Eestimaa Laul '88 (1988)

Kuidas tekkis idee kutsuda rahvas 11. septembril lauluväljakule?

Ühe toonase korraldaja, Eesti Karskusühingu eestvedaja Enno Seliranna sõnul oli algul plaanis isamaalaulude suveüritus. Just selline, kus ei jääks ükski armastatud viis esitamata.
"Seni oli neid võetud üles poolsalaja või natuke ka laulupidude lõpus," seletab praegune Viimsi valla arendusnõunik.

1988. aasta augustis pani karskusühingu rahvas pead, käed ning jalad tööle. Plaanidega ühines ka Eesti Raadio ja kadunud Jaak Tamme juhitud ettevõte Kodamu. Hilisem Tallinna linnapea kuulus ka Rahvarinde juhatusse, nii saadi korraldajaks ka suve lõpuks massiliikumiseks muutunud Rahvarinne.  Lauljate, ansamblite ja kooride hulk, keda kutsuda plaaniti, sai esinduslik. Alates Urmas Alenderist ja Tõnis Mägist kuni Alo Mattiiseni, Ivo Linna, In Spe ja Kiigelaulukuuikuni välja. Kohe oli ka selge: laulude vahele tuleb esitada kõnesid ning lugeda Eesti poliitikute mõtteid. Vahelugemiste koostamise võttis enda peale kirjandusteadlane Toomas Haug. Lugesid Heino Mandri, Martin Veinmann ja Raivo Trass.

Kõnemeestena kavandati esinema Edgar Savisaar, Rein Veidemann, Siim Kallas, Heinz Valk, Mati Hint, Trivimi Velliste, Mikk Mikiver ja Heino Kiik. Lauluväljak saadi 11. septembriks tasuta.
Ometi elati 1988. aastal veel ENSVs. Parteijuhina oli küll juunis tööle asunud eestimeelne Vaino Väljas, kuid KGB töötas täie hooga. Eesti oli täis Nõukogude sõjaväge.

Korraldajad hoidsid miilitsa eemal

Enno Selirand tunnistab, et hirmu tunti korraldajate hulgas tõesti. Omavahel lõõbiti, et 11. septembril oleme lauluväljakul, aga oktoobripühad veedame vist juba Siberis. Üks kõneleja, kirjandusteadlane Mati Hint, tulnud väljakule, käpikud kaasas. "Teist korda ma ei lase ennast ilma käpikuteta Siberisse viia. Seal on jube külm," mäletab Selirand selgitust. "Loomulikult oleks kellegi haige pea saanud anda käsu autod ette ajada ja rahvas kohe Balti jaama rongi peale viia," usub ta.
Õnneks olid ajad, kui rahvakogunemisi Tartu rahu miitingu kombel jõuga laiali aeti, septembriks läbi. Üks KGB ohvitser olevat enne miitingut tunnistanud: vanasti pidime kõvasti nuhkima, kuid nüüd lõikame ajalehest artikli välja ja kleebime toimikusse.
Siiski ei magatud ka "Eestimaa laulu ’88" korraldajate ridades. Korda tuli pidama Andrus Ööveli juhitud Rahvarinde turvateenistus. Miilits hoidis ennast nii väljakult kui ka väljaku ümbrusest eemale. "Meil oli selline kokkulepe, et nad valvasid näiteks Lasnamäel ja kesklinnas," teab Selirand.

Provokaator püüdis punalippu lehvitada

11. september oli pühapäev. "Eestimaa laul ’88" pidi algama kell neli pärastlõunal. Aga isamaajoovastuses eestimaalased hakkasid juba varahommikuks ennast pealinna asutama. Kohale sõideti autode, rongide ja bussidega kogu Eestist. Legendaarsed on kooride ja kolhooside kaupa tulemised, majandid toetasid neid sõiduvahenditega. PAZi bussidele valati 200 liitrit bensiini paaki ning esimees ütles: "Andke minna! Sõitke ja laulge!"
Pärastlõunaks lainetas väljakul hiigelrahvahulk. Korraldajad olid nagu puuga pähe saanud, kui nad kolm minutit enne algust välja piilusid. Pealtvaatajaid jätkus platsile, selle nõlvale, teedele ning isegi laululava taha. Esireas istus toonane parteijuht Vaino Väljas koos abikaasa Maiga. Õhkkond oli ootusärev.

Maratonmiiting algas kell 16 ning vältas kella 21.30. "Ma ei suuda aru saada, kuidas rahvas selle aja vastu pidas," imestab Selirand siiani. Platsil grillvorsti, hamburgereid, võileibu ega õlut ei müüdud. Et istekohti nappis, istuti vahetuseti. Hiljem meenutati, et rahvast olnud nii palju, et talluti üksteise varvastel, aga nii hellalt, et valus ei olnud. Kord oli rahvahulga kohta ideaalne.
Päris jamadeta siiski läbi ei saadud. Ootamatult leidis keegi mees, et eestlaste sinimustvalgel massiüritusel peab lehvima ka punalipp. Üsna miitingu algul ronis ta platsi valgustustorni ning püüdis punaplagu heisata. Rahvarinde turvateenistuse mees aga teatas: "Sa vaata seda väljakutäit. Kui nüüd see rahvamass tahaks sulle kere peale anda, siis..." Provokaator kadus.
Avasõnad ütles Rein Järlik. Rahvarinde juhi Edgar Savisaare tervituse järel oli kõnekord kunstnik Heinz Valgu käes. Temalt tuli ka legendlause "Ükskord me võidame niikuinii!". Kuidas see sündis?

Heinz Valk küttis rahva üles ja sai KGBlt kiita

Heinz Valk tunnistab: pingutus oli suur, sest üsna alguses kõneleja peab rahva üles kütma. "Ma kirjutasin valmis vähemalt paarkümmend kõnevarianti, mida iga päev ateljees ümber tegin," meenutab Valk nädalatepikkust tööd. "Aga millega seda lõpetada? Et ei oleks nii, et paned suu kinni ja kõnnid kantslist alla. Vaja on veel midagi, mis paneb rahva kohisema," arutleb kunstnik. Kogu suve oli teda pommitatud küsimusega: millal ometi asendatakse punane merelainetega ENSV lipp Toompeal sinimustvalgega.

"Ja siis ma mõtlesin, et panen lõppu ütlemise: ükskord me heiskame ka Pika Hermanni torni sinimustvalge lipu!" Ning kui sellest veel väheseks jäi, lisas veel ühe puraka. "Ükskord me võidame niikuinii!" Esimene pilk kõnetoolist kümnetele tuhandetele võtnud Valgu veidi krampi. Aga avalõigu järel kajanud aplaus ja tervitushüüded võtsid rambipalaviku ära. Viimaste ridade ajal oli selge, et kõik olid vaimustuses.

Aga parim ja naljakam kiitus oli Heinz Valgul alles ees. Nimelt läks ta järgmisel päeval Uuele tänavale Rahvarinde peakontorisse. Vene tänaval tuli kunstnikule vastu teda mitu korda pigistanud KGB ohvitser. Ja oh imet: ohvitser jäi kunstniku ette seisma, võttis kahe käega ta käest kinni ja ütles: "Aitäh, Heinz, selle eest, mis sa tegid!"

President Pätsi mõtted jäeti targu lõppu

Lauluväljakul aga jätkus 11. septembri suurkogunemine. Hagi Šeini, Rein Veidemanni, Mati Hindi, Siim Kallase ning muusikute esinemise järel pidas oma kõne muinsuskaitse seltsi esimees Trivimi Velliste. Praeguse riigikogu liikme sõnad olid krehvtised. Ta võrdles Venemaad karuga, kes käib Euroopas mesipuid rüüstamas. Velliste kutsus üles otsima Konstantin Pätsi, Johan Laidoneri ja teiste riigimeeste haudasid, sest eesti rahvas tahab neile lilli viia.

Õhtuhämaruses oli suurpeo teine kulminatsioon. Kõigepealt esitasid Ivo Linna, Kiigelaulukuuik ja In Spe Alo Mattiiseni, Henno Käo ning Jüri Leesmendi viis isamaalaulu, seejärel luges näitleja Raivo Trass ette president Konstantin Pätsi mõtteid. "Kõnet hoiti viimase minutini taskupõhjas. Sellest teadis vaid paar korraldajat, Raivo Trass ja Heino Mandri," räägib Enno Selirand. Konspiratsioon ja kõne just lõpu eel ettekandmine oli vajalik selleks, et üritust ei saaks enam keegi seisma panna. Pärast seda astus pulti maestro Gustav Ernesaks, et juhatada enda legendaarset "Mu isamaa on minu arm".

Viivik, A. (2008). Eestimaa laul '88 : kolmandik Eestimaad tuli lauluväljakule, uskudes südames, et "Ükskord me võidame niikuinii!". SL Õhtuleht, 11. sept, lk 8-9.

Meenutab Trivimi Velliste (Eesti Päevaleht, 19. august 2008):

„Umbes nädal enne üritust tuli Edgar Savisaar mulle külla ja kutsus mind lauluväljakule kõnelema. Vastasin sekundi murdosa jooksul „jah, olen nõus”. Osa kõnet oli paberil, osa tuli peast. Ja kui Savisaar ning Rahvarinne püüdsid saavutada Eestile N. Liidu tingimustes suuremat vabadust, siis tuligi minul rõhutada seda, mida olin Ameerika Häälest läbi aastate kuulnud Ernst Jaaksoni suust. Nimelt: Eesti on okupeeritud riik ja meie iseseisvus tuleb taastada.”

Täna 20 aastat tagasi. September 1988 (2008). Elukiri, nr 9, sept, lk 14-15.