimene.

Ka esilinastuste iseloom on Gruusias pisut teistsugune. Telekaamerad näiteks surisesid nii enne kui pärast seanssi. Ja kohal oli neid üllatavalt palju. Vaatajatelt kogutud muljed lasti otselülitusena kohe ka eetrisse. Ainult vaata ja imesta.

Teine huvitav aspekt puudutab algusaega. See märgitakse tavaliselt varasemaks,  „Mandariinide“ puhul oli see näiteks kell 18.30 – arvestusega, et siis saab kell 19 alustada. Ei saanud – seanss algas kell 19.30. Öeldi, et läks isegi hästi. Tuleb ette ka kahetunniseid viivitusi. Inimesed tahavad ju kangesti suhelda.

Amirani kinost endast, kus esilinastus aset leidis – rohkem kui miljonilise elanikkonnaga Thbilisi kinod võib üles lugeda ühe käe näppudel -, kiirgas veidi sellist nostalgilist, nõukogudeaegset hõngu. (Mis sest, et reklaami järgi saab seal näha ka 7Dd.) See oli aeg, kui kino oli veel kultuuritempel eraldi garderoobi ja avara fuajeega.

Kuigi Gruusias on suitsetamine avalikes kohtades keelatud, ei hooli esilinastustel sellest keegi. Ka Amirani kino fuajees tõusis toss laeni. Hea veel, et mitte kinosaalis.
Tuumalu, T. (2013). Esilinastus gruusia moodi. Postimees, 23. okt, lk 13.

Filmi rahvusvaheline esilinastus

“Mandariinid” võitis Varssavi filmifestivalil režiipreemia ja publiku auhinna.

Eesti-Gruusia koostööfilm “Mandariinid” võitis Varssavi rahvusvahelisel filmifestivalil kaks auhinda: Zaza Urushadze sai festivali võistlusprogrammis parima režissööri preemia ning lisaks võitis film ka
publikupreemia.

Festivali võistlusprogrammi žürii põhjendas parima režissööri auhinda nii: “”Mandariinide” režissööril on õnnestunud jutustada lihtne kuid samas väga võimas lugu luues maailma, kus on nii soojust, õrnust kui magusat kibedust.

“Mandariinidel” toimus Varssavis kolm linastust, mis kõik olid ka välja müüdud ning film pälvis ka publikupreemia. Varssavi festivali publiku edetabel:
http://www.wff.pl/en/aktualnosci/nagroda-publicznosci-29-warszawskiego-festi
walu-filmowego/
“Mandariinid” võitis Varssavi filmifestivalil režiipreemia ja publiku auhinna (2013). [Pressiteade]. Allfilm: Uudised, 21. okt.

Eesti-Gruusia koostööfilm "Mandariinid" valiti maineka Palm Springsi rahvusvahelise filmifestivali (PSIFF) ametlikku programmi, kus toimub filmi Põhja-Ameerika esilinastus.

Tegemist on USA ühe suurima ja tunnustatuima filmifestivaliga, mida külastab iga-aastaselt 135 000 kinohuvilist. Palm Springsi festival on tuntud selle poolest, et seal linastub kõige rohkem võõrkeelsele Oscarile nomineeritavatest filmidest, teatas Allfilm.
Tuleval nädalal linastub "Mandariinid" 62. Mannheim-Heidelbergi rahvusvahelise filmifestivali võistlusprogrammis.
"Mandariinid" filmifestivalidel (2013). Eesti Päevaleht, 30. okt, lk 13.


Filmist kriitiku pilguga

Lela Otšiauri *: „“Mandariinid“ on ere film sõjast, mis purustab kõik enese ümber, eraldab inimesi ja rahvaid, tõmbab nende vahele vaimsed ja füüsilised piirid, ja nende piiride ületamisest. See on film vihkamisest ja armastusest, kättemaksust ja andestamisest, nukker ja helge korraga, film väärikusest, mille olemasolu süstib lootust ja usku inimesse.

Suurepärased näitlejad (Elmo Nüganen, Raivo Trass, Mihheil Meski ja Georgi Nakašidze eesotsas legendaarse Lembit Ulfsakiga) loovad eredad tegelaskujud, kes ei kaota väärikust ka kõige äärmuslikumates, raskemates ja traagilisemates olukordades; kes suudavad andestada ja tõestada isegi oma elu, isiklike kaotuste hinnaga, et ei ole midagi kõrgemat ja olulisemat kui au ja üksmeel.

See on ehtne kunst, millest jääb nii sageli puudu tänapäeva filmides. Ümbritseva keskkonna faktuur; eraldatuse ja väljapääsmatuse atmosfäär, millele vastanduvad pealtnäha tüüne külapilt, rahuaegse elu kauge kaja ja mandariinidesse uppuvad aiad; kujundlikud maastikud; täpne ja selge kaadri ülesehitus ja läbimõeldud detailid; ruum, mis on korraga õhuline ja sügav; suisa füüsiline hirmu ja õnnetuse aisting, mis varitseb kangelasi, ja lõpuks kauaoodatud vabanemine kurjusest, vihkamisest ja vägivallast – see kõik teeb sellest filmist kunstiteose, mis ühendab parimal moel Eesti ja Gruusia kultuurilis-vaimse pärandi.“

* Lela Otšiauri on üks hinnatumaid Gruusia filmikriitikuid ja -teadlasi, Gruusia teatri- ja filmikooli professor.

Tuumalu, T. (2013). Ulfsakita poleks sellist filmi sündinud [intervjuu mängufilmi „Mandariinid“ režissööri Zaza Urušadzega, lisatud Gruusia filmiteadlase Lela Otšiauri kommentaar filmile]. Postimees, 23. okt, lk 12-13.

Tiit Tuumalu: „Poleks Lembit Ulfsakit, võiks selline avantüür lõppeda tont teab millega, aga tänu talle võtame selle tegelaskuju esimesest hetkest peale omaks – nii peenelt, nii nüansseeritult, nii suure südamega, inimlikult on mängitud tema Ivo, kes korraga armastab ja vihkab seda maad. Kes filmi alguses valmistab kaste mandariinide ja filmi lõpus juba surnute jaoks.

Leppimine käib ikka konkreetseid inimesi pidi – kas see on võimalik ka rahvaste vahel, on juba iseasi. Kusagilt tuleb aga alustada ja Urušadze seda teebki. Tõsi, ta väldib kõige teravamat vastandust: ei istuta ühe ja sama laua taha mitte abhaasi ja grusiini, vaid grusiini ja ab­haaside poolel võitleva tšetšeeni palgasõduri.

Miks? Küllap sellepärast, et öelda: see sõda pole relvadega sekkumise mõttes teiste, ei mägilastest palgasõdurite, kõige vähem aga Venemaa asi. Ja et meie – grusiinid ja abhaasid – peame ise selle sõlme lahti harutama. Eestlaste abiga, näiteks. Mida abhaasid sellest kõigest mõtlevad, film ei näita ega saagi seda teha, aga sõnum peaks olema selge: vähemalt meie, grusiinid, oleme leppimiseks valmis. Seegi juba suur asi!

Üldse on tähelepanuväärne, millise tundetooniga Urušadze nii keerulist teemat, mille puhul varem või hiljem kerkib üles põhimõtteline küsimus «Kellel on õigus?», käsitleb. Põhimõtteliste küsimuste üle julgevad teatavasti nalja heita ainult julged ja tugevad. «Mandariinide» autor julgeb. Vähemalt muiata. Näiteks selle üle, kellele siis see maa ikkagi kuulub, abhaasidele või grusiinidele. Sellega ka paatost vältida.
/---/

«Mandariinid» on väga tugev näitlejafilm. Grusiinid Giorgi Nakašidze (Ahmed) ja Mihheil Meski (Nika) elavad oma rolli suurepäraselt sisse. Nakašidze mängib tšetšeeni nii, et olevat ka õiged tšetšeenid ära petnud.

Ka Elmo Nüganen loob ereda rolli. Tema Margus võiks olla suisa eestlase arhetüüp – tal on siira ja selles siiruses veidi kohtlasegi talupoja hing. Surm kas või silme ees, aga saak on vaja salve saada – isegi mitte pragmaatilises mõttes, lihtsalt kahju on, kui selline ilu, pealegi oma kasvatatu, hävib.

Hüva, mõni okas ka. Lugu pole väga originaalne. On nii hästi kirjutatud, suisa õpiku järgi, et hakkad igatsema mingit ebakõla või -korrapära, igal juhul suuremat spontaansust. Hetkiti on dialoogi dialoogi enese pärast, kunstlikult öeldud sõnu. Ja sellist eksistentsiaalset pinget, dramaatilist kahevahelolu, nagu esindab «Tuulte pesa» Jüri Piir, kellel tuleb oma metsatalus laveerida erinevate võimude vahel, pole suudetud siiski siia sisse panna.

Küll on Urušadze osav valitsema vaataja emotsioone. Vahetama ootamatult, kanna pealt registreid. Just siis, kui paistab, et nüüd hakkab kõik minema hästi, kärgatab pauk. Ka see kõneleb väga heast režiilisest käsitööoskusest. Ta ei häbene rääkida väga lihtsaid lugusid – erinevalt meist.

Väga hästi on selle kõik üles võtnud Rein Kotov. Vaatamata loo kammerlikule iseloomule on pildil laiust ja sügavust. Ruum on teravalt tajutav, isegi kombatav. Niaz Diasamidze tunnusmeloodia on lihtne rahvaviisi töötlus, võimendab meeleolu ja jääb kohe meelde.“ /---/

Loe tervikteksti:
Tuumalu, T. (2013). Liigagi ilusad mandariinid. Postimees, AK, 2. nov, lk 10, foto.
Liigagi ilusad mandariinid - AK - Arvamus

 

Tiina Lokk: „Lihtne ja inimlik lugu. Aga lihtsaid lugusid ongi kõige raskem hästi teha, eriti veel emotsionaalseid lugusid. Väga hea, viimase peal eesti ja gruusia näitlejate mäng ja režii, hea operaatoritöö ning kõik kokku hõrk sulam gruusia ja eesti vaimust.“

Roman Baskin: „Väga hea film! Üle tüki aja üks võimas režii – lihtne ja mõjuv. Lugu liigub ja liigutab. Tehtud profilt ja suure südamega. Väga põnevad näitlejatööd, eriti Ulfsak. Leiab kinnitust tõsiasi, et hea filmi saab ainult siis, kui tegija teab, miks ta seda teeb. Ja et seda tasuks endalt aeg-ajalt ikka üle küsida.“
Eksperdid hindavad: „Mandariinid“ (2013). [Tiina Lokk, Indrek Kasela ja Lenna Kuurmaa annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 2. nov, lk 10.

Karlo Funk: „Üllatav, et Gruusias on tehtud film, mis kulgeb Eesti rütmis. /---/ See on justkui sõjafilm, aga samas täiesti kokkusulava näitlejaansambliga.“

Erilist kiitust teenib Funki käest, kes on näinud filmi korduvalt juba enne linastust, Elmo Nüganeni tegelaskuju Margus. «Stsenaariumi lugedes ei olnud teda samamoodi tunda, kuid Nüganen suutis ta niivõrd hästi välja mängida,» ütleb Funk.
Temagi on seda meelt, et filmi üheks tugevuseks on selle arusaadavus. «Lihtne ja selge, midagi ei jää kaadri taha. Ei ole vaja mingit sümbolit,» selgitab endine Eesti Filmi sihtasutuse peaekspert.
Lisaks oli sobiv «Mandariinide» tuleku ajastus. «Kontekst on hea, sest Gruusia film on viimasel ajal väga jõuliselt esile tõusnud,» ütleb Funk.
Mellik, J. (2013). „Tänu grusiinidele vabanes Eesti film kunstitegemise kompleksist“. Õhtuleht, 2. nov, lk 14, fotod.

Donald Tomberg: „Sõda ja rahu on erinevad maailmad, kus toimivad erinevad reeglid. „Mandariinide” kompositsioon on väga selge: sõda piirab rahu (Ivo ja Markuse kodu) ja rahusse on omakorda asetatud sõda oma pinge, aga mitte tegevusega (haavatud on Ivo kodus). Ja kõik see on nii, kuna eestlastel on oma, sõjast sõltumatu eluhoiak ning nende positsioon on küll sõdijate suhtes neutraalne, ent koha suhtes mitte. Küla on eestlaste kodu. Ja seal kodus seisab sõjapinge vastamisi rahvusliku ja isiksusliku eneseväärikusega: abhaas ja grusiin ei saa elupäästja majas teineteist tappa, au(sõna) ei luba. Nõnda jooksebki sisuline võitlustanner ja piir „Mandariinides” hoopis eluhoiakute ja toimimisreeglite vahelt. Kui Ivo küsib ühelt päästetutest „Kes annab sulle õiguse tappa?”, saab ta vastuseks: „Sõda”.

Niisiis, rindejoont pole näha ega teada, ent pingete, vastuolude piir, eri tasandid on selged ja fikseeritud. Teatud mõttes on need tasandid ja piirid esil ka pildilise kohakesksuse kaudu. „Mandariinide” lugu ja filmipilt ei lahku eestlaste külast. (Jah, selle filmi stsenaariumi järgi saaks teha ka tugeva teatrilavastuse.) Tõsiasi, et neutraalsust ja rahuhoiakut seestpoolt ei lõhuta, saab võimalikuks vaid seetõttu, et kõik kolm (tšetšeen, grusiin ja eestlased) on ses loos sõnapidajad. Reegleid ei rikuta: kui lubatakse, et majas ei tapeta, siis majas ei tapeta.“ /---/

Loe arvustuse tervikteksti:
Tomberg, D. (2013). Kuidas on sõda siis, kui ta paistab. Sirp, 8. nov, lk 34-35.
Kuidas on sõda siis, kui ta paistab kõrvalt - Sirp

Aro Velmet: „Ilmselgelt on nii Gruusias kui ka Eestis rahvustunde ja rahvuskonflikti lepitamine suurem imperatiiv, kui neid ümbritseva mütoloogia dekonstrueerimine. Kunstniku empaatiast on rohkem kasu kui sotsioloogi analüütilisest skalpellist. Ja empaatiat oli Urušadze filmis küllaga. Muide, ma kahtlustan, et selle empaatia mõistmine on võrdlemisi spetsiifiline ülesanne, mis võib filmi rahvusvahelist vastuvõttu üksjagu mõjutada — minu Rootsi, Hollandi ja USA ajaloolastest kaaslased, kellega ma „Mandariine” vaatasin, suhtusid filmi narratiivi tunduvalt kriitilisemalt kui siinkirjutaja. Neil, kes on aastakümneid heaoluühiskondades elanud ning kelle elu möödub lennujaamades ja multikultuursetes metropolides, on lihtne unustada, et rahvuslik kogukond, olgu ta pealegi kujutletud, nagu Benedict Anderson on väitnud, on oluline kunstilise käsitluse teema nii kaua, kui me kogukondi kujutleme. Ning lõppude lõpuks pole rootslaste ja hollandlaste kõnetamine Urušadze eesmärk ja see on ka okei, ei tee see halvemaks ei Urušadzet, ei rootslasi ega hollandlasi.“
Velmet, A. (2013). See kino on üks suur sohitegemine [mängufilmist “Mandariinid”]. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk  84-89.

Eesti esitab Oscaritele filmi „Mandariinid”

Eesti esitab Ameerika  Filmikunsti  Akadeemia (Academy of Motion Picture Arts and Science – AMPAS) 87. Oscarite auhinna võõrfilmi auhinna nominendiks mängufilmi „Mandariinid” (87 min). 

Valikus olid eesti täispikad mängufilmid, mis linastusid esmakordselt 1. oktoobrist 2013 kuni 30. septembrini 2014 vähemalt seitsme järgneva päeva jooksul tasulistes kommertskinodes. Eesti Filmi Instituudi valikukomisjonis olid tänavu Edith Sepp, Tiina Lokk, Anneli Ahven, Tanel Toom ja Jaan Ruus. Hääletamine toimus kahes voorus, teises voorus jõuti konsensuslikule otsusele.

Allikas: EFI pressiteade, 3. sept 2014.

Filmile korraldatud reklaamikampaaniast loe:
60 000 eest Oscari-finaali - Film - Kultuur
Tuumalu, T. (2014). 60 000 eest Oscari-finaali. Postimees, 4. nov, lk 17.

Kuldgloobuse auhinna nominent

The Hollywood Foreign Press teatas 2015. aasta Kuldgloobuste nominendid, mille seas seisab ka uhkelt meie oma "Mandariinid". Auhinnasaajad selguvad 11. jaanuaril Beverly Hilton hotellis ning on eetris kanalil NBC. "Mandariinid" võistleb parima välismaise filmi kategoorias Venemaa, Prantsusmaa, Rootsi ja Poola suurteostega.

Kuldgloobust annab välja Hollywoodi Välisajakirjanike Assotsiatsioon alates 1944. aastast. Eesti film ei ole seni Kuldgloobuse nominatsioonini jõudnud.
Publik.delfi.ee (11.12.2014).

Võõrkeelse filmi Kuldgloobuse sai "Leviaatan" (Venemaa).
Publik.delfi.ee (12.01.2015).


Filmi välislevist

Mandariinidega» rikkaks ei saa - Kultuur - Postimees

Tuumalu, T. (2015). "Mandariinidega" rikkaks ei saa. Postimees, 29. sept, lk 15.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm