1944 (2015)

"Kõigile, kes on võidelnud ja kannatanud vabaduse nimel" - pühendus filmi lõputiitrites.

Filmi algustiitrid

1940 annekteerib Nõukogude Liit Eesti Vabariigi.
55 000 eestlast mobiliseeritakse punaarmeesse.
1941 okupeerib Saksamaa Eesti.
72 000 mobiliseeritakse Saksa relvajõududesse.
1944 seisab Punaarmee taas Eesti piiril.

Filmi reklaamlause

Süütud tunnevad end süüdi. Süüdlased ei tunne midagi.

Filmi saamisloost

Stsenarist kolonelleitnant Leo Kunnas: „See oli 2011. aasta hilissügisel, kui minu poole pöördusid filmi „1944” produtsendid Kristian Taska ja Maria Avdjuško, kes tundsid huvi, kas oleksin valmis kirjutama Teist maailmasõda käsitleva sõjafilmi stsenaariumi. Võtsin kuu aega mõtlemiseks, ehkki algusest peale oli selge, et tegu oli ettepanekuga, millest polnud võimalik keelduda.

Sama aasta detsembris tutvustasin Krisile ja Mariale põhimõttelist ideed: keskenduda 1944. aasta sõjasündmustele Eestis mõlemal poolel võidelnud eestlaste pilgu läbi. Mõte meeldis neile ja otsustasime selle kallal edasi töötada.

Paljude sõjafilmide nõrkus on kandva loo puudumine, mistõttu kipub raskuspunkt nihkuma lahingutegevuse taktikalis-tehnilistele detailidele või koguni eriefektidele. Need on ühe korraliku sõjafilmi jaoks kahtlemata väga olulised, aga nendega ei ole võimalik asendada filmilugu. Seepärast saigi järgmiseks ülesandeks n-ö loo loomine. Siin liitus meiega režissöör Elmo Nüganen. Meie kõigi koostöös kujuneski välja „1944” põhisüžee.

Esimesel võtteperioodil 2013. aasta oktoobris, mil võeti üles enamik filmi teise poole episoode, töötasime stsenaariumi viienda versiooni alusel. 2014. aasta juulis-augustis käis töö juba seitsmenda, paari episoodi puhul ka kaheksanda variandi järgi.

Lahinguepisoodi või tegelaskuju stsenaariumis lahtikirjutamine ei tähenda kaugeltki, et stsenaristi töö oleks tehtud. Milliseks filmilahing lõpuks kujuneb, määrab suuresti konkreetse võttekoha maastik. Mõni tegelaskuju võib oluliselt teiseneda, kui selgub näitleja, kes teda mängima hakkab. Dialoogid elavad oma muutuvat elu hetkeni, kuni nad koos režissööri ja näitlejatega lõplikult paika loksutatakse. Stsenaarium elas ja muutis oma palet viimase võttepäevani.

Kirjanikul on aega ja ruumi laialt, stsenaristil napib mõlemat. Dialoog arenes üldjuhul ühes suunas: napisõnalisuse ja lakoonilisuse poole. Elmo oli seejuures hea õpetaja. Kirjaniku töö on eraklik oma nurgas nokitsemine, aga filmitegemine on kollektiivne looming. Seega võin öelda, et vahel olin ainult arvutiklahve toksiv käsi, kes teiste head ideed ja mõtted kirja pani. Neid tuli paljudelt – võttegrupilt, paarilt endiselt teenistuskaaslaselt, võtetel osalevatelt kaitseväelastelt ja sõjaajaloo klubi Front Line Eesti liikmetelt.

Sõjafilmi stsenarist peab lihtsalt teadma, kus tuleb filmiloo ja ajaloolise tõe huvides olema jäigalt jäärapäine ning kus võib lubada ülimat paindlikkust.“ 
Kunnas, L. (2015). Sõjafilmi „1944“ loo loomisest. Eesti Päevaleht, 10. veebr, lk 10.

Võtetest

Proovivõtted toimusid 18. augustil 2013 rahvusvahelise Valga militaarajaloo festivali näidislahingu raames. Tegelik võtteperiood algas oktoobris 2013 ja kestis poole oktoobrini. Siis oli paus ja 2014 suvel jätkusid kõige olulisemad võtted.

Operaator Rein Kotov: „Meil tuli lavastada neli suuremat lahinguepisoodi. Lahingustseenide lavastamisel on oluline usutavus ehk see, kas ekraanil kujutatu mõjub vaatajale tõetruult või ei. Mitu tonni lõhkeainet, kümned ja kümned ajastutruud relvad ja kostüümid, tankid, ehtsad kaevikud ja punkrid – see avaldab muljet.

Keerukas oli ka lahingustseenide lavastamise „koreograafia”. Näitlejad, massistseenides osalevad taustajõud, lahingu- ja pürotehnika, droonivõtte puhul ka kaameradroon – lahingustseeni elemendid tuli koos tööle panna ja väga täpselt ajastada. See vajas harjutamist.

Režiigrupp eesotsas Elmo Nüganeniga tegi väga head tööd. Kui tavaliste näitleja-stseenide puhul võis päevatöö tulemus olla kolme või nelja minuti jagu filmikaadreid, siis suuremate lahingustseenide päevadel oli 20−30 sekundit valmis materjali juba hea saavutus.

Sel filmil pole ainult üks operaator: peaoperaatorid oleme Mart Taniel ja mina. Lisaks teise meeskonna operaatorid Ivar Taim, Mihkel Soe ja Sten-Johan Lill. Keerulisemad stseenid filmiti kahe kaameraga, mõnel päeval ka kolmega. Selle filmi visuaali puhul oli kaks suuremat väljakutset: panoraamsed lahingukaadrid ja lahingustseenid kaevikutes. Mõlemad on olulised. Panoraamvaated annavad ettekujutuse tegevuse suurusest ja kaevikus näitleja lähedal filmitud dünaamilised kaadrid loovad kohaloleku tunde. Kui keskmises Eesti filmis on umbes 200–600 kaadrit, siis filmis „1944” on neid sõjafilmi žanri eripära tõttu umbes 2000.“
Kotov, R. (2015). Ajalugu ohustab pidev võltsimine. Eesti Päevaleht, 10. veebr, lk 10.

Veel fakte filmi tootmisest

„Filmipäevi kokku 43
I võtteperiood: oktoober 2013
II võtteperiood: juuli lõpp – august 2014
Filmivõtetel osales kokku tuhatkond inimest, lisaks tootmismeeskonnale ja näitlejatele Eesti Kaitseväe kaadrikoosseisu ja ajateenijaid, kaitseliitlasi, sõjaajaloo klubi Front Line Eesti liikmeid ning Tapa ümbruse elanikke.
Võtted toimusid põhiliselt kaitseväe keskpolügoonil.
Kasutati autentseid Teise maailmasõja aegseid käsirelvi, samuti nelja T-34 tüüpi tanki, kümmekonda sõjaaegset autot, haubitsaid, tankitõrjekahureid ja miinipildujaid. Ajastutruud lennukid ja laevad loodi arvutigraafika abil.
Kulus mitu tonni lõhkeainet, samuti valgustusrakette, suitsuküünlaid, imitatsioonivahendeid ning mitukümmend tuhat paukpadrunit.
Eelarve poolest – 1,85 miljonit eurot – on tegu Eesti filmiloo kalleima linateosega.“
Kunnas, L. (2015). 1944. Filmiraamat. Tallinn: Taska Film, lk 7.

Põhjalikumalt filmi saamisloost, võtetest, ajaloolisest tagapõhjast, tegelaskujudest jm loe:
Kunnas, L. (2015). 1944. Filmiraamat. Tallinn: Taska Film.

Esimene tõeline sõjafilm

Nii suurt sõjafilmi pole Eestis varem tehtud. Seda saab võrrelda ainult 1968. aastast pärineva filmiga „Inimesed sõdurisinelis”. Samuti Elmo Nüganeni tehtud „Nimed marmortahvlil” ei olnud olemuselt sõjafilm. „1944” pakub rohkesti lahinguid, mis täidavad filmist ligi poole ja millega kaasneb ka ohtralt eriefekte. Üheski varasemas Eesti mängufilmis pole nii palju eriefekte kasutatud.

Samal ajal üritati võimalikult palju lahingustseene otse võtteplatsil filmida. Nüganen selgitab, et ta ei tahtnud teha väga efektset, vaid usutavat filmi. Ta meenutab olukordi, kui ballistilise klaasi tagant filmiti plahvatusi. „Seal on aru saada, kuidas maapind reaalselt vapub, mitte ei raputata kaamerat. Paekivimüür lastakse tegelikult puruks, pilpaid lendab. See on kõik reaalselt üles filmitud, mitte järeltöötlusega tehtud,” räägib ta.

„1944” on ka Eesti filmiajaloo üks kallimaid teoseid. 1,8 miljoni euro suurune eelarve jääb küll alla mängufilmidele „Georg” ja „Detsembrikuumus”, kuid „1944” on toodetud pea täielikult Eestis. See tähendab, et suurem osa raha jäi kodumaale.

Rahast rääkides toonitab [produtsent] Taska, et eelarve summa ei peegelda täpselt tegelikke kulusid, sest Eesti kaitseväe abita poleks seda filmi üldse teha saanud, aga see meeletu abi eelarves ei kajastu. Üheks suuremaks kuluallikaks kujunes ajaloolise täpsuse püüe. Näiteks kasutati kolme tanki ja palju muid lahingumasinaid, uunikume ja väikseid soomukeid.

Ajaloolise täpsusega mindi peensusteni. Nüganen kinnitab, et isegi tugitooli-sõja­ajaloolased peaksid jääma rahule, sest mundrid ja relvad on eranditult õigest ajastust. Näiteks kasutatakse filmis kahte haruldast Sturmgewehri automaatrelva, millest üks ka mõnes stseenis tulistab, on Nüganen uhke.
Kuusk, H. (2015). Eesti võimsaim sõjafilm „1944“ valmib viimasel hetkel ja sõidab kohe Berliini. Eesti Päevaleht, 2. veebr, lk 2-3.

Filmist kriitiku pilguga

Kristiina Davidjants: „On teemasid, mille käsitlemine ühel või teisel moel on tihtilugu võrdne endale jalga tulistamisega. Pole vahet, kas sa vormid ise neist mingi teose või arvustad kellegi teise tööd. Elmo Nüganeni „1944” on just üks sääraseid näiteid. Kui leiad, et oli hea film, süüdistab progressiivne noorsugu sind konjunktuurluses. Kirjutad kriitiliselt, heidavad teised ette vähest patriootlikkust. Aines pühitseb lõpptulemuse, pole vahet, kas tegu on filmi või raamatu või kunstinäitusega. Teos ja selle mõte kaovad kõrvalise vahu sisse ära. /---/

Kui peaks esimese hooga tooma esile filmi tugevad küljed, on üks neist vaieldamatult „1944” näitlejate koosseis. Hoolimata paarist stsenaristi määratud peategelasest on filmi voorus tema suurepärases osatäitjate ansamblimängus. Kas on igaühele sattunud just talle sobiv roll või olid nad juba kirjutades Leo Kunnasel ja Elmo Nüganenil silme ees, igatahes on iga sõdur filmis õigel kohal. Ja see on oluline tegur, sest film on paljudele näitlejatele halastamatu kunstiliik. Sinu nägu peab suures kaadris täitma kinolina kogu selle suuruses ja sind ei tohi olla igav vaadata. See on oskus, mis pole üheski koolis õpitav. Ometigi on väikeses Eestis hämmastavalt palju filmigeenilisi meesnäitlejaid ja kui üldse „1944” puhul millestki kahju on, siis sellest, et vastavalt žanri omapärale jääb ekraaniaega kõigil vaatamist väärt tegelastel napiks. Kui kedagi eraldi üldse sellest seltskonnast esile tuua, siis on ilmselge, et Karl Tammiku osatäitja Kaspar Velberg /---/ on sündinud kaamera ette – tehtaks ainult filme Eestis rohkem.

Lahingustseenid on filmis „nagu päris”, operaatorite töö (Mart Taniel, Rein Kotov) teada-tuntud heal tasemel, heli justkui Hollywoodi filmist. Läinud aegade atmosfäär antakse vaatajale ühel või teisel moel edasi, kunstnikud teavad, mida teevad, teised kaadritagused jõud samuti. Küsitavusi tekitab ehk filmi stsenaarne ülesehitus, s.t eri süžeeliinide järjestikune lüheldane kulgemine, mis ei pruugi lasta peategelaste saatusesse sisse elada. See on filmi autorite valik, igaüks teeb filmi nii, nagu talle meeldib, ja kuni tema töö vaatajaid kõnetab, on tegu suuremalt jaolt maitse­-eelistustega.“ /---/
Davidjants, K. (2015). Nüganeni "1944" voorus on suurepärane näitlejateansambel. Eesti Päevaleht, 17. veebr, lk 9.

Risto Berendson: „Tahe kaitsta oma lähedasi võiks olla üks elu põhiväärtusi. Seetõttu on ajaloofilm «1944» hea film. Isegi teostuselt, kui võrrelda režissöör Elmo Nüganeni eelmise sarnase filmiga «Nimed marmortahvlil», kus sõjaolukorrale ebausutavaid või suisa võimatuid vaatepilte kohtab rohkem kui korra.

Häid asju «1944sse» jagub, alustades näitleja- ja lõpetades režissööritööga. Kui sa ei ole puupakk, siis see film puudutab. Filmilinal jooksva filmiga on nii, et isegi kui selle sõnumit suudavad või tahavad mõista lõpuks vaid eestlased, tuleb tegijaid tehtu eest ikkagi kiita.
/---/

Klišeed on lahingustseenidest kubisevate filmide paratamatus. Kui sõjafilmis ilmuvad ekraanile kaksikutest vennad, võib üsna kange mürgi manustamise peale kihla vedada, et vähemalt üks neist ekraanil varsti surma saab.

Sõjas ei ole midagi heroilist. Moonutatud, ebaloomulikes poosides roiskuvad laibad. Võitjail pole vastaste laipadega jändamiseks tahtmist ega aega. Surm saabub alati ootamatult ja sageli väga kiiresti: pauk ja ongi kõik läbi. Nii ka «1944s», kus üks automaadivalang filmi justkui poolitab. Iseenesest muidugi huvitav üleminek.

See juhtub Avinurme lahingus, mis erinevalt filmis näidatust peeti päriselus tuhandete meeste osalusel ja mille lõpus lasi kunagine Vabadussõja kangelane ja hilisem riigireetur Nikolai Trankmann Eesti laskurkorpuse ühe juhina sõita tankidel taanduvatest Saksa vormis eestlastest haavatutest lihtsalt üle.

See oli verepulm. Seetõttu tundub filmis näidatava Avinurme lahingu järgse punavormis ja Saksa vormis eestlaste ühismatmine suure sisulise möödapanekuna. Poliitkorrektsuse triumfina.

Film algab aga Sinimägede lahinguga, kus eestlasi osales vähe ja needki ainult Saksa mundris. Rinde hoidmine Sinimägedes ja sellega kaasnevad tapatalgud on näitamist väärt sündmus. Seetõttu võib mõista tegijate kiusatust näidata ilmtingimata Sinimägesid.

Uskudes aga veteranide meenutusi, siis selliseid korrektseid kaevikuid, nagu filmis näidatakse, polnud Sinimägede nädalatepikkustes lahingutes kohe kindlasti alles. Kahurituli oli selleks liiga massiivne olnud.

Eestlaste tegelik vastasseis leidis aset hoopis mujal. Emajõe ääres, kust punane Eesti laskurkorpus peale tungis. Selles osas on ajalooliselt tõesem 1968. aasta film «Inimesed sõdurisinelis», kus tolle ajastu suurüllatusena isegi sinimustvalge Eesti leegioni embleem korraks ekraanile ilmub.

Tõmmates ainsa paralleeli nende kahe filmi vahel, siis selleks on hukkumine kodukandis. Mäletate «Inimesi sõdurisinelis» ja hüüdu: «Anna tuld, minu maja!» Ja järgnevat surmasaamist otse kodumaja trepil? «1944s» on sama süžee veetud Saaremaale ja antud sellele ehk veidi vähem dramaatiline vorm. Kuid lugu on sisuliselt sama.

Saaremaa Sõrve poolsaare lahingud jäävad filmis ehk mõnevõrra napiks. Eriti arvestades, kui suuri kaotusi laskurkorpus neis kandis. Kuid filmi eelarve seadis siin piirid. Nii jäi filmist välja laskurkorpuse lahinguline suurim fiasko Eesti pinnal – ebaõnnestunud meredessant Vintrile (745 mehest naasis 575), millest Saksa luure ette teadis ja mida tugevdatud jõududega rannal ees oodati. Filmimaterjalina olnuks see suurepärane. Ma tean, millest räägin, minu vanaema elas Vintri külas ja nägi kõike kõrvalt.

Igas korralikus filmis peab olema veenev «paha», kes osaliste ja vaatajate meeled pillikeelena pingul hoiab. Näitleja Peeter Tammearu teeb siin vaat et filmi parima osatäitmise.

Norides pisiasjade kallal, siis filmis on lause, milles ähvardatakse Gulagi saatmisega. 1944. aastal ei teatud Gulagist midagi, see lühend sõnast Glavnoje upravlenije lagerei sai tuntuks 1973. aastal ilmunud Aleksandr Solženitsõni raamatuga «Gulagi arhipelaag».

Aga sellist stiiliviga võib mõista, kui arvestada, et tulevase välispubliku jaoks ei küündi ajalookontekstis adekvaatsem sõna «laager» poolenigi sellest, kuidas mõjub ähvardus Gulagist.

Ja siis veel laskurkorpuse rühmaülema kerge flirt ja süü lunastamise argliku katsena mõjuv Tallinna öine jalutuskäik tema käe läbi langenud Saksa mundris eestlase õega. Päriselus need asjad nii ilmselt ei käi.

Kuivõrd usutav on, et neiu, kelle perekonna punased on Siberisse küüditanud ja kelle lihane vend on äsja lahingus punastega maha lastud, läheks halva uudise toojaga, pealegi veel punavormis, juba samal õhtul kirikusse kudrutama.

Ma katsun seda mõista, sest muidu pisarad ei voolakski. Filmimaailm oleks nii kordades tundetum. Umbes nagu sõda, kus inimesed on vaid vahendid eesmärkide saavutamiseks.“ /---/

Arvustuse terviktekst Postimees+ tasulisel digilehel:
Ellujäämisinstinkt võidab poliitika - AK - Arvamus
Berendson, R. (2015). Ellujäämisinstinkt võidab poliitika. Postimees: AK, 21. veebr, lk 10.

Erkki Bahovski: „Pole vist olnud ühtki eesti filmi, millest oleks enne esilinastust nii palju kirjutatud ja räägitud kui «1944st». Juba käib vaidlus, kas Eesti Laskurkorpuse sõdurid olid okupandid või mitte.

 «1944» on iseenesest lihtne lugu, näidates mehi enamiku ajast püssi taga. Siin ei tehta suurt poliitikat ega aeta peent diplomaatiat üle Eesti pea.

Võib ehk tõepoolest öelda, et lahingustseenid on eesti filmi kohta enneolematud, ja kui võrrelda näiteks soomlaste «Talvesõjaga», ka palju arenenumad. Ent kuhu jäid lennukid? Ei tundu usutav, et terve 1944. aasta suve ja sügise peale lendas üle Eesti vaid üks lennuk, mis pealegi jahtis peamiselt tsiviilisikuid.

Siis tulevad klišeed. Nii filmides kui ka raamatutes on korduv motiiv kellegi värske rindesõduri peaupitamine üle kaeviku ääre ja langemine snaipri käe läbi. Sama motiiv on näiteks «Tundmatus sõduris», aga ka näiteks Hollywoodi kassahitis «Vaenlane väravas» (viimases polnud küll kaevikuid).

Küllalt kulunud motiiv on seegi, et tapja toob tapetu asjad või kirjad tolle lähedasele. Seda küll enamasti kriminaalromaanides, ja «1944» pakub siin väikesi variatsioone, muutes lähedaseks tapetu õe, mitte pruudi. Samas on sellega maha võetud ka areneva armuloo potentsiaalne pinge.“ /---/

Arvustuse terviktekst Postimees+ tasulisel digilehel:
Sõda kui inimeste ja sündmuste peegelpilt - Kultuur ...
Bahovski, E. (2015). Sõda kui inimeste ja sündmuste peegelpilt. Postimees, 17. veebr, lk 16.

Tiina Lokk: „Kui sisu arvelt – tugevama, originaalsema ja sisutihedama stsenaariumi puhul – tulnuks filmile 30 minutit juurde, oleks see suurteos. Näitlejatel pole just palju mängida, küll aga on suure töö teinud pürotehnikud ja operaatorid. Üle ootuste head lahingustseenid, aga need oleksid muutunud nagu eesmärgiks omaette, nende vahepeal toimuv jääb kahjuks illustratiivseks ja paljudest eelnevatest sõjafilmidest nähtuks. Napib seda spetsiifilist eesti puudutust, meie enda lugu, meie rahva draamat, kus vend võitles vennaga vabaduse nimel, arusaam vabadusest aga oli erinev. Napib kõike seda, mida oli «Mandariinides»: filosoofilist üldistust ja sõnumi sügavust. Seda tiitrite ja arvudega edasi ei anna. Lavastusena on see aga meie filmitööstusele saavutus ja väärib vaatamist, kindlasti mõjub ka emotsionaalselt.“

Olle Mirme: „Ma ei ütle, et kuningas on alasti. Aga murelikuks tegevalt hõre on ta rõivastus siiski. Rahvusliku suurfilmi ambitsiooniga linateose puhul ei piisa noorte meeste toredatest rollisooritustest ja vägevatest lahingustseenidest. Kogu see panustatud talent, aeg ja raha ei kompenseeri haruldaselt nirusid dialooge ja läbivettinud klišeede all ägavat lugu. See, mis Nüganenil ja Taskal «Nimedega marmortahvlil» üllatavalt hästi õnnestus, jääb seekord kahjuks püüdmatusse kaugusesse. Hea film algab tugevast stsenaariumist.“

Lenna Kuurmaa: „Väga hea film, eriti teostus. Väga head näitlejatööd ja ilus pilt, eriti hea helikvaliteet. Ainus, mis ei lase maksimumi anda, on stsenaarium. Sisu on iseenesest põnev ja oluline, aga film põnevust ei hoia. Tegemist on hästi lavastatud ajalooümberjutustusega. Igal juhul võimas filmielamus. Pani mõtlema selle üle, mis toimub ka praegu meie ümber... Aitäh tegijatele!“

Roman Baskin: „Nii oluliste ajaloosündmuste käsitluse puhul on alati see oht, et meediasündmus varjutab filmi. Seekord õigustas film ennast ka ise; vajalik film, pikalt kestnud valge laik ajaloos sai esmakordselt kunstilise väljenduse. Tõsi, kohati pingutatud distantseeritus ja populaarteaduslik lähenemine (justkui «Nimed marmortahvlil 2») jätavad mingi lihtsustatuse tunde, aga kordan, filmi vajalikkus kompenseerib kõik mõrad. Ja noorte näitlejate galerii on uhke.“

Postimehe žürii hindab: „1944“ (2015). [Tiina Lokk, Olle Mirme, Lenna Kuurmaa ja Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 21. veebr, lk 10.

Carmen Gray *: „Mitmes mõttes on režissöör Elmo Nüganeni draamal „1944“ pakkuda vähe sellist, mida pole juba käsitletud tohutus hulgas filmides Teisest maailmasõjast. Rünnaku all riigi kaaskodanike vahel valitseb vennalik kamraadlus, tuuakse end uljalt ohvriks kaitsmaks nuku külge klammerduvat last, roomatakse pingeliselt mööda miinitraatidest ja naisteni kodudes jõuavad kaotusesõnumit kandvad kirjaread. Me oleme neid stseene enne näinud ja sellisena on neis vähe üllatavat, isegi kui soliidne produktsioonitase tähendab, et võime rahulikult alistuda professionaalsele viisile, kuidas vajutatakse meie emotsiooninuppe. „1944“ on aga märkimisväärne vähemalt selle poolest, et irdub lihtsast suurest narratiivist, kus omad ja vaenlased on selgelt vormi järgi eristatavad. Film püüab selle asemel tabada nägemust eesti identiteedist kui millestki, mis on killustatud ja rebitud pealesurutud liitlasvannetest suuremate geopoliitiliste jõududega. Millestki, mida iseloomustab sõjaolukorras tavapärase idealismiga täiesti pahuksisse minev ja ellujäämisinstinktil põhinev pragmatism. /---/

„Üks julge eestlane ronib ühel päeval sinimustvalgega Pika Hermanni torni nagu 1918. aastal,“ kõlab ühe sõduri kujutluspilt. Enam patriootlikumaks minna pole võimalik. Raske on neid hetki interpreteerida millegi muu kui puhta rahvuspropagandana, mis peab tugevdama Eesti alusmüüte.

Väikese, aga vastupidava maa puhul, mis on alles hiljuti saanud tagasi oma iseseisvuse ja olnud sajandeid pidevalt lahingutandriks, pole sellises rahvustundes midagi üllatavat. „1944“ on mõeldud peamiselt kohalikule publikule, kellele võib filmis räägitav lugu olla juba küll väga tuttav, aga pakub kindlasti elamuse rahvale, kelle närvilised tunded on taas ellu äratanud Venemaa agressiivne taktika oma endiste osariikide suhtes. Film ei jäta väljaspool Balti regiooni ilmselt sügavamat jälge, sest mujal on suurema rahakotiga võimalik teha suurem vaatemäng. „1944“ matkib vanamoeliste, patriootlike sõjaeeposte filmikeelt, näidates ilma ühegi skepsisevarjundita heroilisust ajal, mil oleme juba harjunud peenemate ja varjatumate propagandavormidega. „1944“ ei varja oma reaktsionistlikke mõjusid.

Kohalik turg on loomulikult oluline, aga kas ei peaks Eesti filmirahastus pigem püüdma selle poole, et Eesti filmi iseloomustaks loominguline uuendusmeelsus, mis aitaks integreeruda nendega, kes kujundavad tänase (ja homse) Euroopa filmikeelt?"

Arvustuse terviktekst:
1944. Sõda, mis ei lõpe iial — Sirp
Gray, C. (2015). 1944. Sõda, mis ei lõpe iial. Sirp, 27. veebr, lk 22.

* Carmen Gray on Londonis väljaannetele Sight & Sound, Dazed & Confused, Little White Lies, Total Film ja Under/current töötav vabakutseline filmikriitik, kelle eriliseks huviks on Kesk- ja Ida-Euroopa film.

Jaan Ruus: „Tegemist oleks nagu hea õppefilmiga, ainult ma ei tea, kas selliste seisukohtadega ajalooõpik on juba olemas. Kuid sotsiaalpedagoogiliselt on film igati ajakohane. Ta on klišeelik, ent kustutab samas vanu klišeesid. Kõige paremini sobiks Leo Kunnase stsenaarium muidugi ooperiks.“

Arvustuse terviktekst Eesti Ekspressi tasulisel digilehel:
Õige ajaloo tegemine - Areen - Eesti Ekspress
Ruus, J. (2015). Õige ajaloo tegemine. Eesti Ekspress, 4. märts, lk 40-41.

Küllo Arjakas: „Ilmselt on taotluslikult esiplaanil peaaegu et täiuslik sümmeetria. Mõlema poole jaoks on nii edukat kui ka kaotatud lahingut (kokkupõrget) ning mõlemal poolel on üks peategelane, kes ka hukkub. Üks peategelane tunneb oma „süüd”, et just tema lasi tegevusetult 14. juunil 1941 oma pereliikmed Siberisse küüditada. Teisel peategelasel on kanda oma süükoorem, sest juunis 1940 ei osutanud ta Punaarmee sissemarsile mingit vastupanu, kas siis argusest või et kõrgemalt poolt ei antud käsku. Mõlemad peategelased on lausa arhetüüpsed, kelle elukäik, valikud ja otsused olid põhijoontes kattuvad sadade või isegi tuhandete tegelike sõjameeste omaga. Sümmeetriale viitavad näiteks veel Sinimägede kaevikus mahalastud kolm punaarmeelast, kes seal äsja alla andsid, ning Sõrvel ühe kokkupõrke käigus oma relvad maha pannud kolm Saksa sõjameest, kes samuti sealsamas kohe maha tapetakse. Kui Saksa mundris eesti sõjamees unistab, et ehk tõuseb Pika Hermanni torni sinimustvalge, siis filmis — ning vähem kui kümme minutit hiljem — tõuseb Toompeale uhke punalipp. Ei imestaks, kui isegi filmistseenide ajalisel ülemõõtmisel saaks üsna täpselt fifty-fifty tulemuse. Filmis on sümmeetria taotlus arusaadav, tegelikus sõjas seda ei ole. Siiski, silma torkab üks asümmeetria, sest kui Saksa mundrites eesti sõjamehed on tihti lõbusad ja viskavad korduvalt nalja füürer Aadu üle, siis Nõukogude Eesti sõjamehed on enamasti tõsised ning nende kohal on pidevalt tunda väeosa eriosakonna ohtlikku varju.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
PANORAAMNE „1944” | teater. muusika. kino.
Arjakas, K. (2015). Panoraamne „1944“. Teater. Muusika. Kino,  nr 4, lk 89-99.

Катя Тарханова: „1944 on maitsekas ja klassikaline sõjavastane melodraama, mida ei vea okupantide-vastane paatos, vaid läbi isiklike kirjade näidatav iga inimese vastutus sõjas igapäevaselt toimuva eest.“
Тарханова, К. (2016). Киношок-2016: пробуждение разума среди чудовищ. СК-НОВОСТИ, Москва, nr 10 (348), 14. okt.

Edukas levi

Postimees, 26.03.2015: „Seda polnud Eesti filmi puhul 12 aastat juhtunud. Nüüd juhtus — sõjafilm «1944» ületas teisipäeva õhtuks kinolevis 33 vaatajaga 100 000 piiri.

Taasiseseisvusaegses Eestis on sellega hakkama saanud vaid «Nimed marmortahvlil», mis kogus 2002. ja 2003. aastal 168 113 vaatajat. Aga siis olid teised ajad – inimeste huvi suurem ja konkurents, ka kinode ekraaniajale, tunduvalt väiksem kui praegu.

Kuigi produtsent Kris Taska seadis enne esilinastust viimaste aastate Eesti filmide vaatajate arvu arvestades eesmärgiks 80 000 külastust, pole tulemus – täpsemalt vahefiniš, sest levi jätkub – siiski nii üllatav, sest teema on rohkem kui üldhuvitav ja teostus näitab head käsitööoskust.

Peale selle on «1944» Eesti suurima kinoketi Forum Cinemas programmijuhi Tõnis Lõhmuse sõnul ära kasutanud kogu oma potentsiaali ja tõmmanud käima ka need kohad, mis üldiselt kinona ei tööta.

Nii linastus film esimesel nädalal koguni 34 ekraanil ja Taska ise loetleb suure uhkusega just neid kõige väiksemaid kohti, kus seda kas või korra on näidatud: Kilingi-Nõmme – 158 vaatajat, Järva-Jaani – 190 vaatajat, Riisipere – 172 vaatajat, Aruküla – 267 vaatajat, Mustvee – 120 vaatajat... Tõsi, esituskoopiaks on nende puhul Blu-ray-plaat. Rääkimata juba Märjamaast või Rakverest, kus film kogus avanädalaga juba täiesti arvestatava hulga vaatajaid – mõlemas kohas üle tuhande.

Klasside ühiskülastustest, mis mängisid olulist rolli «Nimed marmortahvlil» edus, on näiteks kinoketi Forum Cinemas puhul tulnud siiani umbes kuus protsenti vaatajatest.

Kinokassadest oli film teeninud seni 444 000 eurot, millest tootjatele – Taskale, Maria Avdjuškole, Kristjan Rahule ja soomlasele Ilkka Matilale – peaks pärast kinoomanikele mineva osa mahaarvamist kuuluma kuni 45 protsenti.

Hinnanguliselt kogub «1944» kinolevi lõpuks kuni 120 000 vaatajat, jäädes sellega ilmselt veel pikaks ajaks taasiseseisvusaegse Eesti kinolevi populaarsemate filmide edetabelis teisele kohale. Kui just keegi metsavendi filmi sisse ei pane, näiteks.“

Vaata 10 populaarsemat Eesti filmi kinolevis 1992–2015:

Postimees+ tasulisel digilehel:
«1944» ületas 100 000 piiri - Kultuur - Postimees +
Tuumalu, T. (2015). "1944" ületas 100 000 piiri. Postimees, 26. märts, lk 17.

Eesti esitab Oscaritele filmi „1944“

«Eelmisel aastal ajas «Mandariinid» sisse teeraja, mida ei tohiks lasta rohtu kasvada – kas või Eesti ajaloo tutvustamise pärast,» põhjendas «1944» produtsent Kristian Taska, miks asi seegi kord tõsisemalt ette võetakse.

Põhjusi leiaks teisigi. Näiteks on Elmo Nüganeni filmi kohta tunnustavaid sõnu lausunud ja seda ka Kuldgloobustele esitama ärgitanud Hollywoodi välisajakirjanike ühingu mitteingliskeelsete filmide komitee esimees Sergei Rahlin – tema sillutas teed ka «Mandariinidele».

«Peale traagilist ja emotsionaalselt puudutavat lugu on see film ka väga professionaalselt tehtud ja vastab «Hollywoodi stiilile» selle väljendi kõige paremas tähenduses,» kirjutas ta Postimehele juba kevadel. /---/

Ka Hollywood Reporteri filmitoimetaja Scott Feinberg, keda peetakse üheks kõige täpsemaks Oscarite-ennustajaks kogu Hollywoodis, näeb Eestit esindaval filmil potentsiaali, paigutades selle oma viimases, mõne päeva taguses ennustuses koguni nende üheksa linateose sekka, mida ta nimetab viie soosiku – Ungari filmi «Sauli poeg», Austria filmi «Head ööd, emme», Saksa filmi «Valede labürint», Prantsusmaa filmi «Mustang» ja Brasiilia filmi «Teine ema» – peamisteks ohustajateks.

Tõsi, seda teeb ta n-ö kõhutunde pealt, sest suurt osa mitteingliskeelse filmi Oscarile esitatud 81 linateosest, sealhulgas Eesti oma, alles hakatakse Los Angeleses näitama.

Kui kaugele võiks «1944» ka tegelikult Oscari-konkurentsis jõuda, ei julge vähemalt Taska ise ennustada. «Pool sõltub filmist endast ja pool selle päevakajalisusest – sellest, mis teemad Ameerikas parasjagu südamelähedased ja tähtsad on,» ütles ta, ent lisas, et kõigepealt on vaja end seal nähtavaks teha, mis polevat sugugi kerge ülesanne.

Selleks võetakse teist korda Eesti filmi ajaloos – esimene oli «Mandariinide» puhul – ette ka reklaamikampaania, milleks on palgatud spetsiaalne agentuur Joshua Jason PR. Näiteks jõudis nende esindatud mitteingliskeelsetest filmidest viimatistel Oscaritel nn shortlist’i ehk üheksafilmilisse eelvalikusse üsna tundmatu Venezuela linateos «Vabastaja».

Paigas on ka kampaania maksumus – 60 000 eurot –, mis on sealsete standardite järgi pigem tagasihoidlik ja millest suurem osa kulub kallile, aga vältimatule lehereklaamile ning kinoseansside korraldamisele. «1944» puhul tuleb viimaseid kokku kaheksa. Mäletatavasti alustas sama suure summaga ka «Mandariinid»: järjest kõrgemale ronides kujunes nende kampaania hinnaks lõpuks 120 000 eurot.

Kuni 15 000 euroga toetab kampaaniat Eesti Filmi Instituut, ülejäänud raha Taska sõnul veel koos ei ole. «Mis siis ikka, tuleb koputada ka välisministeeriumi ja kultuuriministeeriumi uksele. Eks näis, mida vastatakse,» ütles ta. Mullu panustasid «Mandariinidesse» mõlemad.

Kuldgloobuste ametlik «1944» seanss on juba 4. novembril, Ameerika filmiakadeemia oma 6. novembril. Kohale sõidab ka Taska ise. Samal ajal leiab Los Angeleses aset Ameerika filmiturg, kus samuti Eesti filmi tutvustatakse. /---/

Tuumalu, T. (2015). Ka „1944“ üritab Oscaritel silma paista. Postimees, 2. nov, lk 15.