Masingu maastikud: Kitsas rada keset metsi (2000)

Vallo Kepp filmi saamisloost

Katke intervjuust:

Oled teinud filme paljudest kirjanikest (---). Nende puhul said kasutada elavat pilti, Masingust ja Visnapuust liikuvaid kaadreid peaaegu ei ole. (---) Räägi lähemalt nende kahe filmi teokssaamisest.
Need kaks on väga erinevad filmid. Uku Masingust tegin filmi praktiliselt kümme aastat teletöö kõrvalt. Kui alustasin, polnud mul aimu, millisesse hullumeelsesse maailma oma nina pistan. Aastal 2000 valmis triloogia esimene film " Kitsas rada keset metsa", siis jõudis minuni see arusaamine ja ma jooksin kinni. Esimese ja teise filmi "Inimesepoeg valgel laeval" vahele jäi neli aastat, võtsin ette Masingu bibliograafia ja aina lugesin, sain aru, millisesse põnevasse maailma olen sattunud. Sain lõpuks ilusti hakkama nii teise kui kolmanda filmiga "Surm on öömaja põllul" ja siis tuli hullumeelne idee tekitada triloogiale juurde lisa-DVD, kus antakse lausa kolmkümmend viis täispikka intervjuud, seitseteist tundi heli ja ligi kaheksasada masinakirja lehekülge teksti. Selline asi on esmakordne eesti filmi ajaloos. Nii võib üles otsida näiteks Viivi Luige intervjuu ja kontrollida, mida ma olen sellest filmi pannud. Lisaplaadilt leiame ka Masingu Usuteaduse Instituudis peetud loengute lindistusi. See lisamaterjal on oluline kasvõi siis, kui paarikümne aasta pärast tahab keegi teha uut filmi Uku Masingust. Raamatute puhul antakse tihti välja uustrükk, mina unistaksin pensionipõlves Masingu materjalid välja anda raamatuna ja et seal vahel oleksid need kaks plaati: triloogia "Uku Masingu maastikud" ja lisa-DVD.

Mul jäi alles tohutul hulgal materjali, ütleme nii, et mul köögis on kolm banaanikasti Masinguga seonduvat, üle saja Beta kasseti, lisaks väiksed kassetid, helilindid ja fotod. Kui Arbujate filmi jaoks vajaliku välja nopin, rändab kõik muuseumi. Filmi tegemisel oli mul abiks kaks inimest, kes mind ohjes hoidsid, toimetaja-helirežissöör Enn Säde ja kirjandusteaduse poolelt Külliki Kuusk Uku Masingu Kolleegiumist. Ilma nendeta poleks ma filmi niisugusel kujul ära teinud. Vahepeal juhtus veel üks prohmakas, sattusin kopsupõletikuga haiglasse ning antibiootikumid mõjusid nii, et pidin pärast pool filmi materjalist uuesti pähe õppima. See on eluliselt vajalik, et oskaks mööda filmi algmaterjale navigeerida.  
Teinemaa, S. (2012). Vastab Vallo Kepp. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 5-7.

Filmist kriitiku pilguga

Rein Tootmaa: „Režissöör-operaator Vallo Kepp ja Co on endale võtnud aukartust äratava ülesande teha meie ühest laiahaardelisemast mõtlejast, silmapaistvamast usundiloolasest, unikaalsemast keeleteadlasest ja erandlikumast luuletajast Uku Masingust 3-osaline tõsielufilm.

Paljude jaoks oli U. M. juba oma eluajal müüt, elav legend, kellest asjasse pühendatudki eriti palju ei teadnud, rääkimata profaanidest. Isegi filoloogilistes ringkondades räägiti temast suhteliselt harva, sest teda ennast olid näinud vaid üksikud, tema loomingut lugenud vähesed. Ta oli liiga kõrgel ja kaugel, eksisteerides nagu tema loomingki nähtamatuna meie kõrval.

Sellisest mehest filmi teha on raske. See on tõepoolest katse tabada nähtamatut, nagu ütleb filmimehele Uku Masingu õemees Evald Saag: “Ja ega muidu [saa luua], kui sa ei tea midagi, mis su ümber on nähtamatut. Nähtamatut näha ongi vaja. Seda, mida sinagi filmid praegu, nähtamatut. Mitte meid siin, mitte neid puid, mitte seda vana maja, mis seda filmida [- - -] aga sa tahad tabada seda, mida Runnel siin nuusutas ja ütles, et siin peab maa sees midagi olema.”

Tänaseks on valminud triloogia esimene osa pealkirjaga “Kitsas rada keset metsi”. Üldmulje sellest on hea: autor on käsitlenud ainest respektiga, lähenedes oma kujutusobjektile ettevaatlikult ja tasapisi, justkui kartes seda liiga järsu katsumisega katki teha. Liikuva pildi kõrval on kasutatud püsikaadreid, fotosid, taustheli, luuletekste, pillimängu ja laule, mis kõik on sujuvalt ühtlasevooliseks tervikuks monteeritud. Film põhineb U. M-i kaasaegsete meenutustel. /---/

Uku Masingu elust ja vaimsest pärandist annaks teha palju erinevas stiilis filme ning kahtlemata kannaksid need kõik loojate pitserit. Ka sellel filmil on oma kindel stiil, ometi tahaks selle isikupärase loomingulise käekirja taga näha ka kontseptsiooni. Kuigi üht-teist kontseptuaalset annab rõhuasetustest välja lugeda, on aktseptid ise kuidagi juhuslikud ja süsteemitud. Nii näiteks on siin kirjutaja meelest liiga rõhutatud ristiusulisust; kaadrid rahvarõivais inimestega surnuaial Masingu perekonna hauaplatsil ja filmi jõulumeluline lõpuosa lähevad oma ilulemises stiilist välja ega sobi hästi kokku ka filmi üldise tonaalsusega, millega filmitegijad on tabanud rohkem nähtamatut olemuslikkust kui rõhuasetustega. Liialdatud aktsept ristiusule ei õigusta ennast ei Uku Masingu eluloo seisukohalt (teatavasti vabastati ta EELK Konsistooriumist teadusliku sekretäri ja õppejõu ametikohtadelt ametlikule luterlusele mittesobivate vaadete tõttu) ega ka sisuliselt, sest U. M-i usundiline maailmavaade oli süntees maailma paljudest erinevatest uskumustest. Ristiusk oli Masingu jaoks liiga kitsas, seetõttu oleks ehk õigem olnud rõhutada mõnd üldinimlikumat ja igavikulisemat visiooni, kas või näiteks mehe—naise suhete kohta, seda enam, et luuletusena selline sõnum ekraanile paisati: “Armastatud naine / on mehele see klaas, / mille läbi ta näeb / selgemini / kogu maailma, / ja yhtaegu / nagu turmaliin, / ta kustutab maailmast / mõttetused.” Ehk siis sellega seonduvalt eraldatuse ja üksinduse käsitlust: (“Olen needitud / sellesse aega, / kohtamata / yhtki omataolist, / suutmata viia kaasa endaga kedagi. / Võibolla yksinda yldse / keegi ei saa siit välja. / Minutaolised on surnud / või syndimata,” mis ka tekstina ekraanile ilmus, aga laiendamata jäi.
Ent film pole veel valmis. Ehk tuleb teise ja kolmanda osa lisandudes filmile taha selgepiiriline kontseptsioon ja kõik rõhud lähevad ilusasti paika.“
Tootmaa, R. (2001). Püüdes tabada nähtamatut. Teater. Muusika. Kino, nr. 2, lk 81-83.

Arne Merilai: „Vallo Kepi „isikulooline filmitriloogia” „Uku Masingu maastikud” on harvanähtavalt südamlik, õrnlüürilise jutustajahoiakuga dokumentaal. Stilistiliselt tähendab see vastuolulist oksüümoroni: dokumentalistika kuivavõitu faktuaalsus maheneb ülimalt pieteeditundelises esituses. Autor on tuntud luulelemb, mis ilmneb ka tema filmikolmikus: pealeloetav tekst on respekteerivalt harras, montaaž taotleb ühelt poolt täpsust, ent sisendab kohati ka lahtisemat sümboolikat, eriti tekstikatkendite, looduspiltide või helikujunduse võrdkujude abil. Režissööri hoiakut võib pidada fenomenoloogiliseks: ta püüab lasta teemal ise avaneda, vähem sekkuda ehk lavastada ja omatahtsi (üle)tõlgendada. /---/

Kui teise ja kolmanda jao „näiv hüplikkus” on kahtlemata kindlakäeliselt komponeeritud, siis esimese osa pärlikee jättis veel kohati ad hoc ehk tahtmatu „juhuslikkuse” mulje. Nii mõnigi „naiivne” kaader, eriti lõpupoole, tundus suhteliselt välisevõitu ja otsitud. Seega põhisüžee kõrval — Uku kodumaastik, vabavaimu kosmiline tähelend ja sõjajärgne põrguhaud — kogeme ka teist ehk metatasandi lugu. See tähendab Vallo Kepi enda Masingule lähenemise ja osalt isegi samastumise saagat. Kompositsioon on ilmselgelt topelt gradatiivne nagu rahvalaulus või muinasjutus muiste. Kui avaosa ilmutab tundlikku, ehkki esiti kobavat otsijat, siis teises jaos avaldub juba tihedalt täiskirjutatud „valge leht”, kes aga viimaks kujutatava keskkonnaga juba ülepea näib kokku sulavat.“
Merilai, A. (2010). Masingu maailmade veerekese pääl [filmitriloogiast „Masingu maastikud“]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 92, 94.

Tunnustus

Kultuuripreemia 2009. aasta loominguliste saavutuste eest,
preemia suurus on 150 000 krooni:
Vallo Kepp (filmid „Uku Masingu maastikud” ja „Üheteistkümnes kiri”).
Kultuuriministeerium, http://www.kul.ee/index.php?path=0x2x59x797 (8.07.2013).