Olmeheidutus (2011)

Mõttetera

Haiges kehas haige vaim!

Sünopsis

Kuldlõikelises ideaalmaailmas, otsekui Th. Moruse päikeselinnas, toimetavad antiikjumalate sarnased olevused - atleedid. Kogu ühiskond koosneb noortest, tervetest ja tugevatest. Isegi nende liikumine on väljapeetult graatsiline, kohati isegi koreograafiline. Siin ei ole kohta vanadele, väetitele ja hälvikutele. See on allegooria utoopiamaailmast, kus raske füüsiline töö on asendunud raske füüsilise treeninguga, mis külgneva lisaväärtusena toodab täiuslikku ilu, tema kõikvõimalikus materiaalses väljenduses. Kogu see jõu ja ilu sümbioos produtseerib või interpreteerib pelgalt nn ametlikku meinstriimi. Koopiaid koopiatest ja stampe stampidest. Nii nagu ka inimkeha treenides saavutatakse kvantitatiivne muudatus - lihtsalt suurem lihasmass. Siin ei ole kohta loovusel või ükskõik millel, millest võiks oodata hälbimist ametlikest standarditest. Peategelane on ideaalselt funktsioneeriv osis selles "õnnelikus" sootsiumis, kuni ühel saatuslikul hetkel, ooperietendusel, paljastub atleedil väike hälve - tal on köha, mida ta ei suuda varjata.
Mees satub automaatselt "tervisepolitsei" tähelepanu alla, mispeale leitakse tema kodust epideemia allikas - üks luider, suitsu kiskuv, joodikust vanamehenäss, kes näeb välja nagu raugastunud hipi ja kes, nagu selgub, on kangelase isa. Ühiskonnaohtlik element kõrvaldatakse ja elu läheb edasi. Ka peategelase jaoks on see vaid tülikas paratamatus, mida tuli taluda peresidemete atavistlikust kohustusest.
Filmi režissöör: H. Volmer

Režissööri kommentaar

Hardi Volmer: „See film räägib eelkõige tolerantsist. Niinimetatud homogeense massi tavapärasest intolerantsist teistsugususe suhtes ja võiks vabalt kanda pealkirja „Dissident“. Aga ka nooruse ja jõu kultusest ühiskonnas. Miks klassitsistlik, pompöösne, kuldlõikeline esteetika ja nooruse jõud on iseäranis armas totalitaarsetele režiimidele? Aga seepärast, et see võlub alati masse. Ka eesti keeles levinud mõiste kulturism on filmi kontekstis üsnagi tähenduslik. Miks inimese igavene unistus uuest paremast ilmast, mis vaba hälvetest ja haigustest, on ikka ja jälle püüdmatuks jäänud või võimuahnete autokraatiate tööriistaks muutunud.

Igavene dilemma - Ateena versus Sparta. Film ei anna vastust küsimusele, miks isiksuse vabadusele, pluralismile ja loovusele rajanev ühiskond osutub pikemas perspektiivis elujõulisemaks kui jõule, tervisele ja tingimusteta allumisele rajatu. Küll aga peaks ta panema mõtlema teatud nähtuste ja suundumuste ületähtsustamisele meie  elus ja sellest tulenevale disharmooniale ja tasakaalutusele. Esteetiliselt täiuslik ei tarvitse seda olla eetilisel skaalal.
Mis suudaks tabavamalt illustreerida loosungit „Terves kehas terve vaim“ kui viiulivirtuoosist atleet, olles samal ajal armsasti tragikoomiline, sest igasugune fanaatiline äärmuslus kätkeb endas ka koomilist. Samas on paratamatu, et tegelikkus kipub alati olema palju keerulisem,
ambivalentsem.

Elutu ja uinutav on kanoniseeritud interpreteerimine, masinlik kopeerimine, standardiseeritud nn ametlikult aksepteeritav ilu, kuid see välistab otsiva ja eksiva loovuse. Filmi elavjõu moodustab kümmekond tuntud eesti kulturisti, kes olid lahkesti nõus eksperimendis osalema - seega laskma end animeerida. Osatäitjad filmiti üles rohelisel taustal. Suurem osa  keskkonnast loodi hiljem fototehnikas.“
Allikas: Nukufilm

Filmi valmimisest

„Hardi Volmer alustas sel nädalal uue lühinukufilmi võtteid, kus peategelasteks tuntud Eesti kulturistid. Filmis osalevad Bonsuna.comi jõu-elustiiliportaali liikmed, kellest iseend mängivad teiste seas Marek Kalmus ja Argo Ader. Nad on oma keha ilu nimel kõigeks valmis!“
Hardi Volmer teeb Eesti musklimeestest multika (2010). Eesti Ekspress, 13. mai.

„Koostöös Eesti Nukufilmi ja sportlikke eluviise propageeriva portaaliga Bonsuna esilinastus PÖFFil Hardi Volmeri animafilm "Domestic Fitless" ("Kohatu olmeheidutus"). Idee selleks sai ta mõni aasta tagasi nähtud meeletu tapmise ja tagaajamise paroodiafilmist "Halastamatu ja kompromissitu".

Volmer meenutab: "Seda kollektiivtaiest vaadates tekkiski idee rakendada kulturistide erakorraline füüsis animafilmi teenistusse. Mõtlesin, et mis oleks, kui tuharalihase ja reie rätsepalihase treenimiseks kasutada klassikalise balleti tehnikat või delta- ja õlavarrelihaste trenažööriks tohutut metallist kontrabassi“."
Prits, L. (2011). Hardi Volmer: "Sport on nagu porno – ise oleks toredam teha!" [animafilmist "Olmeheidutud"]. Õhtuleht, 30. nov.

Produtsendi kommentaar

Arvo Nuut: „Võttetehnika kasutamisel toimus ettevalmistperioodil pärast proovivõtet totaalne tehnilise ülesvõtte lähenemise muutumine. Et tegemist tuleb piksilatsiooniga, oli selge algusest peale. Kuna turule on tulnud uusi fotokaameraid, mis võimaldavad pildistamist piksilatsiooni kasutamise režiimis, siis otsustasime seda proovida. Mida öelda, see õigustas ennast. Kallimaks läks see, et kasutasime ühe korra ka filmi finaali filmimiseks live-võtte kaamerat ning tehnilistel põhjustel olime sunnitud kasutama RED kaamerat, Panasonic P2 võimalused jäid meie soovidele alla.“
Allikas: Nukufilm

Filmist kriitiku pilguga

Meelis Oidsalu: „Hardi Volmeri piksillatsioonitehnikas ja arvutigraafikas teostatud filmi „Olmeheidutus” vaadanuna võib rahuldunult nentida, et režissöör pole tühja loba ajanud. Nagu lubatud, näen ekraanil fantaasiat täielikult estetiseeritud ühiskonnast. /---/ Ehk võib Volmeri utoopiat tõlgendada reformierakondlase unistusteühiskonnaks, kus päevitunud alfaisased vuravad ringi saastekvootide eest ostetud ökodžiipidega (hahahaa)? Poliitilise pilana jääks Volmeri film siiski vaeseks, väsinuks, hoopis käredamalt kõnetab Volmeri utoopia mu meelest meie hetkelist kultuuriolukorda. /---/

Kultuuriinimesil on põhjust Volmeri filmi ausa enesekriitilisusega vaadata ja eneselt (ilma tavapärase sügavamõttelise hämara hõllanduseta silmis) küsida, mil määral vohab kunstitegemises endas see paatoslik surnud etendatus, poseeritus, jäljendatus, masinlikkus, maneerlikkus, tühi retoorilisus, mida muidu nii kergekäeliselt ja üleolevalt poliitikuile ja poliitikale omistatakse. /---/ Režissöör Volmeri utoopia mängib surnud ja elava kultuuri vastanduse mu meelest efektselt, ehkki siiski veidi liiga lihtsustatult välja – filmi lõpus kusagil kulisside taga üksinduses kitarri tinistav kerges uimas rokipeer (Peeter Volkonski esituses) pole just teab mis äge alternatiiv totalitaarsele manerismile. Aga vähemalt on too biitnik nii poliitilistest kui ka kunstilistest poosidest ja võltsusest vaba.“
Oidsalu, M. (2012). Uus ja uhke eesti anima? Sirp, 17. veebr, lk 24-25.

Aro Velmet: „Just nimelt sellel põhjusel meenutab Hardi Volmeri looming mulle suuresti Tarantinot: tema lood on alati hästi komponeeritud, pingelised ja huvitavad, aga liiga sügavale neisse kaevuda ei saa. Vastandused on sageli lihtsustatud, konfliktid perfektselt arhetüüpsed, mitmetimõistetavustele, hallidele tsoonidele ja vasturääkivustele ei ole palju ruumi jäetud, aga just nendes pingepunktides käivitubki ju tõlgendamise võlu. /---/

Ometi on „Olmeheidutus” märkimisväärselt hea film, seda just stiilse kunstilise lahenduse tõttu. Nagu Tarantinogi on Volmer popkultuuri tähendusväljade viljakas kündja, tema filmidest jäävad meelde just visuaalsete ja heliliste sümbolite tekitatud assotsiatsioonid. "Olmeheidutuses” on keskseks kujundiks „kultuuri” ja „kulturismi” ühendamine. /---/

Kulturismi ja puise klassitsismi kujundi põhiline voorus on selle avatus; seda võib võtta kui ühiskonnakriitikat (seosed fašismiga jne), konservatiivse kõrgkultuuri tögamist, kriitikat kultuuritegemise maskuliinsuse aadressil, lisaks veel eespool mainitud vastandused. Lihtsalt ei ole mõtet oodata, et neid niidiotsi üles korjates eriti kaugele jõuks. „Olmeheidutus” ei ole selline film. Küll aga on ta film, mida vaadates võib aju analüütilise osa rahumeeli välja lülitada ja nautida seda seoste ja kujundite rikkalikkust, mida Volmer meile neljateistkümne minuti jooksul pakub. Südamega vaadatakse!“

Arvustuse terviktekst:
SÜDAMEGA VAADATAKSE! - Teater. Muusika. Kino
Velmet, A. (2012). Südamega vaadatakse! Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 111-115.