Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha? (2013)

Tekst filmi alguses

24. märtsil 2010 Tallinnas Radisson SAS hotellis toimunud pressikonverentsil tutvustas Teater NO99 poliitilist aktsiooni Ühtne Eesti, mille retoorikas, programmis, kampaaniates jne peegeldatakse kõigi suuremate parteide negatiivseid ning populistlikke jooni. Järgneva 44 päeva jooksul vaevas kogu Eesti avalikkust küsimus: mida Teater NO99 ikkagi teeb? Erinevate versioonide kohaselt võis tegu olla enneolematu ulatusega kriitikaga tänase Eesti demokraatia aadressil, lihtsameelsete vaatajate peibutamiseks korraldatud gigantse PR kampaaniaga või hoopis uue erakonna sünniga. Projekti Ühtne Eesti kulminatsiooniks sai 7. mail 2010 toimunud Suurkogu Tallinnas, Saku Suurhallis.

Teatriprojektist filmiks

“Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha” on Teater NO99 esimene filmiprojekt koostöös Allfilmiga. Käsikaameraga on filmitud kõike seda, mis jäi kaadri taha 44 päeva jooksul, mil kestis NO99 teatri suurprojekt „Ühtne Eesti“. Poliitetendus, mis kulmineerus 7. mail 2010 Saku Suurhallis olematu erakonna suurejoonelise suurkoguga.

Katkeid Janek Lutsu intervjuust Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasooga:

„Kuidas tekib tolm ja kuhu kaob raha“ tõi tagasi mõtted ja tunded, mis valitsesid 2010 kevadet. Kummastav on nüüd näha, mis toimus samal ajal eesriide taga. Näitlejate emotsionaalset fooni iseloomustavad filmis nähtav homeeriline naer, aga ka jõuetuse ja hirmu pisarad ning macho’ likud väljaastumised. Kas need kaadrid on tõesed, mitte lavastatud?
Ojasoo: Need on tõesed! 44 päeva rollis püsida on väljakutse. Suurem osa projektist toimus ju nii-öelda majast väljas. Ja väga oluline osa etendusest leidis üldse aset hoopis elektroonilises ja sotsiaalmeedias, mida ei kontrollinud ei mina, Ene-Liis ega dramaturg Eero Epner. Tekste tuli kogu aeg käigu pealt improviseerida. Muidugi oli kõigil lõpuks närv pingul. Seitsme ja poole tuhande pealise saalitäiega teatri ja elu piiril balansseerides tekib üks uut sorti vastutus. Rahva ootustega mängimine on parasjagu riskantne. /---/

Semper: Projekti nähti väga suurel määral juhtivate erakondade pihta suunatud pilana ja vähemal määral valijakriitilisena, millest on kahju. Kogu projekti labaseks poliitikute kottimiseks tembeldada on väga kaval vasturünnak. /---/

Miks te nüüd, kolm aastat hiljem, vana asja üles soojendasite ja filmi tegite?Just uute valimiste eel. /---/
Ojasoo: Distantsilt on pilk selgem. Kui sa seda filmi vaatad, siis jah, pilt on kolm aastat vana, aga poliitikas on ikka samad näod. Paljud etenduses viidatud kahtlused on selle aja jooksul kinnitust leidnud. Tundmatut päritolu raha liigutamised, manipuleerimine parteide juhatuste valimisel. Tallinnas võõra rahaga hullamine käib ikka edasi...

Tallinn liigub (Savisaare kepikõnni klipp), jälle...
Ojasoo: Sellest kõigest oli juba meie „Valimiskooli“ klippides juttu. Nüüd ongi filosoofiline küsimus, et mis sa selle teadmisega teed. Kas lööd käega või sekkud. Kui sa ei ole professionaalne muretseja nagu ajakirjanik, kelle töö ongi muretsemine, siis sinu sekkumine ei pea olema kohe poliitikasse minemine, vaid kriitilise pilguga hindamine ja valimiskasti juures hinnangu andmine. /---/

Minule kui kõrvalseisjale jäi mulje, et „Ühtne Eesti“ hakkas vahepeal elama teist sõltumatult. Hea lugu hakkas ennast mingil hetkel ise kirjutama ja seda on ka teie dokumentaalfilmist tunda.
Ojasoo: Toon purjelaua näite, mida ma ise omal nahal olen tundnud. Purjelauaga soodsa tuulega sõites on mingil hetkel kiirus nii suur, et tuulemüha kaob kõrvust ära ja sa satud vaikusesse. See on kohutavalt õudne ja kohutavalt ilus! See on see hetk, mille pärast sa seda teed, aga sa tead ka, et selles olukorras võid kukkuda ja hukka saada. „Ühtse Eestiga“ oli sama tunne, aga see risk tasus ennast ära.

Semper: Meil vahepeal lihtsalt fookus muutus. Algne idee oligi lavastada ainult see absurdne, pompoosne kongress. /---/ Siis hakkas aga üldsus meie ideele lähenema hoopis uue kandi pealt ja noh... selle stsenaariumimuutusega tuli siis lihtsalt kaasa minna, kaasa mängida. /---/

Loe tervikteksti:
Luts, J. (2013). "Ühtse Eesti" 44 hullumeelset päeva [dokumentaalfilmi "Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha" esilinastuse eel meenutavad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, kuidas nad "Ühtset Eestit" lavastasid]. Eesti Ekspress, 29. aug, lk 12-14.

Filmist kriitiku pilguga

Valle-Sten Maiste: „Pealkiri «Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha» on küll tore, kuid film ise jääb tuhmiks. Kodumaiste dokkide jadas tõstab seda esile eeskätt alussündmus, lavastus «Ühtne Eesti suurkogu». Enim tabab film märki tõenäoliselt fännitootena. /---/

Küsitav tulemus on projekti juba eos sisse kodeeritud, kuna filmi autoriteks on Ojasoo ja Semper ise. Iseendast on mõõdutunde ja huumoriga võimalik teha armas vaatemäng, nagu tõestas Tiina Tauraite traktoristina. Paraku ei jagu meie suurimal etenduskunstnike tandemil sedapuhku piisavalt eneseirooniat ja -kriitilisust, et enda naba imetlemine ei oleks veidi narrilt esil ega avalduks lapsik vasikavaimustus oma koerustükkide üle.

Kasutades suurkogu tehes ja reklaamides võtteid, mida madalust mittehäbenevad parteid oma halvimatel hetkedel käiku on lasknud, muututakse ka ise veidi imelikuks. Need patud jäävad filmis kahjuks silumata ja kenasti inimlikult välja vabandamata. Selle asemel saab näha ennasttäis vastu rinda tagumist, et mis mõttes te tulete meilt meie pasa üle aru pärima, kui terve poliitikailm on sellist pasandamist täis.“/---/
Maiste, V-S. (2013). Supertandemi  pisike eneseimetlus. Postimees, 17. sept, lk 13.

Kaarel Tarand: „Jääb veel küsimus, kas filmitegijad on oma teatritegu dokumenteerides ka ausaks jäänud või on õiged kriitik Valle-Sten Maiste etteheited Ojasoole ja Semperile vähese enesekriitika ja liigse vasikavaimustuse asjus (Postimees 17. IX). Nõuda kunstnikult, et ta oleks oma teose esimene hukkamõistja, on mu meelest jabur. Õnnelikud on inimesed (väike osa kõigist), kes teevad oma tööd vaimustusega. Miks neile õnne keelata?

Filmis avalduv teatri enesega rahulolu tase on minu meelest igati sündsuse piirides. Eeldusel, et Ühtse Eesti suurkogu ette valmistades tõesti saadi igakülgset ning kvaliteetset nõu ja konsultatsiooni, jäi teater juba lavastust tehes poliitilises mõttes tallekeste kategooriasse. Kui teatrile olid teada võtted, mida pärispoliitikas tarvitatakse, siis pidi selle arsenali põhiosa kasutamisest loobumine olema teadlik eetiline valik. Tõsi, lavastuse raames poleks kõiki võtteid kasutada saanudki, sest tõelist „musta kampaaniat” tehakse ikka reaalse konkurentsi tingimustes, mida teatril maastikult võtta ikkagi ei olnud, ning võib vaid spekuleerida, mis kõik juhtunuks, kui Ühtne Eesti käivitunuks näiteks kaheksa kuud hiljem, seega vaid neli kuud, mitte aasta enne riigikogu valimisi.

Kui miski, siis ehk just reaalse konkurentsi kogemuse puudus paneb filmitegijad dokumentaali lõpuminutitel (nende minutite mahalõikamine teeks filmile suurt kasu) oma ajaloolist rolli pisut üle hindama. Silver Meikari kapist väljatuleku põhjused on ikka mujal kui ühes teatritükis või kohtumistes õilsate kunsti-inimestega. Ja paljukest see Meikargi siis muutis? Eestit valitseda üritava poliitkartelli vähemasti mõned harud on üsna otse pärit veristest 1990. aastatest, mil poliit- ja muid turge jagati sõna otseses mõttes relvajõul. Toona karastunud vendi juba palja kunstiga ei murra.“
Tarand, K. (2013). Puhas kunst parteid ei tapa. Sirp, 27. sept, lk 23.

Kaarel Kressa: "Teose „Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha” põhiline häda on aga selles, et lavastajateks on aktsiooni peakorraldajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper ise. Kena, et lavastuse tegemisest videojäädvustus tehti, aga filmi montaaži oleks võinud teha keegi kõrvaltvaataja. See ei muudaks tingimata filmi ideestikku ja väärtushinnanguid, aga jätaks objektiivsema mulje ja oleks võib-olla ka huvitavam kui autoportreena tehtud film.

Sellegipoolest ei saa ma nõustuda eile Postimehes kirjutanud Valle-Sten Maistega, kes näeb filmis eelkõige eneseimetlust ja heidab tegijatele ette, et nad pole oma „pattude” eest vabandust palunud. Oot-oot, kelle ees? Poliitikute ja meedia? Ja mille eest? Et mastaapse teatriprojekti raames kordagi avalikult rollist välja ei tuldud? Hoiatuse andsid tegijad ju kätte esimesel pressikonverentsil: siitpeale oleme kehastunud poliitikuteks ja te ei saa uskuda ühtegi meie sõna. Aktsiooni kajastusi lugedes on selge, et see lause ei jõudnud paljudele piisavalt hästi kohale, aga teatrile seda ette heita on kohatu. Ega me ei ole enam Henriku kroonika paganad, kes esimest korda kristlikku prohvetimängu nähes kartsid, et neidki lüüakse koos vilistitega maha.

„Ühtse Eesti suurkogu” kui komplekti puhul on peamiselt räägitud sellest, kuidas aktsioon ründas vastikuid poliitikuid. Dokfilmis rõhutatakse veidi rohkem asja teist tahku ehk valijate nõmedust, milleta süsteem toimida ei saaks. /---/

Mis puudutab seda, kuidas aktsioon selles osalejatele mõjus, siis just siin oleks olnud abi kõrvaltvaataja pilgust, kes oskaks asja paremini lahti seletada. Siin on üks mõjus stseen, kus näeme, kuidas lavastusega kaasnev surve ajab ühe näitleja nutma ja paneb teise roppusi rääkima, aga neid protsesse võiks veelgi lähemalt uurida. Mis aga puudutab tegijate väidetavat eneseimetlust, siis oleks toimunu mastaapi arvestades selleks küll põhjust, aga siin on ka teine tahk.

Jällegi tegevuse mastaabist ja sellele kulunud energiast tulenevalt. Nimelt on Ojasoo jutus lõpuks tajuda väikest kõhklust: mis oleks saanud siis, kui kogu jõupingutus oleks tehtud mingil muul eesmärgil kui lihtsalt katsena panna inimesi järele mõtlema? Sest kui praegu ringi vaadata, siis kas paistab, et poliitikud ja valijad oleksid uutmoodi mõtlema hakanud?" /---/
Kressa, K. (2013). Ühtse Eesti telgitagused kinolinal - ilma tossu ja plahvatusteta [arvustus]. Eesti Päevaleht, 18. sept, lk 14.

Tiina Lokk: „Ära on tehtud meeletu töö, tohutust materjalist on suudetud ennast läbi murda ja ehitada üles selge dramaturgiaga film, mida on huvitav jälgida ennekõike sellepärast, et ta avab täielikult kogu selle ürituse fenomeni: kui habras on elu ja teatri vaheline piir ja kui kergeusklik ja manipuleeritav on valija, meediast rääkimata.“

Roman Baskin: „Teatav eneseimetlus, seda küll. Aga – mingi selguse suurkogu tegemise motiividest ikkagi sai. Selle ka, et kui tahad nudiste liistule tõmmata, tuleb ka ennast paljaks võtta. Või kasutada brechtilikku võõritust: näita ennast lollina, kes võimule pürgib, lootuses, et keegi taipab, kui loll ta on, et läheb sellist lolli valima. Eks see ju olegi teatri tõeline pealisülesanne. Peltsebuli aetakse välja ikka Peltsebuliga“
Eksperdid hindavad: "Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha" (2013). [Tiina Lokk, Indrek Kasela, Lenna Kuurmaa ja Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 21. sept, lk 10.

Meelis Oidsalu: „Hea dokumentaalfilmi tunnuseks on distants, kõrvalpilk, poleemika vaadeldava nähtusega. Ojasoo ja Semperi filmis seda distantsi ei esine.

Naljakal kombel nähtub Ojasoo teater filmis kirutud parteikontorina: koosolekuil ei esine sisulist diskussiooni, suur juht kõneleb, demagoogiaeksperdid nõustavad ja trupi ülejäänud liikmed kuulavad ning täidavad kriitikavabalt neile antud rolle. Näeme kokkuhoidva, õilsa kultuuripere heroilist teekonda läbi poliitika pasamere. /---/

Ühiskonnakriitiline kunst ei tohiks omaks võtta poliitikute juures taunitavat messianistlikku suhtluspositsiooni, muidu kaotab ta mõtte ja saab osaks sellestsamast mina-osutusin-valituks-mängust, mis me avalikkust kummitab.

Filmiga on sama häda mis meie poliitikutegagi: eneseimetlus varjutab ideaalid. Edu korrumpeerib, ka kõige õilsamad: Ojasoo mõjub siin nagu tüütu inimene seltskonnas, kelle jutust jääb meelde, kui lahe ta on ja kui lahedad sõbrad tal on; isegi kui tegelikult aetakse õiget asja.

Seetõttu soovitangi “Ühtse Eesti” projekti kajastavat dokumentaalfilmi vaadata distantsilt, harjutada filmi vaadates sedasama kriitilist mõtlemist, mille puudumist Ojasoo teater täiesti põhjendatult viimastel aastatel on vaatajale-valijale ette heitnud.“ /---/
Oidsalu, M. (2013). Kui me eneseimetlus varjutab ideaalid. Maaleht, 26. sept, lk 29.

Karlo Funk: "Alles toimuvaid protsesse jäädvustada on kõige keerulisem. Samas võivad just sellised filmid kõige tugevamat mõju avaldada, segades parimate PR-kampaaniate vaimus omavahel märkamatult tegelikkust ja lavastust. Semperi ja Ojasoo “Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha” just nimelt seda “Ühtse Eesti” lavastamist jälgides tegi. Dokfilm avas poliitilise meelsuse kujundamise käiku ja meetodeid lavastuse raames, aga ka seda, kuidas isegi professionaalidel on selle käigus võimatu jääda lihtsalt näitlejateks. Võimalik, et NO99 näitlejad õppisid poliitiku vastuolulise rolli kohta rohkem kui avalikkus poliitikategemise kohta. Just sellest tuleneb ka filmi vastuoluline või vähemalt küsitav identiteet: kas film, mis paljastas lavastust, mis paljastas poliitikategemist, paljastas midagi muud kui iseennast? Viimaks ei saa enam Hegel ka aru, millest vaim teadlikuks sai.

On isegi ootuspärane, et “Kust tuleb tolm” jäi mitu aastat hiljem linastudes lavastuse varju. Viimane muutus algusest peale sedavõrd märgatavalt meedia osaks, et ilmselt tajuti dokfilmi oktoobris vana uudisena. Ent nagu “Ühtne Eesti” oli prohvetlik sissejuhatus järgnenud poliitika-imitatsioonidele, mis enam läbi ei läinud, väärib ka “Kust tuleb tolm” pikemat meelespidamist kui mõni lihtsalt hea tõsielufilm."
Funk, K.(2013). Halli varjundeid, sensatsioonideta [Eesti dokfilmiaasta 2013]. Eesti Ekspress, 23. dets, lk 40-41.