Avaleht » Filmiliigid

Veregrupp (2013)

BFM filmiüliõpilase Leeni Linna magistritöö

Dokumentaalfilm | Tudengifilm Kestus: 67:00

Huviinfo

Tekst filmilindilt

"Sõduri kõikeneelav kirg on võitlus, nauding heita saatusele väljakutse, nauding saada iseenda saatuseks."
Ernst Jünger

Afganistan, Helmandi provints

Headley Courti taastusravihaigla, Inglismaa

Eesti sõduritest on Afganistani operatsioonidel 2003-2013 langenud 9 meest
Lahingutegevuses on selle aja jooksul haavata saanud 99 kaitseväelast, neist 11 on kaotanud ühe või mõlemad jalad
Tänaseks on jala kaotanud sõduritest naasnud missioonile üks

Dimka Petlin, 29
Missioonil käinud 3 korda. Dimka perre sündis teine laps. Töötab Scoutspataljonis ning õpib Lahingukooli veebliõppes.

Eku Laager, 26
Missioonil käinud 1 kord. Hetkel Austraalias farmitööline koos oma kihlatuga. Varsti sünnib nende perre laps.

Jaan Sanglepp, 44
Missioonil käinud 5 korda. Varsti suundub kuuendale missioonile Estcoy-17 ridades

Risto Kalaus, 23
Missioonil käinud 2 korda. Hetkel Afganistanis Estcoy-16 lahingpioneerina

Rene "Jimmy" Hinrikus, 33
Missioonil käinud 3 korda. Leidis endale naise ega plaani enam missioonidele naasta

Andrei Vesterinen, 28
Ei plaani missioonidele naasta. Hetkel õpib juurat Tallinna Ülikoolis ja töötab juristi abina

Magistritöö

Hetkel õpib Leeni BFM-is dokumentalistika magistrantuuris ning film „Veregrupp” on tema magistritöö. Järgmisel aastal läheb tootmisse Leeni Linna esimene täispikk mängufilm „Sõdurist ema”, mille stsenarist ja režissöör ta on.
http://www.muurileht.ee/kinodesse-jouab-dokumentaalfilm-eesti-soduritest-afganistanis/ (16.09.2013).

Filmi saamisloost

Kolm aastat tagasi enne jõule sattus Linna, Balti filmi- ja meediakooli tudeng, filmima Tallinnas Rahumäel vahipataljoni argipäeva. Mingil põhjusel mõjus nähtu talle inspireerivalt. Võib-olla osalt seepärast, et plikapõlves oli ta armastanud lapata isa fotoalbumit ajast, kui too teenis Krimmis Nõukogude armees, kus maalis kunstnikuna plakateid. Nood pildid tundusid väiksele tüdrukule rõõmsad: sõdurid küürivad põrandat, aga näe, ise naeravad. Igatahes Rahumäelt trolliga koju sõites hakkas Linna peas arenema sõjaväeteemalise mängufilmi stsenaarium.

Paar nädalat hiljem, ikka veel vahipataljonis nähtu lummuses, pakkus Linna magistritöö teemana välja, et väntab filmi Afganistanis viga saanud Eesti sõduritest. Ta võttis ühendust seal jala kaotanud Andrei Vesterineniga, ühega vähestest, kes oli tolle ajani oma õnnetusest meedias rääkinud.

Juba nende esmavestlus kinnitas Linnale, et filmist saab asja. Üks nende dialooge arenes Linna mälu järgi nii:

«Andrei mainis, et ta sünnipäev on 15. detsembril. Ma ütlesin, et mul ka. Küsisin, mis aastal ta on sündinud. Andrei ütles, et 1984. Mina ka! Siis küsisin, kus ta on sündinud. Ta ütles, et Pelgulinna sünnitusmajas. Mina ka!»

Linna tundis, et saatus on juhtinud teda õige inimese juurde.

Aga kõik ei läinud sugugi nii libedalt, nagu algus tõotas. Sellest pidi tulema film, kuidas Vesterinen teeb trenni ja pingutab selle nimel, et hoolimata jala kaotamisest minna tagasi Afganistani. Suurem jagu võtteidki oli juba tehtud, kui ühel hommikul sai Linna filmi kangelaselt ootamatu kõne, kus too ütles: «Tead, Leeni, ma ikkagi ei lähe tagasi.»

See oli Linnale valus löök. Vesterinen sai aru, et eesliinile ta oma kunstjalaga võitlema ei pääse, aga baasis relvade parandaja amet polnud see, millega ta enda arvates võinuks piisavalt hästi hakkama saada. Nii too «ei» talt tuligi.

Linna, kelle film ähvardas kokku variseda, kogus end kiiresti. «Mõistmaks, miks Andrei Afganistani tagasi tahtis – ja ta ei osanud seda mulle ka seletada, miks –, leidsin, et mul on vaja ise Afganistani näha,» meenutab ta. Liiati andis Linna endale aru, et kui soovib edaspidi teha Afganistani sõjaga seotud mängufilmi, peab ta võimalike rahastajate usalduse võitmiseks tõestama, et on valmis isiklikult riskima. /---/

Linna tunnistab, et pärast Afganistanist naasmist kulus nädalaid, et ennast taas normaalselt tundma hakata. Pidev ärevus ja ärkvel olek – päästehelikopterid müristasid ööpäev läbi baasist välja ja tagasi –, valmidus iga hetk ohule reageerida – see kõik jättis jälje. Aga veelgi kummalisem tunne haaras Linnat kuu aega pärast naasmist: ta hakkas Afganistani tagasi igatsema, ohtudest hoolimata. Täpselt nagu seal käinud sõduridki.

Järelikult oli ta sõduritest aru saanud.

Ja ilmselt sai ta Afganistanis piisavalt küpseks, et võtta stsenaristi ja režissöörina järgmiseks teha mängufilm «Sõdurist ema», mis räägib emast (Piret Kalda), kes läheb Afganistani otsima seal väidetavalt hukkunud poega, sest usub, et poeg on siiski elus.
Pullerits, P. (2013).  Linalakana lõputus sõjas. Postimees: Arter, 5. okt, lk 6-7.

Režissööri intervjuu Linnalehele

Filmitegija Leeni Linna on dokumentaalfilmis „Veregrupp” teinud seda, mida ei ole suutnud ka kogenud ajakirjanikud: ta on saanud filmi missioonidel käivate sõdurite jutud, mida tavaliselt räägitakse vaid omavahel.

Umbes kolm aastat tagasi tundis Linna, et sõjas viga saanud Eesti sõduritele on pööratud häbiväärselt vähe tähelepanu. Kuidas siis nii, et Eesti sõjameestest ei ole keegi filmi teinud, mõtiskles noor filmitudeng, mõeldes paljudele missioonisõduritest vändatud Ameerika dokumentaalidele ja taanlaste „Armadillole”. „Ma arvan, et üheski teises sõjadokis ei ole tehtud meestega saunas intervjuusid. Seal on midagi eestlaslikku ja unikaalset,” toob Linna välja „Veregrupi” eripära võrreldes teiste riikide filmidega.
Mõistagi oli Linna õnnega koos, et leidis missioonil haavata saanud Andrei Vesterineni, mehe, kes vaatamata jala kaotusele tahtis uuesti missioonile minna ja oli valmis sellest ka rääkima. Algselt portreefilmina mõeldud filmist kasvas välja grupiportree missioonil käivatest Eesti sõduritest. 

Leeni, kas ühele noorele naisele Afganistani sõja temaatika kuidagi raske ei ole?
Ei ole raske. Mulle selline kergelt ekstreemne enda proovilepanek väga meeldib. Filmitegija amet ongi natukene maskuliinne. Vahel peab ööd ja päevad olema magamata, külmetama väljas ja ootama seda ühte hetke, kui päike pilve tagant välja tuleb vms. Ma olen valmis sellisteks katsumusteks ja mulle see amet väga meeldib.
Vaimses mõttes oli Afganistani teema muidugi raske. Näiteks siis, kui käisime Inglismaal taastusravihaiglas ja nägime minuvanuseid ja nooremaidki poisse, kes on ilma kahe jalata ja mõni lisaks käeta. Nende peale mõeldes läheb meel muidugi kurvaks. Aga ma üritan endale põhjendada, et seda filmi on vaja teha ja see on kuidagipidi võib-olla neile kasulik, kui sellest teemast räägitakse. Mida ma ise seejuures tunnen, on teisejärguline. 

Olite Afganistanis ühe korra ja umbes kuu aega. Kuidas sealne elu välja nägi?
Suures baasis Camp Bastionis olime väga lühikest aega. Sealt suundusime kohe edasi väiksematesse kontrollpunktidesse, kus Eesti väed olid hajali laotatud. Seejärel reisisime nende väikeste punktide vahel. Tegemist oli kohalike afgaanide territooriumiga – liivast müüri sisse olid ehitatud telgid või savist onnide sees asusid sõdurite elamispaigad. Nii kui müüride vahelt välja läksid, oli sul võimalik kuuli saada või miini peale astuda. See oli reaalsus, kus me olime.
Me olime sõduritega võrdses situatsioonis. Lahingusse me siiski ei trüginud, andsime kaasa kiivrikaamerad, et saada võimalikult objektiivset vahetut kogemust. Kui oleksime kaasas olnud, siis oleksime raudselt neile seal tüliks olnud. Sellisel juhul pidanuks nad ju meid turvama ja see ei olnuks ka neile turvaline, kui nad mõtelnuks rohkem meie kui enda peale. 

Kas oli ka hetki, kus kuskilt kuul mööda vihises?
Oli küll. Tuli ette ka olukordi, kus näiteks operaator ja helimees võeti kaasa soomukite peale, mis jälgisid lahingutegevust eemalt. Ja kui kuul soomukit tabas, siis nad said oma adrenaliini n-ö kätte. Mina olin samal ajal baasis, kus kuulid üle baasi vihisesid. Selline ärev hetk oli. 

Kas Afganistan vastas sellele, mida sa arvasid sealt eest leidvat?
Ma tegin eeltööd ja väga naiivsena sinna ei läinud. Mingi ettekujutus oli mul küll olemas. Aga see ei ole võrreldav sellega, mida me sõjafilmidest näeme. Palju rohkem oli seal mõtisklust või vaikuses istumist, närveldamist ja koduigatsust. 

Missioonisõdurite elu Afganistanis oli siis üsna hull?
Sel ajal, kui me seal viibisime, midagi tõsist ei juhtunud. Võib öelda, et meil vedas. Aga enne seda olid poisid jalgu kaotanud ja ka umbes kuu aega pärast meie tagasitulekut kaotas üks poiss jalad. 

Kuidas Eesti sõdurid avanesid ja olid valmis rääkima?
Me olime nendega võrdsel tasandil. Meid ei poputatud. Me magasime nendega ühes telgis, olime kogu aeg koos. Poisid käisid nendega suitsunurgas, sõime sama toitu ja niimoodi me sõbrunesime. Nad võtsid meid omaks.
Ega me esimesel hetkel kaameraga nende nina ette ei läinud. Esimestel päevadel filmisime rohkem keskkonda ja siis, kui tegelased olid lähedasemaks muutunud, rääkisime nendega. Muidugi nad küsisid, mis filmi me teeme ja millest see räägib. Nad on seal ajakirjanikke näinud küll ja küll. Nad ei tormanud kohe meile midagi seal seletama ning eks neil oli selline hoiatus ka, et on ajakirjanikke, kes otsivad provokatsiooni. Aga ühel hetkel nad said aru, et see temaatika puudutab ka neid. On ju nii, et kui üks mees on haavatud, siis on terve kompanii haavatud. Nad tajuvad seda väga hästi ja seepärast nad olid nõus. 

Kas mõni kaader tuli ka välja jätta?
Üksjagu kaadreid jäi küll välja. Mõned kohad on ka kaitseväe soovitusel välja jäänud. Aga ma olen siiski üritanud hoida seda piiri, et olen justkui ajakirjanik. 

See film ei ole just selline, et sellega saaks hakata värbama uusi missioonile minejaid.
Ega siis, kui kaitseväe esindajad olid filmi ära vaadanud, suuri ovatsioone kuulda ei olnud. Sõnad olid umbes niimoodi, et noh, palju õnne, et sõdurid niimoodi rääkisid. 

Kas filmi tehes oled mõelnud poole või sõnumi valimisele või oled jäänud neutraalseks?
No selle vastu ei saa, et iga valik natuke peegeldab su enda seisukohta. Seda ma ei eita, et olen sõja vastu. Sõda on väga ebaõiglane ja vale, aga samas on ta paratamatu. Seda filmi tegin ma empaatiaga sõdurite vastu. Ma usun, et see empaatia kumab sellest filmist läbi. Ma ei ole üritanud kedagi näidata meelega mingis halvas valguses, nad on võimalikult siiralt ja autentselt filmile jäänud. 

Seda filmi ei saa siis nimetada sõjavastaseks filmiks, vaid pigem on seal rohkem mõistmist?
Jah. Igaüks võib siis ise mõelda, mida ta sellest järeldab. Ma arvan, et sõdurid ise arvavad samuti, et sõda on halb. 

Tundub, et paljud Eesti sõdurid on missioonil adrenaliinivajadusest?
Lõpus ühe poisi isa ütleb, et kui oled näinud, kuidas su kõrval paarimees saab viga ja ise lendad ka plahvatuses või kui saad kuuli ja ikka tahad tagasi minna, siis see ei saa olla raha pärast, seal peab olema mingi kutsumus. „Veregrupi” mõte üritabki öelda, et okei, praktilised majanduslikud põhjused on muidugi samuti, aga siin peab olema veel midagi, mis neil sõltuvust tekitab. Jah, see võib olla adrenaliin, aga ma leian, et seal on mingi meeste ühtekuuluvustunne, vennaskonda kuulumise tunne. Ja eks sõjas olles selginevad kõik elu tõekspidamised. Elu mõte saab selgemaks. Kui nad naasevad Eestisse, siis neil tekib rutiin ja lisanduvad igasugused muud mured: nad loevad, mis meedia kirjutab, ja tahavad missioonile tagasi. Missioonile minna – see on neil eskapismi vorm. Nad põgenesid missioonile, kuna võib-olla olid neil kodus mingisugused mured, naisega probleemid, raha küsimus, kõik vingusid – ja siis minnakse sinna, oma meestega, kes mõistavad. Seal on toit olemas, peavari olemas, mees teeb tööd, mida ta oskab – see on muidugi väga sirgjooneliselt öeldud. 

Kelle tagasiside on „Veregrupi” juures sulle olulisim?
Ikka sõduri tagasiside. Ma ei ütleks, et see on ilustatud film. Midagi sellist ei ole filmist välja jäänud, mis vähendaks seda mõtet, mis seal niigi juba praegu sees on. Natuke olen treileri põhjal juba tagasisidet saanud, ka endistelt kaitseväelastelt. Nad on öelnud, et oi-oi, sõdurid räägivad küll selliseid jutte ja meie ka rääkisime, aga uskumatu, et keegi on saanud nad niimoodi rääkima. Ju seal siis on midagi. 

Roos, K. (2013). Filmitegija Leeni Linna: missioonile minek on sõdurile eskapismi vorm. Linnaleht, 4. okt, lk 6-7.

Filmist kriitiku pilguga

Tiit Tuumalu: „Afganistani sõda puudutava dokumentalistikaga on meid ära hellitatud. Teležurnalistikast rääkimata. Kui palju seda kõike kokku on, võib igaüks ise netist järele vaadata. Eestiski on usinalt seda põldu küntud, tõsi, peamiselt telesaateid tehtud, neid eksitavalt filmideks nimetades. Kohe meenuvad Andres Kuuse «Missioon», Siiri Ottender-Paasma «Iga päev on esmaspäev» ja Jaanus Lensmendi «144 nädalat patrullbaasis Wahid».

«Veregrupp» on viimastest tubli samm edasi – nii kunstiliste kujundite kasutamise kui kujutatava mõtestamise suunas. Iseasi, kas sel on ütelda midagi sellist, mida poleks juba tehtud. Või täpsemalt, kas keel, mida see film ütlemiseks kasutab, on ikka piisavalt väljendusrikas ja isikupärane.

Mis kimbutab mu meelest siinset dokumentalistikat? See, et põnevaid lugusid räägitakse üha enam žurnalistlikult, veelgi enam, keskpäraselt žurnalistlikult. Miks see nii on, ma ei tea – olen ju isegi ajakirjanik.

Prii pole sellest ka «Veregrupp» – Viktor Tsoil on sama pealkirjaga laul, mida üks filmi tegelastest ütleb end laulnud olevat, kui ta läbilastud jalaga tohtrite hoole all lamab –, tõsi, seda vabandab autori noorus. Leeni Linna ehk alles otsib oma käekirja. Seda enam müts maha julguse ees võtta ette selline suur ja raske teema nagu Eesti sõdur Afganistani sõjas.

Peateema avatakse juba motos, sõjamehest kirjanik Ernst Jünger kirjutab, et sõduri kõikeneelav kirg on võitlus, nauding heita saatusele väljakutse ja saada iseenese saatuseks. Ilusasti öeldud! Paatoslikult.

Filmis endas viimast pole, õnneks. Või kahjuks. Aga pole ka sellist jõudu ja veenvust, mis mängiks kirjutatu – et sõdur tahabki sõdida, saakski see üldse teisiti olla? – suureks ja kõlavaks kujundiks.

Miks minnakse Afganistani vaatamata sellele, et mineja võib saada iga kell kuuli või kaotada miini otsas jalad, leiab küll mitmeid vastuseid: hasardi/adrenaliini pärast, sisemise rahutuse pärast, kutsumuse pärast, raha pärast…

Ka karakterid on välja otsitud huvitavad, meelde jäävad Andrei, kes on sõjas juba ühe jala kaotanud, aga tahab iga hinna eest tagasi minna, ja 44-aastane Jaan, kes on käinud Afganistani missioonil juba viis korda ja keda vaevab mingi sünge ja tume rahutus. Mis sest et Jaani naine ja väike laps kodus muretsevad. Tegelasi on ehk liigagi palju.

Isegi sõjas varitseva ohu muudab film vaatajale reaalseks, lahingustseenides saadakse tõepoolest haavata ja miine otsides on ka minul tunne, et iga järgmine samm võib saatuslikuks osutuda.

Ometi kipub lugu lõpuks laiali valguma, teemaidusid järjest visatakse õhku: kultuuriline konflikt, sealse sõja mõttekus või mõttetus, riigi- ja väejuhtide paatos versus tegelikkus, post­traumaatiline stress… Idudeks need jäävadki.

Ka on mul tunne, et sõduri hinge pole autor suutnud ikkagi pugeda. Meeste teema? Vabandan juba ette, et soovolinik mulle märkust ei teeks.

Huvitav, millise dokumentaalfilmi väntaks Afganistani sõjast Sulev Keedus?“
Tuumalu, T. (2013). Sõda – elu kutse. Postimees: AK, 5. okt, lk 10.

Alar Nigul: „Film algab huvitavate kaadritega otse tulevahetusest, kusjuures filmitud on kaameraga, mis kiivrile kinnitatud. Sellised kaadrid tekitavad sõjafilmide vaatajatele teatud ootused, et järgmised 67 minutit näeb puhast action’it. Need ootused paraku ei täitu, see pole ka filmi eesmärk. Filmi esimesed minutid on kokkuvõttes kõige šokeerivamad. /---/

Sven Grünbergi muusika ja taustahelid on minu hinnangul suurepäraselt õnnestunud, ilma selleta kaotaks film suure osa oma mõjust. Filmist võib tähelepanelik vaataja tunnetada sõduri igapäevast rutiini – see on ootamine, võiks isegi öelda „positiivne tegevusetus”. Elatakse homsest unistades. See ootamine on minu arvates sõjas kõige hullem, kuna on palju aega mõelda, unistada ja see muserdab. /---/

Film toob ootamatult esile veel ühe huvitava poliitilise nüansi. Telesillas küsib Eesti president sõduritelt, kuidas läheb koostöö Briti sõduritega. Milline oleks poliitiliselt korrektne vastus? Kuidas reageerivad filmis sõdurid? Miks? Sellele küsimusele film vastust ei anna.“
/---/
Nigul, A. (2013). Missioonisõdur on ilmselt isemoodi veregrupiga inimene. Päevaleht, 7. okt, lk 14.

Tiina Lokk: „Ajakirjanduslikult tasakaalustatud film. Teema on hästi avatud ja edasi antud. Väga hästi joonistuvad välja karakterid. Hea on ka see, et vaatajale on antud ruumi seoste konstrueerimiseks – ei ole rutatud autoripoolseid punkte panema. Napib originaalsust ja teravust.“

Indrek Kasela: „Eesti oma Kathryn Bigelow. Filmi rütmikuse ja rabeduse määravad ära režissööri vanus ja idealism. „Restrepo“ ja need teised muumaised on tehtud palju mustemates toonides. Hinne 5 entusiasmi ja hea filmi eest. Tuult tiibadesse ja hoidkem autorile pöialt! Eriline kiitus ka filmi operaaatoritele.“
Eksperdid hindavad: "Veregrupp" (2013). [Tiina Lokk, Indrek Kasela, Lenna Kuurmaa ja Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 5. okt, lk 10.

Jüri Laulik: „Leeni Linna tegi filmi Eesti sõjaväelastest Afganistanis ja see film on ägedam, kui nii mõnedki aastate jooksul telesse tehtud reportaažid. Eks ajakirjanikke ja filmirahvast hoitakse kindlalt nööri otsas, et nendega midagi ei juhtuks, ning sõjas juhtub ikka selliseid asju, mida ei saa tööpäeva õhtul teleka ette kogunenud tsivilistidele näidata. Kuid suhteliselt algaja režissöör Leeni Linna on suutnud oma filmi saada päris ehedat juttu neilt poistelt, kellest suur osa on rohkem kui korra „missil” käinud. Ta on äratanud tähelepanu ja tema dokfilmi näidatakse laiatarbe kinos.
/---/

Tema „Veregrupp” tuletab küllap mõnelegi meelde ühte mõne aasta tagust suurepärast Kath­ryn Bigelow’ sõjateemalist filmi „Piinakamber” („The Hurt Locker”, 2008), mis mõnegi muu asja kõrval räägib just sellest, kuidas sõjast saab omamoodi magnet, mis tõmbab sõprade-võitluskaaslaste traagilisest surmast ja ka enda pidevast surmaohust hoolimata, raudseid mehi ikka ja jälle tagasi. Tsiviilelu jääb lahjaks sõja tulise, kurku kõrvetava käraka ja hullu joovastuse kõrval.

„Veregrupist” virvendab läbi ka veel üks iidne motivaator – raha. Küll väga napilt. Oleks kindlasti huvitav teema, kuidas Eesti sõja- ja mereväelased lahkuvad teenistusest, et teenida paremat pappi (sama ohtlikes?) turvateenistustes. Samuti nagu ehitajad, arstid, infotehnoloogia asjatundjad. Sõjaväelasel on teine magnet ka, millega teda Afganistani saata: olla kangelane. Ehitajal või medõel seda pole.

Kathryn Bigelow, kes esimese naisena võitis režissöörina Oscari ja on julgelt läinud nn meeste maailma, krimi- ja sõjatemaatikasse, võiks olla sarnaste huvidega noorele Leeni Linnale küll väärikas eeskuju esimese mängufilmi tegemisel. On ju „Veregrupp” üks huvitav film, täis alustatud otsi, mis jäävad pooleli, kust filmitegija võib kuhu tahes edasi minna. Küllap vaatajagi. Missiooniveteran Jaan ja tema naine on ju vähemalt terve novell, kui mitte romaan. Afgaani tõlk, kes ilmselt jääb pärast Eesti üksuse lahkumist ripakile. Missioonil käinud poisid, kes ei taha pärast sellist kogemust minna Soome ehitajaks. Kohtumine president Ilvesega. Headley Courty taastusravikeskus, võrreldamatu puudega inimeste toimetulekuga Eestis.

Ühe korra võiks veel filmi vaadata-kuulata, sest kogu aeg ei olnud meeles jälgida Sven Grünbergi muusikat. Heas filmis peabki olema muusika orgaaniline osa, mis tõuseb harva fookusese, aga tuletab ennast aeg-ajalt meelde. Nagu filmis on mitmeid harali jäävaid teemasid, nii ka muusikas.“
Laulik, J. (2013). Kui kisub sõtta. Sirp, 18. okt, lk 33.

Karlo Funk: "Üks tõsielufilmide uuemaid ja publitsistlikumaid suundi on vahendada mujal tegutsevaid eestlasi ja nende kogemusi. Kuigi Leeni Linna “Veregrupilt” võiks nõuda laiemat lähtekohta, on see siiski veenev vaade viimase kümmekonna aasta jooksul Afganistanis käinud meestele. Mõjule pääseb enamasti hoolikalt maskeeritud mõttekäik, et töö on töö ja pole vahet, kas Soomes ehitada või relvaga vaenulikul maal korda hoida. Autoripositsioon jääb pisut logisema, kuid paar stseeni asetavad kogu loo hästi perspektiivi. Nagu kindlasti mitmel sõduril laenukohustust, on riigina vaja täita rahvusvahelist kohustust, ja seegi on identifitseerimise ja eneseväärikuse küsimus."
Funk, K.(2013). Halli varjundeid, sensatsioonideta [Eesti dokfilmiaasta 2013]. Eesti Ekspress, 23. dets, lk 40-41.

Ilmar Raag: „Minul oli seda filmi kogu aeg väga huvitav vaadata. Võibolla seepärast, et reservohvitserina tundsin ma ära reaalsuse hõngu. Ma tõesti uskusin, et need poisid räägivad hingest. Selles mõttes on „Veregrupi” näol tegemist igal juhul ajastu dokumendiga. Nüüd veidi hiljem sellest filmist kirjutades aga hakkan tajuma, mida ma veel oleksin oodanud. Pange tähele, see on väga ohtlik lause kriitiku suust. Ma ei räägi enam filmist, mida ma nägin, vaid sellest, mida ma veel võiksin oodata. Ma nägin autori huvi noorte meeste saatuse vastu. Nägin põnevust eksootika keskel, aga ma oleksin tahtnud, et autor oleks oma seisukoha arendamisel veelgi kaugemale läinud. Seal, kus otsustatakse inimeste elu ja surma küsimusi, avaneb kunstnik alati ühtaegu kui kodanik ja meie kõigi metafüüsiline kaasteeline. Aga selles avanemises jäi Leeni Linna seekord veel poolele teele. Mis ei välista absoluutselt, et ma ei ootaks huviga tema järgmist filmi, sest intrigeerida oskas ta ka „Veregrupiga”.“
Loe arvustuse täisteksti:
Teater. Muusika. Kino jaanuarinumbris: Ilmar Raag Leeni Linna ...
Raag, I. (2014). "Veregrupp" dokumendina [Leeni Linna dokumentaalfilmi „Veregrupp“ arvustus]. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 111-115.

Vaata lisaks

Filmi koduleht: http://www.bloodtypemovie.com/Blood_Type/Welcome.html  (7.10.2013).

Reporter, 2. okt: “Veregrupp” – dokfilm Afganistanis teenivatest Eesti poistest ... (7.10.2013).

Ringvaade, 2. okt: "Veregrupp" - saates on Leeni Linna ja Andrei Vesterninen http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=142787   (7.10.2013).

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm