Avaleht » Filmiliigid

Allveelennud (2012)

Kümme rändu ajas, unes, õhus ja vees

Mängufilmid | Eepiline/ajalooline film Kestus: 51:37

Huviinfo

Filmi saamisloost

Idee

„Allveelendude” idee käis tellimusena välja Andrus Kõresaar, muuseumi projekti autor vesilennukite angaari hoones ning üks „Allveelendude” ja „Juri Lotmani” animatsioonide tegijaid. Mõte oli näidata muuseumikülastajatele midagi, mis niihästi valgustaks publikut kui ka lahutaks meelt. "Treilerid ajaloole,” nagu ütleb produtsent Kiur Aarma. Tõnis Lehe kirjeldusel on need kui niidiotsad, mis vaatajale kätte antakse, et teema vastu edaspidist huvi äratada: „Oot-oot, kas asjad käisid tõesti niimoodi?” Lavastaja Jaak Kilmi tunnistab, et kui tellitud oleks ajalooline dokumentaalfilm, oleks selline ülesanne ehk ära kohutanud. Aga kutse lõbusale mängule tundus ahvatlev, kuigi tagantjärele selgus, et töö oli hoopis suurem ja aeganõudvam, kui alguses arvata võis. Näiteks luges Jaak Kilmi läbi kõik omaaegse ajakirjanduse materjalid vanametalli kogumise kampaania kohta Eesti allveelaevade ehitamiseks ning selleteemaline lühifilm on kantud  samasugusest hõiskav-propagandistlikust toonist — ja too propaganda oli oskuslikult korraldatud, sest kandis ka vilja, mida kampaania korraldajad ootasid. Paljudele vaatajatele on uudiseks lugu Viljandi pommitamisest Saksa tsepeliinide poolt. Mõni teine lugu on aga otsast lõpuni välja mõeldud, ent ka neile oli aluseks mõni ajalooline seik, millele osutavad tiitrid iga loo lõpus.
Ksenofontov, A. (2012). Ajaloožanri vananaistesuvi. Teater. Muusika. Kino, nr 8-9, lk 132-137.

Jaak Kilmi: “Kõik kümme lugu on meie täiesti subjektiivsed vaated Eesti ajalukku. Ajalugu ei pane meid tundma mitte hardust, vaid hoopis kütab meie mängulusti. Lubame endale mänge aja, sündmuste ja inimeste omavaheliste seostega ning muidugi loomingulist suhtumist dokumentaalsusse.
Kasutame kõigi kümne loo puhul erinevaid jutustamisviise ja vormivõtteid, kuid läbivaks on mängurõõm. Niimoodi üritame vältida sattumist peale oma surma ajaloolaste põrgusse. Oma filmitegelaste läbi oleme rahuldanud oma kire kirjeldada filmi jaoks olulisi sündmusi nii, nagu meie neid ette oleme kujutanud.”

Kiur Aarma: “Filmi tegevus seob erinevaid aegu. Jutustame oma lugusid nii lavastuslike kui dokumentaalkaadrite, vanade fotode ja animatsiooni abil. Kuigi me oleme püüdnud iga loo jutustamisel leida oma ja kordumatu stiili, oleme toetunud paljuski laenudele või visuaalsetele tsitaatidele. Olgu selleks siis vanad koomiksid, paatoslikud sõjadokid, lasteraamatud, multikad või film noir.”
Lennusadamas avati kino. Esimeseks lühifilmiseeriaks "Allveelennud" - Publik, http://publik.delfi.ee/news/kino/lennusadamas-avati-kino-esimeseks-luhifilmiseeriaks-allveelennud.d?id=64392476 (9.05.2013).

Tootmine

Arendusperiood: mai 2010 - jaanuar 2011
Ettevalmistusperiood: mai 2010 - jaanuar 2011
Tootmisperiood: jaanuar 2011 - märts 2012
Järeltootmisperiood: märts - aprill 2012
Esituskoopia valmimine: aprill 2012
Planeeritud esilinastus: mai 2012
http://www.efsa.ee/index.php?page=488& (20.07.2013).

Levist ja vastuvõtust

“Allveelennud” esilinastusid 12. mail 2012 Lennusadamas ning suurema publiku jaoks 19. mail, muuseumiööl, Lennusadama esisel väljakul. Alates 12. maist mängitakse filmiseeriat igal täistunnil Lennusadama kinosaalis.
Allikas: EFI andmekogu

Tallinna Postimees: „Lennusadama juhi Ott Sarapuu sõnul on «Allveelennud» saanud vaatajatelt siiani vaid kiidusõnu ning muuseumil on hea meel see tuua kinosaalist välja suurema hulga rahva ette. «Seni on seda filmi näinud need muuseumikülastajad, kes viimase nädala jooksul on Lennusadamas käinud, kuid nii väärt teost oleks patt varjata ning muuseumiöö on suurepärane aeg selle näitamiseks ka neile, kes angaaridesse veel jõudnud ei ole,» selgitas Sarapuu. Edaspidi näidatakse filmi igapäevaselt Lennusadama angaaride püsinäitusel.“
Tallinna Postimees, www.tallinnapostimees.ee/844782/muuseumiool-naidatakse-lennusadamas-valiekraanil-fimi-allveelennud/(20.07.2013).

Filmist kriitiku pilguga

„Uue sajandi teise kümnendi hakul on eesti dokkstaarid Kiur Aarma ja Jaak Kilmi teinud kaks ambient-filmi, mille koondpealkirjaks võiks olla movies for seaports. Mullune "Tallinna kilud" illustreeris kultuuripealinna aastat pajatustega linna ajaloost. Nüüd linastub Tallinna vastselt taasavatud lennusadamas "Allveelendude" nime all kümme pildikest Eesti laevanduse ja lennunduse kuldajast möödunud kahel sajandil. Oh sa armas aeg, mis pildid need on. Kes oleks osanud arvata, et meite kandis nii suuri asju ja värvikaid lugusid on sündinud. Et siinsel maal, merel ja õhuruumis on nähtud nii palju vahvaid mehi ja naisi, kes võivad vähimagi valehäbita seista sääraste ajalooliste suurkujude kõrval nagu Aleksander Kesküla, kelle vägitöist laiem publik on teadlik tänu Hardi Volmeri filmile "Minu Leninid".
Kilmit teame varasemast ajast suure luiskamina. Pidulikumalt öeldes on tema dokkides fakti ja fiktsiooni vahekord märksa rohkem viimase poole kaldu kui dokumentalistikas enamasti tavaks. Nii ei saa ka olulises osas arhiivikaadreist koosnevate "Allveelendude" puhul hetkekski kindel olla, mida uskuda, mida mitte. On see nüüd tõsiseid ajaloodokke teinud kaasautori Kiur Aarma mõju või mis, aga mõnes asjas - peamiselt vahetiitreis - tundub siiski väike tõetera sees olevat. Ja küllap on taas asjakohane meenutada itaalia vanasõna: se non è vero, è ben trovato.“
Pisut filmijuttu: Allveelennud, http://filmijutt.blogspot.com/2012/05/allveelennud.html (20.07.2013).

Vootele Hansen: „Kümme erilaadset lugu moodustavad kokku terviku. Vaadates ja kuulates tekkis mulje, et kui veealune maailm toob meieni vee ja veepealne maailm õhu, siis on ka tuli olemas, seda nii tulirelvade ja pommide hävitava kui ka mootorites ja tehase ahjudes loova jõuna. Tagaplaanil on maa, kuhu laevad peavad randuma ja lennukid maanduma, ning metall nende ehitamiseks on pärit maa sügavusest. Neli vana aja elementi on esindatud ja neile lisandub viiendana inimese unistus. Rännud leiavad aset ajas, unes, õhus ja vees. Unistust vormib kuuenda elemendina aeg, mis võimaldab kujutletaval saada järgemööda tegelikuks ja lõpuks mälestuseks.“
Hansen, V. (2012). Unistuste meistrid ja viis pluss üks elementi: meremuuseumi kinosaalis saab vaadata lühifilmiseeriat Eesti lennunduse ja laevanduse ajaloost. Sirp, 10. aug, lk 24-25.

Evelyn Kaldoja: „Stiilne, vaimukas ja kunstiliselt äge. Aga võib-olla mitte just sobiv muuseumisse. Muuseum kui nähtus on iseenesest mõneti päris sarnane dokumentaalfilmiga. Selles jutustatava loo aluseks on reaalsed asjad ja sündmused, aga neist moodustuv narratiiv kannab siiski ekspositsiooni koostajate ja neid ümbritseva ühiskonna sügavalt subjektiivset arusaama, millele võib leiduda mitmesuguseid alternatiivtõlgendusi. Praeguses kontekstis mõjuvad filmid natuke nagu midagi samast kategooriast Peter Josephi kurikuulsa «Zeitgeistiga». Mitte siis vandenõuteooriate kütmise mõttes. Kuid kui «Allveelendude» puhul püütakse rõhutada, et faktide vahel võib esineda ka väljamõeldisi, ning «Zeitgeisti» autorite eesmärgiks tundub olevat katsetada, kui pööraseid väljamõeldisi võib tõe pähe maha müüa nende vahele näpuotsaga fakte poetades, siis lõpptulemus on vaatajale täpselt ühtmoodi segadusseajav.“
Kaldoja, E. (2012). Ägedad filmid, kahtlane muuseumipedagoogika. Postimees, 1. juuni, lk. 23

Andres Laasik: „Allveelennud” on loodud väga konkreetsel teemal. Nimelt peab kümnest umbes viieminutisest lühifilmist koosnev teos seostuma muuseumi väljapanekuga, mille kaks kõige suuremat objekti on allveelaev Lembit ja vesilennuk Short. „Meie filmis on ära kasutatud 95% filmidest, mis filmiti allveelaevanduse teemal Eesti Vabariigis enne sõda,” ütles Kiur Aarma.
Aarma sõnul kasutasid nad vabalt ajaloodokumente, millest filmide lugu on ajendatud. „Saksamaa ja Venemaa keisri kohtumine Tallinna reidil toimus, toimus ka Prantsusmaa krediitidega algatatud relvastuse tootmine Tallinnas,” ütleb ta kõige lennukama süžee kohta, kus James Bondi stiilis luureloos toimetavad Noblessneri allveelaevatehase ümber suurriikide agendid.
Kõik kümme lugu üllatavad oma vähetuntusega. Isegi hästi tuttava allveelaevade Inglismaalt toomise loo juurde on filmis leitud otseses mõttes pikantne aspekt, mis valgustab ajaloolisi sündmusi ootamatust küljest. Ühes loos leiab nostalgilisel moel käsitlemist äraunustatud esimene Eesti naislendur Elvy Kalep. Vähe teatakse ka hullu krahvi Manteuffeli lennundushuvist, mis on tänu animatsioonitehnikale saanud vägagi elava käsitluse. Stiile ja võtteid on kümne filmi puhul väga erinevaid, nii et oma lemmiku peaks sarjast leidma igaüks.
„Allveelennud” on tellimustöö, mis tõendab, et see ei tähenda alati veel halba filmi. Nagu iga töö, nii võib ka tellimustöö olla andetu ja andekas. „Allveelennud” kuulub viimaste sekka.“
Laasik, A. (2012). "Allveelennud" pakatavad ajalookildudest. Eesti Päevaleht, 18. mai, lk 11.

Andri Ksenofontov: "Ka kõige kunstikonservatiivsem vaataja, kes näitusesaalides video eest põgeneb, veedab seansi lõbusalt, mööduvat tundi märkamata. Seejuures ei tohiks unustada ühte: nii nagu Monty Pythoni, nii ka „Allveelendude” autorite puhul ei saa nõuda, et nad ise oma teostele ka referentsi looksid. Sest siis peaksid nad looma midagi võrdväärset piibliga. Kunstiteose autori ülesanne on vabalt luua. Autorit peab juhtima muusa, mitte publiku ootus või ettevalmistus. Ning paratamatult juhib autorit ka filmi eelarve.“ /---/
Ksenofontov, A. (2012). Ajaloožanri vananaistesuvi. Teater. Muusika. Kino, nr 8-9, lk 132-137.

Tootjafirma sünopsised

Allveelendude üldine sünopsis

Kümne filminovelli lood on leidnud aset Eestis ca 100 aasta vältel - esimene lugu aastal 1820, kümnes - aastal 1938. Kõik lood on jutustatud erinevate ajalooliste või ajalooliste tegelastega kokkupuutes olnud fiktiivsete tegelaste poolt. Need erinevad tegelased esitavad oma lood erakirjades, päevikusissekannetes, luureraportites või unejuttudes, igaüks omal isiklikul viisil. Selline käsitlusviis lubab meil võtta ajaloosündmuste suhtes ootamatu ja isikliku lähenemise. Valime sündmused valdavalt 20. sajandi algusest, kui nupumehed leiutasid lennumasinaid, allveelaevad hakkasid sügavamal vee all sõitma, Tallinna ümber ehitati Peeter Suure merekindlust, algas Esimene maailmasõda, tsepeliinid heitsid pomme. Pärast Esimest maailmasõda algas Eestis oma lennunduse ja allveelaevanduse ajajärk. Raha polnud, küll oli aga tahtmist! Hull aeg, loomingulised inimesed.

Filmide sünopsised

1820

Parun Peter von Manteuffel istub ühel maikuu hommikul oma Ravila mõisa laboratooriumiks ehitatud tiibhoones töölaua taha ning kirjutab hoogsa kirja Õpetatud Seltsile Tartus. Paruni plaan on klaar - peale luhtunud katseid on ta välja nuputanud, kuidas temast tuntud maailma esimene lendav aadlimees saab. Tartust kohale läkitatud komisjoni silme all ning truu toapoisi Jaagupi abistamisel saab tast peagi ajaloo esimene lendav inimene! Tema leiutatud lennumasin peaks lähiaastail õhku tõstma ka teised Harjumaa mõisahärrad, et õhust nii omi maavaldusi inspekteerida, kui muid muljeid vahetada. Lennuoskus pole härra arvates küll vaid aadlimeestele reserveeritud - eeldusi täheldab von Manteuffel ka mittesaksa soost rahval, seda enam et kehaline töö viimastele tugeva rinnaku ja arenenud õlavöötme on andnud. Kui külamehed oma tavapärasest porduelust karskuse teele pöörduksid, võiksid nad paruni leiduse abil peagi lennelda nagu haned või aulid!
Taevariik on meie päralt, kui me vaid oma arunatukest pingutada suudame!

1880

Mihkel Jaago on päeviti Hiiumaa parimate laevade omanik, rikas reeder ja harras priiusuline. Aga õhtuti, eriti peale mõnd sõõmu ühest suurest rohelisest pudelist, tuleb talle ikka ja jälle meelde see imelik ja ohtlik veealune maailm. Mihkel on esimene mees Hiiumaal, kes kitsenahast ja Riia laadalt toodud vasktorudest tuukriülikonna on ehitanud. Ja see varandus, mille Mihkel Näkimadalate juurest tagasi vee peale on tassinud, on igaljuhul kordi rohkem väärt, kui laadal makstud rublad. Seda Mihkel teab, sest ta on tegelikult praktilise taibuga mees. Ning vee alt leitud kraam leiab alati praktilise kasutuse randlase igapäevaelus - on see siis see imelik keelpill, millest saab seasulule tore värav - või vana puukuju, mille abiga vareseid hernepeenrast eemale peletada! Jälle on õhtu. Ja väikesed Loorup ja Jaen, Mihkli tütrepojad, ootavad sama unejuttu, mida ikka. Tõsi, vanaisa jutud veealusest maailmast, selle koledatest elukatest, uppunud vanadest laevadest ja merepõhjas lebavatest varandustest muutuvad ajaga pigem bravuurikamaks.  Aga seda ohtlikum. Ja põnevam.

1912

Monsieur N. on Revali saadetud diskreetse ülesandega. Ministeerium Pariisis vajab täit kindlust, et sellesse Vene provintsilinna rajatav allveelaevade tehas justnimelt Prantsuse kapitali, laenude ja litsentside peal ehitatud saaks. Kaalul on rohkem kui elu - Vene keisri ja Vabariigi häid kaubasuhteid on saadetud nurjama nii preisi šaakalid kui türgi mürkmaod. Nagu neist veel vähe oleks, ähvardavad üritust anarhistid ja muud nihilistid, keda halastamatult kütib salateenistus Ohranka. Ööd on siin pikad ja pimedad. Hämarates trahterites vahetavad omanikku rahakohvrid, iga hõrgutavalt praetud tibupoeg võib olla kihvtitatud ning  igas kangialuses vastu vaadata revolvritoru. Monsieur N. saadab šifreeritud telegrammi Peakontorisse. Aeg on käiku lasta salarelv, kõhelda ei tohi kaua - kohale lähetatakse eriagendid Zuzu ja Lulu! Kuid mitte miski pole päriselt nii, nagu esmalt paistab!

1917

Viinakuu hakul sõuab kõigi viljandlaste jahmatuseks linnakese kohale Saksa tsepeliin. Varisevate impeeriumide vaheline suur sõda laastab nüüd ka Mulgimaa pealinna. Kiretult ja üleolevalt teeb preisi ohvitser logiraamatusse tähendusi kaitsetu linnakese ründamisest. Taktika nõuab madallendu - alles paar päeva tagasi on Revalit rünnanud tsepeliin õhutõrje kartuses liigkõrgele taeva alla tõusnud, seal jäätunud ning metsa maha sadanud. Sügisestel Viljandi tänavatel lahvatab paanika. Proua S. tõttab turuplatsilt kodu poole, et näha pilti, mida ta kartnud oligi - plahvatusevärin on toas supitirina pooleks löönud, kohvitasside killud lebavad kurvalt vaibal. Ka linikud on rikutud. Apteeker M. haarab ärklitoa seinalt jahipüssi ning paugutab järelejätmatult lendhiiglase suunas. Linnakese enamlaste ninamees Vanakamar juhatab samal ajal rahvamajas kihutuskoosolekut. Esimese põmaka järel siirdub kõneleja presiidiumilaua alla, kuid peab sealt vapralt kõnet edasi. Peod rusikaisse pigistatult ning sõnatult seisab vana tisler M. oma maja tagaaias tiigisuuruse pommiaugu veerel. Veel tund aega tagasi ootasid sealt korjamist kuldsed kõrvitsad...

1920

Insener S.-l on suur mure. Noblessneri laevatehases, kus ta pea paarkümmend aastat ametitööd teinud, roostetavad Ilmasõjast saati kaks ilusat allveepaadi keret, milliseid ju ometi arukalt kasutada annaks. Nii kirjutab hr. S. lakkamatult hingestatud kirju kõiksugu ametasutustesse, pakkudes teineteise järel välja häid plaane, mida keredega pihta hakata. Päris-allveelaevadeks ei luba keresid ehitada Brüsseli konventsioon, mis Vabadussõja-järgsele Eestile omad allveelaevad keelab. Asja ei saa ka mõttest neist asjandustest soomusrongivagunid, tuletornid või kullakambrid ehitada. Viimases hädas läkitab hr. S. sõnumi rikkale lellepojale Toddyle, kes teadaolevalt Soome piiritust veab, pakkudes laevakeresid kaheks mahukaks veealuseks kanistriks. Paraku lakkab samal kuul Soome keeluseadus... Alles tosin aastat hiljem, 1931, leidub vedelevatele keredele kasutus - saabub “tanklaew wäljamaa bensiiniga, mille Riigi põlewkiwitööstus lasi 20 sendiga liiter müügile”. Allveelaevakeredelt saetakse ninad ning neist valmistatakse ujuvmahutid vedelale kütteainele (“Waba maa”, 11.08.1931). Laevakeredest mahutite edasine saatus on teadmata.

1931/1989

Augustis 1931 saabub oma isikliku Mercedes-Klemmiga Saksamaalt Eestisse Elvy Kalep, kodumaa kadunud tütar. Ta on äsja saanud lenduri diplomi ja esimese asjana teeb ta visiidi oma sünnimaale. Lumivalges piloodikostüümis šarmantne brünett kaunitar naeratab neil päevil iga Eesti ajalehe esikaanel, “Huulepulgaga naislenduriks”, nagu ajakirjandus ta nimetab, ihaleb saada iga romantikajanune tütarlaps. Aga Tallinn pöörab Elvyle selja - ära saatma ei tule teda ükski hing. Seda enam jääb Elvy mälestustesse lihtsate maainimeste lahkus. Tagasiteel Berliini poole maandab ta õhulaeva Võhma-kandi taluniku heinamaal. Alevik on taevast saabunud iluduse visiidist jahmatuses. Viljandist sööstab välja ajaleht “Sakala” lennuk erikorrespondentidega pardal. Välklampide sähvides kingivad võhmalased Elvyle parima, mis neil on anda - suure seasingikoodi! Oma lennuki on rahanappuses Elvy sunnitud Saksamaal maha müüma, kuid singi toob ta Ameerikasse kaasa, ehkki pika reisi peal nälg näpistama kipub. Nagu ka mälestuse hele-helesinisest Eesti suvetaevast, kus ringi vuhisevad Õhubeebid Speedy ja Happy-Wings, Elvy loodud populaarsed lasteraamatu kangelased... Elvy Kalep sureb Palm Beachis, Floridas 1989. Ta maetakse üksinda ja unustatuna. 

1937

“Skaut Mikk Rassamurti suguharust ühes noorkotka Ivariga! Esinen teie juures, tuues teile raualaadungi! Palun seda vastu võtta!”, raporteerib poiss skaudisaluuti visates. “Tänan väga ja loodan et see ei ole mitte teie viimane laadung!”, vastab mundrikandja. “Juba nüüd käib siin hoogus tegevus - hommikust õhtuni!”, lisab diktori bariton. Käib ülemaaline vanametalli-korjamise aktsioon, et Eestile päris omad allveelaevad soetada! “Kultuurfilmi” kroonikud kihutavad oma Fordiga kord Tartu, kord Narva - Saaremaale ja Petserisse, filmides kinokaameraga enneolematu ühisettevõtmise kulgu. Korjanduspunktidesse tuuakse kõikmõeldavat kraami - tsaariaegseid kopikaid, vikateid, plekist kopsikuid, raudteeliipreid, vihmaveetorusid ja kärude kaupa traati, Kaarli kogudus veeretab kohale koguni vana kirikukella. On varane kevad, õhus sulalume lõhn ja ootusärevus....

1916–1922

“Revelskii Kurjer”, juuli 1916: ... siinsamas, meie kallis Revelis,  sai paigale nurgakivi Balti mere laevavägede vesiaeroplaanide lennubaasile... Elagu Tema Kõrgeausus Ülevenemaaline Imperaator, Meie Rahva Isa Tsaar Nikolai II!
“Tallinna Teataja”, aprill 1917: Wene wabariigi walitsus lubanud wesilennukite jaamale katuse walada! ... äsja kogu Vene riigis rahvarevolutsiooniga kätte võidetud vabadus, mis meie rahvale juba autonomiagi kätte on toonud!
“Edasi”, november 1917: Sõja-rewolutsioni komitee on wõtnud wõimu kogu maal! ... Edasi, nõukogude  lennupaadid ja nende kahurid! Edasi Suur Rewolutsioni-leek! Kõigi maade töölised, ühinege!
“Revaler Zeitung”, veebruar 1918: Saksa keiser on oma armulikkuses ja väes vabastanud iidse Saksa linna Revali, puhastades selle sõjaliselt tähtsa sadamalinna seal vahepeal võimu haaranud bolševikest!... ... Peter der Groβe nimeline merekindlus ning eriti selle võimas uus lennusadam pakuvad selleks vajaliku vundamendi...
Päewaleht, detsember 1918: Saksa Keisri Wilhelmi langemise järel Tallinnast lahkunud sakslased on meie wabariigile nii mõndagi kasulikku maha jätnud. Nii on suurest Peetri merekindluse vesilennujaamast leitud erisuguseid masinawärke...
“Laste rõõm”, mai 1922: Küll oli kena vaadata, kuidas eri värvi tükkidest kokku lapitud kenasti kirju lennuk taeva all tirtsutas. Õige napilt sai veel ühest paksemast pilvest mööda põigata  ja kole õnnetus jäi sündimata.

1938

Kui valgus süttib, tiksub kõik täpselt ja kindlalt nagu moodne Singeri masin. Lahtipakitud kohvrites läigivad vasksed köögiriistad, haamrid ja harjakesed. Need mehed ei eksi. Kultuurfilmi stuudios helindatakse filmi lahingõppustest allveelaeval.

1936

Armas relvavend “Lembitul”!
Nagu Sulle lubasin, saadan piduliku kodusõidu söögisedeli. Härradelt ohvitseridelt sai see küll ainult kiitust ja aplodismente. Borsch pardi lihaga, Schmooritud vasik bechamel-kastmes (soeta vasikas Rostockis, ära inglise oma võta), Röstitud part, Creme brule, Vaarikad Brie-juustuga (värskeid vaarikaid saab ka Rostockist!). Mõned head kastid champagnerit (Mum).
P.S. Tegime vahepeatuse Vilsandil, et mehed end enne kodu jõudmist puhtaks küürida saaksid. Tuletornivaht on üks äraütlemata lahke mees.
Vilsandil, 20. juuli 1936
Allikas: EFI andmekogu

Huvitavaid fakte

Eesti esimese naislenduri Elvy Kalepi tormiline elu

Heiki Raudla: "Pärast viit lennutundi (see oli tollal vajalik miinimumtundide arv. – H.R.) sooritas Elvy 1. augustil 1931 vajalikud eksamid ja sai esimese Eesti naisena kutselise lenduri diplomi (nr 369, ta oli seitsmes paberitega naislendur Saksamaal). Samal ajal õppis ta ka lennukimootoreid tundma ja võis varsti vabalt tegutseda mehaanikuna. “Lendasin tollal Klemm-Mercedesiga (täpsemalt Klemm L2bIIc (D-1132) ja võisin une pealt oma lennuki mootori lahti võtta ja kokku panna,“ kinnitas Kalep ühes 1971. aastal antud intervjuus. /---/
Elvy Kalep suri Lake Worthis (Palm Beach, Florida) 15. augustil 1989. Tal polnud USA-s omakseid. Ta maeti üksinda, unustatuna, kuid lootuses, et ehk kodumaal Eestis teda kord meenutatakse."
Kultuur ja Elu - kultuuriajakiri, http://kultuur.elu.ee/ke480_kalep.htm (28.08.2013).

Inglismaal leiti allveelaevade Lembit ja Kalev joonised

Vahetult enne Teist maailmasõda tellis Eesti vabriik Inglismaalt kaks identset allveelaeva – Lembitu ja Kalevi. Kuigi konkurents maailma relvamüügiturul oli tollal väga tihe, otsustas riik lõpuks Briti maineka ehitusfirma Vickers-Armstrongs kasuks. Mõlema Eesti allveelaeva veeskamine toimus 1936. aasta juulis, kuid teenistusse asusid nad alles aasta hiljem. Allveelaev Kalev lasti 1941. aasta sügisel põhja, kuid Lembit on olnud sõjajärgselt kasutusel nii õppelaeva kui muuseumieksponaadina.
Eesti Meremuuseumile saabus info Loode-Inglismaal asuvast Cumbria maakonna arhiivist, et neil on allveelaevade Lembitu ja Kalev joonised, mille ehitusfirma Vickers-Armstrongs oli juba aastakümneid tagasi sinna arhiivi annetanud. «Eelnevatel aastatel oleme küsinud jooniseid allveelaeva muuseumist, rahvuslikust meremuuseumist Greenwichis, samuti Vickers-Armstrongsist, kuid kõik vastused olid eitavad,» nentis meremuuseumi direktor Urmas Dresen. Ekspert Toivo Arumäe märkis, et saadud joonised on väga väärtuslikud. «Mõnedest ruumidest ei ole meil ühtegi pilti ja tänu neile joonistele nüüd ehk saab lõpuks Lembit elu sisse,» ütles Arumäe.
Artiklid arheoloogiast ja ajaloost: Inglismaal leiti allveelaevade Lembit ja Kalev joonised, http://aerling.blogspot.com/2011/05/inglismaal-leiti-allveelaevade-lembit.html (28.08.2013).

Eesti allveelaevade sünnipäevaks loetakse nende vettelaskmise päeva. See toimus 7. juulil 1936. Esimesena ristiti allveelaev tehasenumbriga 706. Šampanjapudelit vastu laeva korpust puruks lüües lausus laeva ristiema, Eesti Inglismaa saadiku abikaasa pr. Schmidt: «Mina nimetan sinu nimeks «Lembit». Kolmteist minutit hiljem libises vette allveelaev «Kalev», mille ristimisel toimus sama tseremoonia. Laevade vettelaskmine ei tähendanud veel ehitustööde lõppu. Need jätkusid koos katsetuste ja treeningsõitudega. Järgnesid iseseisvad sukeldus- ja torpeedode otsimise harjutused Inglismaa vetes. Allveelaev «Kalev» asus koduteele 25. mail 1937 ja saabus Tallinna 1. juunil. «Lembit» lahkus Gravesendist 3. juulil 1937 ning jõudis Vilsandi tuletorni alla 8. juulil. Seal korrastas meeskond laeva ja «linnukuningas» A. Toom kostitas mehi sauna, piima ja rukkileivaga. Tallinna miinisadamasse saabus «Lembit» 9. juulil 1937.
Eesti allveelaevad "Kalev" ja "Lembit", http://www.hot.ee/vaikal00/vaikal_19.htm (28.08.2013).


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm