Suur-Sõjamäe (2013)

Filmi saamisloost

Režissöör Aljona Suržikova intervjuu Eesti Päevalehele

Soodevahe teema tõusis viimati avalikkuse huviorbiiti kevadel [2011], kui saabus kindel otsus asum likvideerida. Selleks ajaks olite juba võtteid alustanud?
Teen seda filmi juba 2009. aastast, kui esimesed aiamaad olid juba lammutatud. Käisin kohal, nägin inimesi. See on huvitav subkultuur, mis mõnes mõttes näitab minevikku. Soodevahe aiapidajad on enamikus endised Dvigateli töötajad. Tuli mõte teha filmi, kus kohtuvad minevik ja tulevik, kuid lõpus võidab olevik.
Pragu on meil arendusfaas, aga filmime väga palju ja nii veel paar aastat. Tahame vaadata, mis juhtub lammutamisele järgnevatel aastatel.

Kas filmiidee tekkis teie isiklikust suhtest Soodevahe asumiga?
Kõik filmid, mis ma teen, on väga tugevalt seotud vene seltskonnaga Eestis.
Minu vanemad kolisid Eestisse 1972. aastal, mina sündisin kümme aastat hiljem. Õppisin vene koolis, siis sattusin eesti ülikooli ja tööle ETV-sse, hästi tugeva eesti mõjuga keskkonda. Tunnen hästi eesti ja vene inimeste suhtumist eri asjadesse.
Minul ega mu vanematel Soodevahes aiamaad pole, aga ajast, mil elasin Lasnamäel, tean paljusid inimesi, kellel on. Saan neist väga hästi aru, sest neil pole kohta, kuhu minna, kui see maa kaob. Neil pole [Eestis] vanematekodu ja suvilat ei jõudnud nad õigel ajal osta, aga samas ei ole Soodevahe ka ilus koht, kui lennukist vaadata. Mõistan kõiki osapooli.

Milline võiks olla teie filmi juhtmõte?
Kõige tähtsam on inimene ja tema mõtted. Seal pole eesti ja vene probleeme. Paljud eestlased selles piirkonnas kaotavad samuti oma talud, sest ajalugu ei seisa. Seal on huvitav lugu mehest, kelle vanaisa sai Vabadussõjas võitlemise eest talu. Kolhooside ajal ta kaotas osa sellest, sest maa anti Dvigateli töötajatele. 1990-ndate keskel sai ta maa tagasi koos kõigi datšadega, nüüd kaotab ta selle jälle.
Prahas Ex Oriente filmikooli õpitoas, kus praegu oma filmiga töötame, oleme kuulnud paljudest sarnastest juhtumitest, näiteks Hollandis kaob üks koht, sest sinna rajatakse kiirtee.
Soodevahe ei kao selle pärast, et me oleme siin sellised venelased. See on aja ja inimeste probleem. Mõned tahavad olla minevikus, aga aeg ei seisa, käib progress ja tehnoloogiline areng.

Rääkige veidi karakteritest, keda olete Soodevahes kohanud.
Leidub väga põnevaid inimesi. Mul on mõte näidata Soodevahet endise Nõukogude Liiduna, sest seal on koos palju eri passidega rahvuseid – venelasi, valgevenelasi, ukrainlasi, aserbaidžaane – ja nad kõik elavad minevikus. Juba nende majade mööbel on hästi nõukogudeaegne.
Need inimesed on väga seotud maaga, neile on väga tähtis maaga töötada. Nad on lõbusad ja avameelsed ning räägivad kõike, mis on neil südamel.

Oscarile kandideerinud dokfilm „The Garden” jälgis Los Angelese suurima kogukonnaaia liikmete võitlust kinnisvaraarendajatega. Kas loodate, et ka Soodevahe asukad ei jää nii passiivseks kui seni?
Asi on selles, et see pole nende maa. Nad on seal ebaseaduslikult ja nad võivad lihtsalt paluda inimlikult, et neile eraldataks muu piirkond aiapidamiseks. Kuid nad on nõukogude inimesed ja ei tea, et oma õiguste eest võib seista. Ka meie ei taha neid mõjutada, vaid jääda vaatlejateks.
Peegel, M. (2011). Aljona Suržikova: Soodevahe elab kui Nõukogude Liit [intervjuu režissööriga]. Eesti Päevaleht, 7, juuli.

Madis Jürgen: „Neli aastat tagasi hakkasid Aljona ja Sergei Tallinna lennujaama kõrval, Suur-Sõjamäel, endisel Dvigateli aiamaadel toimetavaid inimesi filmima. Aljona lahterdab sealsed datšade elanikud kolme kategooriasse: normaalsed inimesed; kodutud ja pätid; bandiidid ja narkomaanid. Aljona keskendus normaalsetele inimestele ja nendest räägib ta soojusega.“
Jürgen, M. (2013). Linnaelu teeb haigeks [reportaaaž režissöör Aljona Suržikova elust maal Käru alevikus, kuhu kolimise otsus sündis dokumentaalfilmi "Suur-Sõjamäe" filmimise käigus]. Eesti Ekspress, 29. aug, lk 26-27.

Planeeris triloogiaks

Algselt oli film kavandatud kolmeosalisena ja vändatuna kolmes riigis, kus kõikjal on sarnased probleemid: tehnilise arengu ja looduse vastuolud. «Teine osa pidi tulema Hispaaniast Sierra Nevada lähedalt Alhambra koobastest, kus elavad mustlased ja hipid. Kolmas Venemaalt, Hiina piiri lähedalt Habarovski maadelt, kuhu hakkavad tasapisi imbuma hiinlased koos oma massiivse tootmisega. Nad tulevad kui buldooserid.»

Hispaania koobastesse tahetakse hakata ehitama moodsaid hotelle. «Põliselanikud pekstakse välja. Need lähevad veidi edasi – ruumi ju on. Siis saab ehitajatel raha otsa ja hipid hakkavad tagasi tulema. Lugu on jälle oma alguses. Hispaania materjal on meil (koos Aljona mehe Sergei Trofimoviga, kes on ka filmi «Suur-Sõjamäe» operaator ja produtsent – toim) juba üles võetud – ajal, mil seal elasime.»

Mis saab kahest järgmisest osast? Aljona seda praegu ei tea. Venemaale pole veel jõutudki.

Vahe, U. (2013). "See tilluke maalapp andis neile elu sisu, jõu, energia ja maagia" [Aljona Suržikova dokumentaalfilm "Suur-Sõjamäe"]. Õhtuleht, 14. sept, lk 18-19.

Vaata lisaks:

Gardens with Ghosts of the Soviet Past. An interview with Alyona Surzhikova and Sergei Trofimov by Ondřej Kuhn.
DOKweb, http://www.dokweb.net/en/documentary-network/articles/keep-an-eye-on-alyona-surzhikova-amp-sergei trofimov-1916/ (27.08.2013).

Režissöör Aljona Suržikova ja toimetaja Marje Jurtšenko räägivad filmist saates OP:
ERR, OP, 3. sept 2013, http://etv.err.ee/index.php?05593367&video=8608#.UioIkD_KTSY (06.09.2013).

Aljona Suržikova intervjuu saates Ringvaade:
"Mul on kahju nendest inimestest," tunnistas filmi "Suur-Sõjamäe" režissöör Aljona Suržikova. "See on tõesti nagu Tšehhovi "Kirsiaed" - kui tuleb uus aeg, siis kõik vanad inimesed ja vanad asjad on unustatud."
ERR, Ringvaade, 2. sept 2013, http://etv.err.ee/index.php?05593527&video=8587#.UioEFz_KTSY (06.09.2013).

Filmist kriitiku pilguga

Sigrid Saarep: „Kui paljudel juhtudel öeldakse, et heal kunstiteosel ei ole rahvust, siis mainitud filmi puhul kehtib see väide vaid mööndustega. Eestlane sellist filmi ei teeks, isegi kõige suurem kosmopoliit või rahvusluse kõiki vorme eitav looja ei saaks mainitud teemat Aljona Suržikova kombel käsitada.“ /---/
Saarep, S. (2013). Soodevahe aednikud lennujaama jalus. Sirp, 6. sept, lk 28-29.

Tarmo Teder: „Põgusate portreede ja linnulennuliste elulugudega "Suur-Sõjamäe" tundub nagu probleemfilm, sotsioloogilis-antropoloogiline uurimus kunstilises serveeringus.

Filmis võib eristada peamiselt kolme kihiliselt vahelduvat komponenti: tüübid ja nende perekondlik taust, pisteliselt Dvigateli ja nõukogude (tööstus)poliitikat mustvalgetes arhiivikaadrites, kapsamaa olmelist konkreetsust. /---/

Aljona Suržikova "Suur-Sõjamäe" heidab dokumentaal-kunstilises laadis hulga küsimusi, milles võib aimata etteheidet, aga see toon on sordiini all ning vastust, lahendust nendele küsimustele režissöör targu ei paku. /---/

Ühest tahust vaadates võib filmi puuduseks pidada asjaolu, et režissöör pole võtnud kommentaare ASi Tallinna Lennujaam ninadelt, pole pilti jahtinud rääkivate peade arvamusi, kavatsusi, õigustusi (Sakkov [Tallinna Lennujaama juhatuse liige Erik Sakkov - toim] keeldus mulle pilpaküla asju kommenteerimast).

Sellega on kas teadlikult või mugavusest kaotatud filmi sotsiaalpoliitiline pinge – pragmaatilise kapitalismi ja nõukogude tehasekollektivismi jäänukite otsene vastandus. Teisalt aga võis “Suur-Sõjamäe” selle nugade peale mineku vältimisega võita esteetilises plaanis, dokfilm jäi tooniühtsemaks ja kunstiliselt puhtamaks draamaks mõninga farsiliku kõrvalmaitsega.“
Teder, T. (2013). Pilpaküla nukker lõpp ja madalalt lendav lennuk. Maaleht, 5. sept, lk 32-33.

Tiit Tuumalu: „Ainest ühe filmi sünniks on siin küll ja küll. Ämbritäite kaupa pisaraid, ülekeevat viha, küllap leiaks sedagi. Aljona Suržikova pole valinud võitlevat hoiakut, ei otsi teravaid konflikte ega mängi emotsioonidega. Kui miski kujundiks võimendub, siis hoopis siinse vene inimese allasurutus ja -heitlikkus, leppimine olukorraga, ka lootusetus.

Filmi suurimaks väärtuseks on selle venelaste põlvkonna koondportree, kes on jäänud kinni kahe riigikorra vahele. Kes nimetavad oma kodumaaks küll Eestit, aga keda Eesti riik ei taha enda omaks tunnistada.

Ja taas – Suržikova mitte ei lammuta, vaid ehitab üles. Sest millega film algab – sellega, et ühe pilpaküla maja katusele heisatakse sinimustvalge lipp. Pisut räbal see ju välja näeb, aga on siiski lipp. /---/

Vältida võinuks kujundilisi klišeid, purgis pekslevat liblikat ja üle tee, autorataste vahel ukerdavat kimalast. Väljapääsmatut olukorda, hammasrataste vahele jäämist on võimalik kujutada originaalsemalt.

Ja ikkagi, kui poleks olemas Aljona Suržikovat, tuleks ta välja mõtelda. Vene teema on eesti filmis niigi alaesindatud, ega Sulev Keedus ka kõikjale jõua. Suržikova on seda käsitlenud juba vähemalt kuues dokumentaalfilmis. Tänu temale on arusaadavamaks muutunud ka siinsete vene inimeste mõttelaad. /---/
Tuumalu, T. (2013). Sõja lilled. Postimees: AK, 7. sept, lk 10.

Tiina Lokk: „Sügavalt inimlik film, kus on hästi tabatud ja edasi antud iga üksik portree, mis kõik kokku moodustavad ühe kogukonna liikumise ajas ja ruumis. Meeldis ääretu tolerantsus ja mõistev suhe oma tegelastesse. Terviklik film, mis vaatamata oma sisemisele sügavale nukrusele mõjub ikkagi väga eluterve ja positiivsena.“

Indrek Kasela: “Korralik film, tänuväärt dokumentalistika, aga teravust napib.“
Eksperdid hindavad: „Suur-Sõjamäe“ (2013). [Tiina Lokk, Indrek Kasela, Lenna Kuurmaa, Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 7. sept, lk 10.

Andres Laasik: "Filmis jäetakse rahvusküsimus kaadri taha, pigem käib fotograaf Timo ja asumi elanike vahel rahvuste piire ületav vennastumine, ent ometi on filmis tunda rahvuslik veelahe. Aljona Suržikova kõneleb Nõukogude minevikust positiivse tooniga nostalgiaga ja selline vaatenurk eristab venelast tavalisest eestlasest, kel on nõukaajaga enamasti omad arved.

Ilmaasjata jättis Aljona Suržikova „Suur-Sõjamäes” puudutamata Dvigateli tehase nõukogudeaegse toodangu ja selle mõtte. Filmis räägivad inimesed heldimusega tohutust tehasest, mille toodang tiirleb kosmoseprügina ümber maa ja roostetab kasutult polügoonidel. Mis haakuks ju suurepäraselt filmi kangelastele osaks saanud pealesurutud totrusega. Või on see juba uue filmi teema?"
Laasik, A. (2013). Vene külainimesed ajasid Suur-Sõjamäel juured maassse. Eesti Päevaleht, 11. sept, lk 14.

Olev Remsu: „Filmil on dokumentaali kohta haruldane asi, nimelt süžee. Keegi noormees tahab hurtsikuid pildistada fotokonkursi jaoks ja seda ta teebki. Film lõpeb loogilise puändiga – tehtud fotode demonstreerimisega.

Dokumentaali kohta kehtib veel üks, mitte eriti range nõue: filmis ei tohiks olla lavastatud episoode. Suržikova teoses käib lavastamine aga asja juurde; ei lavastata mitte filmi, vaid fotokaamera jaoks, filmikaamera võtab vaid üles, kuidas seda tehakse. Nutikas!

Ausalt öelda ma ei suutnud fikseerida, kui palju portreteeritavad teavad filmikaamera olemasolust, korraks sähvatas mul mõte, et vahest on viimane peidus, tähendab, et ehk on paljud episoodid tehtud varjatud kaameraga. Arvatavasti see ikka nõnda ei ole, ent ometi, ometi, on filmitavad inimesed harukordselt loomulikud ja see, et mul sihuke mõte sähvatas, on ainult pluss autoritele.
/---/

Ma ei panegi pahaks teise poole [Tallinna Lennujaam – toim] kuulmata jätmist. See oleks andnud muidu soojale ja inimlikule filmile kalki, ametlikku värvingut, mida poleks ehk vaja. Filmist õhkub naiivset kollektivismi, see vastandub valitsevale egoismile niigi, selle vastandamise ilmekamaks muutmine lennuvälja ameetniku intervjueerimise teel oleks rikkunud teose üldtonaalsust.“
/---/

Ent filmi pealkiri „Suur-Sõjamäe“ tundub mulle olevat apsakas. Ka aeg-ajalt kõlanud Pilpaküla pole päris täpne. Minu teada kutsusid/kutsuvad venelased ise seda kohta eneseirooniliselt Duratskoje poleks. Kas õige oleks siis Lollidemaa? Mäletame, et niisugust muinasjututoponüümi kasutas Lennart Meri ühe teise piirkonna kohta. Ent siin on vaks vahet – eestlane pruukis seda eestlaste kohta. Usun, et seda võib öelda ka venelane venelase kohta. Ent filmi pealkirjana võinuks „Lollideväli“ tunduda rahvusliku irvitusena venelaste üle, ja on igati õige, et see on kõrvale jäetud.

Ehk siis „Kapsamaad“? vene keeles „Oгород“? või koguni eesti keeles „Ogorod“, kui me suudaksime selle sõna juures neutraalseks jääda?“
Remsu, O. (2013). Kapsamaad, kapsamaad. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 123-127.